ongi,” pomisesin. „Ma olen Poolast.”
JOHNNY DEPP ON GEENIUS
Lõpuks selgus, et olin Briti passikontrolliametnikule siiski tõtt rääkinud. Ma ei kulutanudki oma kahe tuhande dollari suurust varandust Suurbritannias ära. Me otsustasime hoopis minna edasi Itaaliasse!
Aga meie äralennu eelõhtul tuli Epp pisut mureliku näoga ja istus minu kõrvale.
„Mitmes täna on?” küsis ta huult närides.
„Ma arvan, et kuues november,” vastasin ma. Vaatasin mobiilist järele. „Jap. Kuues.”
„Uhh, ma arvasin kogu aeg, et kuues on homme. Ma mõtlesin, et kolmapäev on kuues.”
„Ei, homme on seitsmes.”
„Ära ole mu peale vihane,” ohkas ta ja kraamis lagedale nädal aega tagasi ostetud lennukipiletid. „Meie lend Rooma läks täna hommikul minema.”
Ma polnud vihane. Ma oleksin niisama hästi võinud ise samasuguse vea teha. Lõppeks läksid need kuulsa odavlennu-firma Ryanairi piletid meile kokku maksma ainult 15 naela. Epp oli piletid ostnud ja seletas mulle kogu aeg, et lend on novembri esimesel kolmapäeval. Mure oli ainult selles, et – nagu ma tasapisi aru saama hakkasin – Epul oli raskusi päevade, kuude ja isegi aastate meelespidamisega.
„Minu meelest peaksime minema lennujaama ja uurima, äkki lastakse meid ikkagi lennukile, isegi kui me hilineme 24 tundi,” arvasin viimaks.
„Võib-olla nad isegi ei pane tähele?” valmistas Epp asju pakkides vandenõud ette. „Või siis teeme nii, et läheme kohale ja teeskleme, nagu meie arust oleks täna kuues november. Nemad ütlevad meile, et ei ole, meie teeskleme üllatunut ja nad lasevad meid ikkagi lennukisse!”
Pärast paanilist õhtut täis pakkimist ja plaanitsemist hakkasime järgmisel varahommikul oma Thornton Heathi uberikust välja astuma, kui üks leedukas meid peatas.
„Kuhu te lähete?” küsis ta. „Just jõudsite siia. Te olete siin elanud kui kaua? Alles kolm nädalat?”
„Me oleme ainult puhkusel,” ütlesin mina ukse poole nihkudes. Nii oligi. Mõned inimesed tulid Inglismaale Londoni Towerit vaatama ja Carnaby tänaval ostlema. Mina tulin selleks, et veeta oma ööd kütmata majas kesk Lõuna-Londonit, kus elas veel terve kari illegaalseid leedukaid.
„Puhkusel?” küsis segaduses leedukas.
„Ähäh. Aga mida sina edasi teed?” uurisin temalt.
„Noh, mina püsin aastakese või kaks siin ja teenin raha,” ütles tema. „Siis lähme Ameerikasse. Kogu maailma raha on seal. See on ainuke koht, kus tegelikult on mõtet olla!”
Mõtisklesin ta sõnade üle teel lennujaama poole.
„Seisa siin, ma ajan asja joonde.” Jätsin Epu meie kompsudega Ryanairi terminali akna juurde ja läksin Rooma lennu leti ette.
„Tervist, härra, kuidas ma saan teid aidata?” küsis Ryanairi esindaja. Naise nimesildil oli kirjas Laurie, ta oli täidlane ja väga inglaslik. Ma eeldasin, et ta on elus väga palju praekala ja friikartuleid söönud.
„Ma tahan Rooma lennule registreeruda.”
„Hästi. Näidake oma pileteid.”
„Muidugi.” Ulatasin need talle.
„Härra, see lend väljus eile. Need piletid on kuuendaks kuupäevaks. Täna on seitsmes.”
„Ei ole nii! Mis mõttes!” Üritasin oma hüüatuse artikuleerida võimalikult siiralt ja usutavalt.
„Jah, härra. Kahju küll, ent te jäite lennust maha.”
„No nii, aga pange meid siis tänasele lennukile.”
„Ei saa, neid pileteid ei saa hüvitada ega üle kanda.”
„Aga me maksime Rooma piletite eest ja te ei kavatsegi meile vastu tulla?”
„Ma ei saa neid pileteid millegi vastu vahetada, härra.”
„Aga me maksime teile raha ja nüüd me ei saa selle eest midagi või?” kokutasin mina. „Mida me nüüd teeme? Me peame Rooma jõudma!”
„Härra, tänane lend on täis,” väitis Laurie vastu, „aga kui te ehk ootate 24 tundi, on ehk homsel lennul mõni vaba koht, millele te saate pileti osta.”
„24 tundi? Ma pean sellest oma tüdrukuga rääkima.”
Läksin Epu juurde ja kandsin talle ette. „Äkki me oleme järgmise lennuni lennujaamas?” küsisin talt. Õigupoolest olime selleks puhuks juba võileivad valmis teinud. Me võiks ju lihtsalt istuda maha, kirjutada oma päevikuid ja juttu ajada. Täielik paradiis!
„Mõtleme veel,” ütles tema. „Terve pikk päev on ees.”
Istusime mõnd aega ja lugesime oma raamatuid. Epul aga kripeldas. „Miks me peaksime öö otsa lennujaamas passima, kui kogu aeg väljub nii palju lende?” küsis ta. „Ja mille pagana pärast peame üldse Rooma minema, kui nii palju muid kohti on ka olemas?”
Samal ajal, kui mina lugesin „Dharma parmude” viimaseid lehekülgi, hakkas Epp jalutama leti äärest leti äärde ja otsis järgmist kõige odavamat lendu mõnda paika, mis oleks kas või pisutki huvitav. Aga mida peale hakata tagasipiletiga Veneetsiast Londonisse? Ka see oli oluline tegur. Ilmselgelt pidime minema kuhugi, mis oleks kusagil seal merre ehitatud linna kandis.
Natukese aja pärast trügis Epp minu juurde tagasi.
„Poole tunni pärast hakkab pealeminek lennule, mis suundub Lyoni,” ütles ta hingetuna. „Selle peale saaksime 50 euro eest!”
„Väga tore, aga kus on Lyon?”
„Prantsusmaal!”
„Prantsusmaal?!” Ma polnud seal kunagi käinud. Ja see polnud Pariis, mistõttu tundus hoopis vähem ähvardavana.
„Kõlab veenvalt,” ütlesin ma raamatut seljakotti toppides. „Lähme.”
Päikeseloojanguks olime lennanud Prantsusmaale ning oma algelises prantsuse keeles välja kaubelnud katuseaknaga pööningutoa Lyoni kesklinna hostelis. Vihm rabistas vastu akent ning meie jäime teineteise embuses magama.
Järgmisel päeval sõitsime rongiga Grenoble’isse, mis on romantiline ülikoolilinn Prantsuse Alpide jalamil. Oli nädalalõpp ning kohalikud olid sel puhul maalt linna tulnud, et meile värsket saia, tohutuid kamakaid haisvat juustu ja elegantseid, ent maru odavaid veine müüa.
Olin ühest artiklist lugenud, et näitleja Johnny Depp oli abiellunud ühe Prantsuse lauljaga ja kolinud Lõuna-Prantsusmaale, kus ta oma päikeseküllases villas rüüpas veini, sõi haisvat juustu ja luges piraadifilmide käsikirju. Grenoble’i mägistel tänavail uidates sain aru, miks inimene peaks tahtma terve igaviku Euroopas veeta. „Johnny Depp,” mõtlesin ma, „on geenius.”
Epp oli vahepeal hakanud mulle eesti keelt õpetama. Ma käisin peale, sest mul oli tunne, et meie suhe on ebavõrdne, kui ainult tema õpib minu keelt ja mina tema oma ei õpi. Meie
