ma Mitchile õlut ulatasin, küünitas Epp end mu istme poole, haaras mu tasku-plaadimängija ning pages sellega kibekiiresti oma istmele bussi eesotsas. Mu niigi päikesest põlenud nägu tulitas piinlikkusest veelgi hullemini.
„Anna tagasi!” hõikasin ma. „Anna mu muusika tagasi!”
Epp ei vastanud. Ta lösutas oma istmel, üleannetu naeratus näol, ning hakkas kuulama noid lugusid, mis ma möödunud suvel üksinda oma vanemate keldris olin linti mänginud.
Kuulsin, kuidas kõrvaklappidest kostsid trummid, ning adusin, et mul pole mõtet enam vahele segada. Epp oli veel ühe kihi mult maha koorinud, meeldigu see siis mulle või mitte. Muusika mängis, Epp kergitas suunurka ning ma taganesin võidetult oma kohale. Tundsin end kui kuumale rannaliivale selili pööratud krabi, kelle sisikond on nokkimiseks valla.
Istusin ja ootasin, et Epp mu plaadi tagasi annaks. Mul polnud oma mõtete kirjapanekuks muud pääsu kui päevik. Ootasin terve päeva, ent tema jalutas ringi, klapid peas, ning kui ta minust möödus, kuulsin oma trumme.
Meie grupp naasis Ahvenamaalt. Käisime ujumas ühel kõrvalisel rannal või vähemalt mingis sellises kohas, mis Soomes ranna nime kannab. Rändrahnud, millest Kökari saar tundus suuresti koosnevat, kadusid järsult süngesse vette. Vesi tundus uskumatult must ja sügav ning ma pelgasin seda pisut, Epp aga hüppas vette ja hõljus kaugemale, grupist kaugele eemale.
„Ega siin suuri kalu ole?” küsisin meie rootslasest võõrustajalt.
„Mida?”
„Suuri kalu, noh. Haisid, mõõkvaalu?”
„Ei,” naeris ta ja popsis piipu. „Ei mingeid suuri kalu.”
Kui meie grupp otsustas rannast lahkuda, oli Epp pelk pisike must täpike loojuva päikeseketta taustal. Oma järvekogemusele tuginedes otsustasin, et ta võib tagasiujumisel abi vajada ning ujusin talle järele. Läänemeri tundus mulle täiesti võõra ja mõneti ähvardavana. Ehkki rootslane oli öelnud, et mõõkvaalu pole, võis seal kergesti elada muid elukaid. Üüratud kalmaarid. Mõrvarlikud kaheksajalad. Maniakkidest morsad.
Mõne aja pärast olime kohakuti.
„Mida sa teed?” hüüdis Epp ja siputas vee all jalgu. Ta tõmbas kopsud õhku täis ja läks korraks vee alla.
„Ma tulin vaatama, kas sinuga on kõik korras. Ma kartsin, et sa väsid äkki ära.”
„Oo,” naeris Epp, otsekui oleksin teda lillekimbuga üllatanud. „Selle eest saad küll kaksteist punkti!”
„Kaksteist punkti?” Mida see veel tähendas?! Mitme kuu pärast sain teada, et see oli ilmselt viide Eurovisiooni lauluvõistlusele, millest ma sel hetkel veel midagi kuulnud polnud.
„Kas sa ei karda rannast nii kaugel olla?” hüüdsin.
„Ahhaa!” kuulutas Epp. „Kui sa ülemäära vastu ei sõdi, viib vesi sind sinna, kuhu sul on tarvis. Vesi hoiab sind pinnal! Seda õpetas mulle elu aašramis. Vett peab usaldama!”
Mulle ei meeldinud, kuidas inimesed meid vaatasid, kui me veest välja ronisime. Ehkki olime kõik üle kahekümne, tundsin end nende uute nägude keskel otsekui kolmanda klassi naga.
„Nii et kuidas siis sinu ja Epuga on?” õrritas sloveen Matjaz.
„Ole vakka, Matjaz,” nähvasin talle.
„No kuule, räägi nüüd ära!”
„Lase nüüd olla.”
„Kas te seal lainete vahel amelesite ka?”
„Jäta ta rahule, Matjaz,” noomis sloveeni prantslane Florent. „Kõik ei ole sellised klatšihimulised koolitüdrukud nagu sina.”
Ma olin end veennud, et mul pole mitte kedagi vaja. Tahtsin elada erakuna, olla muusikamunk. Mina ja minu kitarr maailma vastu. Vahel aga said tunded minust võitu, näiteks kui ma ühikatoas Soome TV-d vaatasin. Igal pärastlõunal ilmus ekraanile muusikasaate „Up North” reibas rootslannast saatejuht Kicki Berg, kes võttis kogu valu ära. Võib isegi öelda, et olin temasse pisut armunud.
„Justin, sul on tüdrukut vaja,” ütles Briti korrespondent Natalie, kui ma klaasistunud silmil oma armsat Kickit vaatasin.
Natalie oli punapea Inglismaalt ning pealaest jalatallani tedretähni täis. Ta oli minuga peaaegu päevapealt ühevanune ning mulle otsekui ammu kadunud kaksikõde.
„Ma tean,” ohkasin ma.
Epp andis mulle plaadi viimaks Kotka linnas tagasi. Ta tuli mulle ja Jevgenile muusikapoodi järele ning tõmbas mind klassikalise muusika riiulite vahel kõrvale.
„Ma olen seda päevade kaupa kuulanud ning see on väga hea,” ütles ta plaati tagasi ulatades. „Võta teadmiseks, et sa oled väga andekas.” Ma tajusin tema kehast kiirgavat energiat, kui see mulle lähenes. Tundsin, et mu keha hakkab üles sulama.
„Andekas?” ütlesin ma, komplimendist meelitatud. „Aitäh.” „Minu lemmiklugu on see, kus sa lõpus laulad „hopelessly, helplessly3”.”
„Jajah, ma ei suutnud otsustada, kumba sõna kasutada ja siis pruukisin mõlemat,” sõnasin. Ka mulle oli see lugu kõige olulisem.
Jevgeni vaatas meid hip-hopi riiulite juurest nõutu näoga. Ta oli just soetanud Dr. Dre plaadi. „Miks te teineteist niimoodi vaatate?” segas ta vahele.
„Kuidas siis?” vastasin. Ma ei saanud aru, millest ta räägib. Epp ei vaevunud Jevgenile vastama. Selle asemel naeratas ta mulle veel kord ning lahkus poest.
Hingasin välja.
Viimase nädala alguses lendasime Lapimaale. Lennujaamast sõidutati meid bussiga üle kaljuste mägede ja läbi magusa männilõhnaga metsade, meie giidid mängisid meile aga saamide metsikut rahvamuusikat joigumist.
Ühes Inari baaris tantsisime kohalikega ning Mitch ja mina hakkasime teineteisele viskiklaasi taga tooste ütlema.
„Ainuke patt on mittehoolimine,” ütles Mitch mulle otse silma vaadates. „Ja oma võimaluste mahamagamine.”
Kõik mu kahetsused koondusid mu peas rivvi. Ma ei pidanud enam vastu ja kukkusin lauale.
„Kas sa mõtlesid selle toosti ise välja?”
„Ei,” vastas Mitch viskit rüübates. „Aga mulle tundub, et see on praegu kohane.”
„Mille pagana pärast sa pidid seda nüüd ütlema?” puterdasin Mitchile. „Kas sa üritad mu õhtut hävitada?”
„No näed, ma teadsin, et see on hea toost,” naeris Mitch ulakalt. „See paneb su mõtlema.” Mitch oli 34-aastane, vanem ja targem kui enamik meist ning pealegi kihlatud.
„Olgu,” ütlesin ma. „Elagem siis nii, et ei ole midagi kahetseda!” Neelasin alla järjekordse viskidoosi, lõin klaasipõhja vastu lauda ning astusin välja. Teadsin, et kui ma selsamal õhtul Eppu ei leia, kahetsen ma seda elu lõpuni.
Kell
Lootusetult, abitult. (Tlk.)
