Minu Eesti. Justin Petrone

      Kurtsin Epule oma muret Eesti „kellanatsidega”, ent tema selgitas, et Eestis ongi aeg täiesti paindumatu. 10.00 oli 10.00, mitte 10.06. Viimane tähendas kuut minutit hilinemist. “Hilinemine” paistis olevat ropp sõna. Kui keegi hilines, oli ta vastutustundetu. Inimene ei saanud korraga olla tore ja hilineda. Üks välistas teise.

      Nii siis juhtuski, et edaspidi võisid tallinlased näha mind mööda jäiseid tänavaid kohtumistele tormamas ning kella vaatamas, ega ma ometi hiljaks jää.

      „Ei ole nii palju!” vaatasin ma taas ühel hommikul kella ja oietasin. „Ma jään hiljaks!”

      Hakkasin jooksma, aga kukkusin seepeale perseli ja siis selili. Tallinna kivikõva jää ei lohutanud üldse. Sealt õhkus vaid valu.

      „Jeerum,” ohkasin ma, kui mõne sekundi pärast end püsti hiivasin. Hõõrusin tagumikku. „Sellest jääb küll hull sinikas.”

      Minu eesmärk oli kohtuda kolme Eesti teleajakirjanikuga ja uurida välja, mida nad peavad veel õppima. Pärast seda, kui olin veel mõne minuti jääl surfanud, sisenesin suurde, halli ja nõukogulikku hoonesse. Seal tehti Eesti Televisiooni. Minu õpilased juba ootasid mind.

      Neid oli kolm: Anu, Marko ja Kadri. Epp ütles mulle, et nad on üsna kuulsad, kuid ükski neist ei tulnud mulle tuttav ette, sest meil polnud telekat.

      Kõik teleajakirjanikud olid igaüks isemoodi. Anu meenutas Pipit oma laia ja sõbraliku naeratuse ja punaste juustega. Marko oli rohkem reserveeritud. Ta oli lühikeste heledate juustega, laitmatult korralik ning kandis kena kootud vesti. Kadri oli kõige introvertsem. Kõik nad olid täiuslikult riides, täiusliku naha, täiuslike juuste ja hammastega. See jättis mulle sügava mulje.