korjas oma nahksoni üles ja kolis naaberlauda.
„Palun selle pärast vabandust,” sõnas Ivan istudes. „Kaua te olete juba linnas olnud?”
„Mõne päeva.”
„Ma eeldan, et olete siis käinud kohalikes kõrtsides?”
„Mis mõttes?”
„Noh, Hellas Hundis, Depeche Mode’is, Nimetas, Nimegas.”
„Ma pole üheski baaris käinud,” vastasin kohmetult. „Aga Suure-Jaanis käisin küll.”
„Nii-nii,” kortsutas Ivan kulmu. „Ma olen kindel, et küllap te peagi kohaliku ööeluga tutvute.”
Ivan rääkis mulle Baltic Timesist, kuidas seal makstakse, mitu artiklit ma pean nädalas kirjutama. Ta küsis, kas ma olen kodus finants- ja haldusküsimustes ning ma vastasin alati jaatavalt, isegi kui mul polnud aimugi, millest ta räägib, näiteks:
„Kas te teate, kuidas meie kohalik börs töötab?”
„Jah, muidugi.”
„Hästi. Tahtsin lihtsalt kindel olla.”
See meenutas mulle mõneti seda, kuidas mu vend käis New Yorgis töökohta jahtimas. Kui ta viimaks tööle võeti, luges ta terve järgmise nädala raamatuid teemadel, mille kohta end tööintervjuu ajal eksperdiks luiskas.
Kuidagi liikus jututeema Baltic Timesilt Nõukogude ajale. Võimalik, et Ivan tahtis mulle muljet avaldada. Võib-olla arvas, et see on huvitav. Igatahes läks see tal korda.
„Mul on meeles see, kui Brežnev suri,” mainis ta kuivalt. „Ja kohe siis Andropov ja Tšernenko. Tundus, et iga kuu oli vaja uus nägu meelde jätta.”
Kuidas see oli võimalik, et keegi minuvanune mäletab noid mehi? Ivan oli toona kindlasti alles lasteaias. Kas lasteaialastele räägiti ka Brežnevist? Mina küll ei mäletanud, et lasteaias oleks keegi mulle meie president Ronald Reaganist rääkinud.
„Ja siis juhtusin nägema, kuidas Vene väed koju läksid,” jätkas Ivan. „Oli see vast põnev.”
Proovisin kujutleda, kuidas tundis end NSVL kokkuvarisemise järel Ivani-sarnane Eestis elav vene rahvusest nooruk, ent kuiv toon, millega Ivan kõiki suursündmusi ette kandis, kinnitas mulle, et ta oli juba ajakirjaniku kutsumusele alla vandunud. Mõrvad, vägistamised, plahvatused, loodusõnnetused ja palgamõrvad olid pelgad tõsiasjad, mida tuli tutvustada nii täpselt ja kiretult kui võimalik.
Ajakirjanduskoolis rääkis meie juhendaja kord sellest, kuidas ta oli Mehhikos näinud tervet küla mudalaviini alla jäämas. „Oo, kui huvitav,” kaagutas üks kaastudeng kaasa. Ta pidas silmas seda, et temale ja temasarnastele ajakirjanikuhakatistele oleks kannatustega kokkupuutumine suurepärane viis võita Pulitzeri preemiat.
Ivan rääkis, et peagi on käes 2003. aasta riigikogu valimised ning see pakub terve portsu häid ideid. Epu ja minu tänava ühes otsas oli suur plakat, mis kujutas tüsedat keskealist meest Edgar Savisaart, kes oli käe välja sirutanud ja näitas sõrmedega võidumärki. Kohaliku interneti-kohviku kohal oli tohutu Juhan Partsi ja tema erakonna Res Publica plakat. Nende hüüdlause oli „Vali kord!” Uurisin Ivanilt nonde parteide kohta täpsemalt.
„Seega, ma saan aru, et Isamaa on konservatiivne?”
„Nad on parempoolsed,” kinnitas Ivan.
„Ja Reform?”
„Ka nemad on parempoolsed.”
„Ja mida kujutab endast Res Publica? ”
„See on uus partei, nii et keegi ei tea päris täpselt, mida nad endast kujutavad. Ent sisuliselt on nad parempoolsed.”
„Aga see Savisaar?” küsisin ma. „Ta meeldib mulle pisut, meenutab natuke meie ekspresident Nixonit.”
Ivan pani kohvitassi lauale. „Savisaar?” sõnas ta umbusklikult köhatades? „Ta meeldib sulle?”
„Noh, tal paistab olevat huumorimeelt,” ütlesin ma, „erinevalt Juhan Partsist ja Valjust Korrast. Mida Savisaare poliitika endast kujutab?”
„Ta on Keskerakonnast, mis peaks nagu tsentrit esindama,” pööritas Ivan silmi, „ent tegelikult esindab ta ainult iseennast.”
„Kas on veel mingeid parteisid?” küsisin ma.
„Noh, Mõõdukad näiteks.”
„Need on vist mõõdukad, eks?”
„Täpselt nii.”
„Seega on Eestis kolm parempoolset parteid, kaks tsentriparteid ja mitte ainsatki vasakpoolset,” ütlesin ma kukalt kratsides.
„Neil pole just lihtne vahet teha,” tunnistas Ivan, „ent ma saan alati aru, kus poliitikud parajasti on.”
„Kuis nii?” küsisin ma.
„Passi peale, kus on palju kiiskavmusti kalleid autosid.” Ivan muigas esimest korda.
VALI KORD!
Erinevalt enamikust eestlastest jäin ma tavaliselt hiljaks. Minu esimene töönädal keeltekoolis õpetajana oleks peaaegu päädinud vallandamisega.
Jalutasin parajasti kooli tagasi, olles just hiilinud Stockmanni kaubamajja tummist ingveri-kanasuppi sööma, kui mulle helistas keeltekooli direktor.
„Kus te olete?” nõudis ta. „Teie õpilane on siin ja ootab.”
„Ärge muretsege, olen kohe kohal,” sõnasin rahulikult. „Viie minuti pärast.”
„Viie minuti pärast!” kostis vastuseks haugatus. „Olge kahe minuti pärast siin. Ta maksab raha!”
„Me teeme tunni siis natuke pikemaks,” ütlesin soravalt.
„Aga võib-olla on tal pärast meid järgmine kohtumine,” kähvas direktor ja pani toru ära.
Oeh! Miks need eestlased nii pinges on?
Kiirendasin sammu ning sisenenud kooli, palusin direktorilt vabandust, ehkki mu viha pedantlike eestlaste vastu kasvas iga sekundiga, kuni kohtusin oma õpilasega.
Tema nimi oli Anatoli ja ta oli ukrainlane. Ta oli keskealine ning kandis nahksoni ja vuntse nagu peaaegu kõik teisedki mehed. Anatoli paistis mu hilinemisest ärritunud olevat, ent ei öelnud midagi. Selle asemel otsustasin teada saada, mis vahe on venelastel ja ukrainlastel. „Venelased,” seletas Anatoli, „ütlevad spasibo”, ukrainlased aga diakuju.”
Sellest me palju kaugemale ei jõudnud. Anatoli ütles mulle, et räägib inglise keelt soravalt ning kuna ta eriti midagi ei öelnud, oli raske sellele vastu vaielda.
Pärast tundi rääkis kooli direktor mulle, et õpilasi on kahesuguseid: ühed arvavad, et nad juba teavad kõike, ning teised on rääkimiseks liiga ujedad. Ta ütles, et Anatoli oli esimest sorti õpilane.
Üritasin direktorilt ka mingisugust paberit välja pressida, mis kinnitaks, et töötan nende keeltekoolis. Selle paberiga saaksin
