jälle toda peenikest häält enda sees. Tee temaga lapsi, nõudis see. Seekord olin ma hetkest liiga lummatud, et häält tähelegi panna.
Istusin Epu kõrvale. Lobisesime, ei mäleta, millest. Suutsin mõelda vaid jõule, mis tõmbas meid teineteisele üha lähemale.
Mõne aja pärast küünitas Epp minu poole ning tõmbas oma taskust välja väikese kommipaberi, millest ta voltis pisitillukese laevukese. Ta lasi selle paadisilla ühelt küljelt vette, laevuke ujus silla alt läbi ja ma püüdsin selle teiselt poolt välja.
„Kõige tähtsam on vett usaldada,” ütles Epp ninatargal toonil. „Pea ujudes alati meeles, et kui sa vett usaldad, ei tee ta sulle kunagi liiga.”
Võtsin paberlaevukese kätte ja vaatasin seda mõnd aega pingsalt.
„No näed,” lausus Epp rahulolevalt. „Nüüd luba mulle, et sa hoiad seda laevukest elu lõpuni alles. Kas lubad?”
Kas ta tegi nalja? Lapimaa kullakarva ehavalguses silmitsesin seda paberlaevukest taas, seejärel vaatasin Epu poole tagasi. „Luban.”
Tund hiljem. Meie švipsis ajakirjanike lustakas bande kulges tagasi oma metsamajakeste poole, kus me Inari lähedal peatusime. Tuigerdasin kuuvalgel mööda metsarada, kui Epp äkitselt pimedusest välja tormas.
„Ma nägin vist põtra!” Ta peaaegu kisendas seda ning ta silmad vilasid. Ma ei saanud aru, kas ta teeb minu kulul nalja või oli ta tõesti hädas.
„Tegelikult ka?” ütlesin rabatult. Olime matkates mõnda põtra näinud ning nad tundusid suured ja haisvad, arvatavasti ka väga ohtlikud. Ma haarasin ta käest: „Kuhu me lähme?”
„Ma ei tea,” ütles ta tungival sosinal, „võib-olla peaksime nende majakeste taha peitu minema.”
Majakese taha põõsasse pugedes langetas Epp pea mu rinnale. „On täiskuu,” ohkas ta ja hakkas itsitama.
Äkitselt kostis põõsastest raginat. Kargasin jalamaid püsti. „Mis see oli? Kas põder on tagasi?”
Epp pahvatas naerma.
„Mis siin naljakat on?” küsisin ma.
„Sina.” Ta naeris valjemini.
Vaatasin põõsastes ringi. Oli kesköö, ent taevas oli helehall. Sellest hoolimata ei suutnud ma metsahämaruses tuvastada ühtegi sarvepaari.
„Tead,” ütlesin tõsiselt, „meie istume siin, eks ole, aga mis siis, kui äkki tuleb põder ja…”
Epp naeris veelgi valjemini. „Kas saladust tahad teada?” küsis ta.
„Mida?”
„Saladust.” Ta naeris. „Suurt saladust! Ma tahan sinuga lõpuks ometi jagada universumi suurimat saladust.”
„Räägi ära. Mis see saladus on?” sosistasin ma ja küünitasin lähemale, et kuulda.
„Saladus on see, et… et maailm on väike!” Epp lagistas naerda. „See ei ole suur!”
„See ongi su saladus?” küsisin nõutult.
„Jah!”
„Päriselt?”
Põõsastes ragistas jälle keegi.
„Kuule, kas sa oled kindel, et seal on põdrad?”
„Kindla peale on. Suurte ja teravate sarvedega põdrad!” Epp väänles põõsas naeru käes.
Ma haarasin tal kätest ja nõjatusin lähemale. Seda tehes märkasin, kui kõrged põsesarnad tal olid. Kuuvalguses tabasin end arutlemast, kas ta soontes äkki tõesti Aasia verd ei voola. Eestlane? Ei. Pigem nagu mongol.
Enne Soome sõitmist olin suvi otsa vanu James Bondi filme vaadanud. Mulle meeldis tohutult, kuidas James ohtlike naiste taltsutamiseks oma seksuaalset andekust kasutas. „Sean Conneryt peab austama,” mõtlesin endamisi, kui ühel õhtul üksinda „Kuldsõrme” vaatasin. „Pussy Galore’ist ei ole talle mingit vastast.”
Ent järgmisel hommikul pärast seda, kui me Inari majakeste taga põdra eest maapaos olime, sisenesin närviliselt söögisaali ja piidlesin Eppu salamisi üle laua. Meie pilgud kohtusid ning ma tardusin. Ta tundus vähemalt samavõrra segaduses olevat kui mina. Seejärel pilgutas ta mulle silma, täiesti ootamatult. Mu kõht tõmbus krampi. Kuhu jäi sellistel puhkudel minu sisemine James Bond?
„Vahel tundub mulle, et ta on tundeline ja kaunis,” pihtisin ma oma päevikule. „Tema armastus on külgetõmbeline kese, omamoodi kodu, keskus. Teinekord tundub see aga liiga tugev. See hirmutab mind.”
Meie Lapimaa-retke jätkudes tundsin end Epu seltskonnas kohmakalt. Ma ei teadnud, mida öelda või kuidas käituda. Ma ei tahtnud tema kõrval istuda, et mitte anda materjali Matjazi tiirasele kuulujutumasinale. Kui me Helsingisse tagasi lendasime, ei istunud Epp minu kõrvale. Ta ajas hoopis Jevgeniga lennuki eesotsas juttu. Istusin armukadedalt lennuki tagaotsas ja kuulasin muusikat. Olin viimaks omaette, va kurva kuju rüütel.
Päevad libisesid mööda põhjamaiste suveõhtute hämaruse ja Lapin Kulta õlle tähe all. Helsingis korraldatud hüvastijätuõhtusöögil – mis toimus ühe sadamasaare restoranis – otsustasin istuda lauda Epu vastas. Tal oli käes Mihhail Gorbatšovi kadunud abikaasa Raissa elulugu.
„Ma kirjutan artiklit nende omavahelistest suhetest,” selgitas Epp oma huvi.
Võtsin raamatu ja lehitsesin paarist tehtud fotosid. Viimasel leheküljel oli ülesvõte Gorbatšovist pärast Raissa surma.
„Vaene Gorba, ta näeb nii kurb välja.” Ma naersin närviliselt.
„Seal pole midagi naerda, kui su elu suurim armastus sureb,” ütles Epp.
„Ma ei öelnudki, et see on naljakas.” Meie pilgud põrkusid ega tahtnud enam teineteisest lahti lasta, õhus oli pinevust.
„Lähme välja,” sõnas Epp. „Ma pean pisut jalutama.”
Jätsime ülejäänud nokastanud ajakirjanikud lauda istuma ning laskusime pikast restoranitrepist alla saarele. Helsingi kuldsed tuled helendasid meie ümber ning laevad möödusid meist öhe. Oli eriline tunne. Viimaks olin leidnud paiga, mis tundus olevat just minu jaoks.
„Mida sa kavatsed teha, kui tagasi lähed?” küsis Epp.
„Ma ei taha tagasi minna,” sõnasin tulesid vaadates pühalikult. „Ma tahan siia jääda.”
„Miks sa tagasi minna ei taha?”
„No vaata seda,” ütlesin ma Helsingi poole viibates. „See on nii ilus.”
„Võib-olla peaksid sa homme koos minuga Tallinnasse tulema,” pakkus Epp. „See ehk aitaks sind kuidagi?”
„Tallinnasse?” küsisin ma öös kumavaid tontlikke laevu silmitsedes.
Olin Eestist varemgi kuulnud. Kui olin veel väike, andis vanaisa mulle raamatu, milles olid laste lood Teise maailmasõja päevilt. Üks lastest oli pärit Eestist. Mäletan siiani, kuidas too väike
