õudused, tahmased 19. sajandi elumajad ja maitsetud postmodernsed kontorihooned, kõik vaheldumisi üksteise kõrval. Tänavail kulgesid Ladad ja BMW-d. See oli huvitav, aga mitte ilus. Sel kellaajal oli Tallinna juba muidugi raske näha ka: ehkki kell oli alles pool neli, oli peaaegu kottpime.
Bussijaamas ronisin koos Epuga bussi peale ja vaatasin reisijaid, kellest nii mõnigi vaatas tagasi kalkide siniste silmade ning peaaegu ähvardavalt ükskõikse ilmega. Mis neil viga oli?
Sellal, kui meie sõiduk mõõtis kilomeetreid sünge ja lumise Eestimaa maanteel, mõtlesin ähmiga, kuhu ma teel olen. Ühest küljest olin rõõmus, et sain taas Epuga koos olla. Teisest küljest polnud mul aimugi, mida sellelt uuelt ja endassesulgunud hallilt maalt oodata.
Uks avanes kriginal ning üks väikest kasvu naisterahvas kutsus meid oma korteri õhtukumasse. Mu jalgade juurde sibas üks ümmargune ja rotisarnane hõbedaste silmadega koer ning nuhutas mu püksisäärt, otsekui vaistlikult teades, et ma pole kohalik.
„Ärge tema pärast muretsege,” seletas naine koera kohta. „Ta on 15-aastane ja peaaegu täiesti pime.”
Meie perenaise nimi oli Helle. Ta oli Epu isa õde ja kooliõpetaja Suure-Jaanis. Isegi pimedas oli näha, et ta nägi natuke Epu moodi välja.
Meie Tallinnast väljunud buss sõitis Epu sünnilinna Viljandisse. Sealt sõitsime maaliini bussiga Helle külla. Kogu sõit vältas pool päeva, ehkki minu jaoks oli see tegelikult eelmise päeva jätk, sest olin öö otsa lennanud New Yorgist Tallinna. Tegelikult polegi ma päris kindel, mis päev parajasti oli. Sel polnudki enam mingit tähtsust.
Nii Viljandi kui ka Suure-Jaani olid puust linnad, kus oli üksjagu keskaegseid kirikuid ja varemeis kindlustusrajatisi. Suure-Jaani paiknes ümber gooti stiilis Jaani kiriku, mille kalmistule oli maetud Epu ema Aime, tema isa Andrese vanemad Eerik ja Aino ning nende vanemad samuti. Udune õhk paistis olevat tiine Epu perekonna ajaloost ning Helle oli kõiki neid inimesi tundnud. Asjaolusid arvesse võttes võis ta isegi aimata, missugune mees olin mina.
Kõigist ümberringi hõljuvatest vaimudest hoolimata oli Helle lustakas. Ta tegi meile teed ja istus siis diivanile, et telekast muusikasaadet vaadata. Üks hõljuvate juustega ja suure konna moodi mees möirgas meeskoori ees. „On koit, kuninglik loit, valguse võit äratab maa!”
Mõistagi ei saanud ma sõnakestki aru, mida ta laulab. Helle aga oli tema laulmist vaadates väga emotsionaalne ja pühkis silmanurgast pisara.
„See on Tõnis Mägi,” ütles ta uhkelt. „Tema on Eesti Mick Jagger.”
Eestis oli omaenda Mick Jagger? See ajas mind segadusse. Mida Eestis veel leidus, millest ma midagi ei teadnud?
Teises toas hakkas Epp meie kotte raamatuid täis laduma. Tal oli sadu eestikeelseid raamatuid, mis ta kolimiste vahel oli Helle juurde hoiule jätnud. Vaatasin autorite nimesid: Milan Kundera, Erica Jong, Ellen Niit, Johannes Semper.
„Kust sa neid võtad?” küsisin ma.
„Eestlastele meeldib raamatuid koguda,” vastas Epp. „Me võtame neid Tallinnasse kaasa nii palju, kui jaksame, ülejäänud jäävad siia.”
„Meie” all mõtles ta mõistagi mind, kuna mina olin meie koormaeesel. Sellest hoolimata otsustasin mitte vastu vaielda. Läksin hoopis akna juurde ja vaatasin üle karge maastiku öhe. Taamal seisis tühjana üks väike mänguväljak. Arutlesin endamisi, kui kaua läheb, enne kui väiksed Eesti lapsed taas seal kiiguvad.
Siis märkasin äkitselt fotot seinal. See oli väikese tüdruku seepiakarva foto ning ma tundsin tirtsu kohe ära: see oli väike Epp.
Umbes 20 aasta eest oli ta otsusekindlal ilmel istunud kesk vanade lelude hunnikut, ilmselt siinsamas toas, kus mina nüüd seisin, ning tagunud juppideks võetud nuku pead vastu põrandat.
„Ta on alati selline olnud,” adusin ma pildil olevat pisikest kindlameelset nägu vaadates. „Ja nüüd olen mina selle hullumeelse väikse tüdruku meelevallas.”
KOHVIK MOSKVA
Kohvik Moskva asus Tallinnas Vabaduse väljakul. Ootasin midagi slaavilikumat, ent see oli moodne ja skandinaaviapärane asutus: klaasuksest sisse astudes ning istumiseks mõnd säravat metalltooli otsides tundsin end pisut tüssatuna.
Tulin kohtuma Ivan Spengleriga, kes oli Baltic Timesi kohaliku kontori pealik. Olin käinud nende veebilehel ja nägin seal kuulutust, kus otsiti vabakutselisi ajakirjanikke. Pimestatud võimalusest saada mingisugusekski väliskorrespondendiks, saatsin kõigile ettevõtte töötajatele paaniliselt mitu e-kirja, kuni minuga ühendust võeti. Ivan soostus minuga kohvik Moskvas kokku saama, et võiksime arutada edasist koostööd.
Ent sellega oli väike mure. Mul polnud õrna aimugi, kuidas Ivan võiks välja näha. Ei teadnud sedagi, kuidas ta hääl kõlab. Ma ei teadnud, kas ta oli noor või vana, paks või kleenuke. Teadsin vaid, et ta nimi oli Ivan ning eeldasin, et teda on kohvikus lihtne tuvastada.
Eksisin rängalt. Kohvik Moskva oli tuubil täis einestavaid inimesi ning iga kord, kui proovisin kellegagi neist silmsidet saavutada, mõistmaks, kas ehk nemadki ootavad kedagi, vastas mulle tige ja ähvardav põrnitsus, samasugune jäta-mind-rahulepilk, millega oli mind tervitatud näiteks bussis ja tänaval.
„Andestust,” pöördusin ma inglise keeles ühe heledate juustega mehe poole. „Kas teie olete Ivan?”
Ta pomises midagi eesti keeles, mis kõlas nagu „käi persse” ning jätkas siis SL Õhtulehe lugemist. Esikaanel oli põlenud auto pilt. Olin Eestis viibinud vähem kui nädala ning oskasin juba Õhtulehte teistest eristada: selle kaanel olid kas autovrakid või poolpaljad tibid. Kui välja arvata pühapäev, ilmus leht iga päev, ning pühapäeviti tervitasid ajaleheriiulid lugejaid kirjaga „Juba homme uus leht”. Eesti ei mallanud oodata.
Nõndaks, blond ei olnud Ivan. Kes siis? Otsustasin mitte õnne proovile panna ning istusin ühe antiseptilise metall-laua taha. Kohvik Moskva? Kuhu jäid balalaikad? Balletitantsijad? Metsikud Vene tüdrukud poolde reide saabastega? Sellel kohal oli konservikarbi karisma. Kohvik Moskva? Pigem kohvik Oslo.
Vaatasin ringi, ent otsustasin, et rohkem eestlasi ma välja ei vihasta. Selle asemel vahtisin oma käsi ning olin selle tegevusega nii ametis, et märkasin vaevu, kuidas minu lauda istus vanem, vuntside ja nahkmütsiga mees.
„Kas teie olete Ivan?” küsisin üllatunult. See tundus uskumatu, et see hallide vurrudega vanamees on Baltic Timesi kohaliku kontori ülemus. Ta on vist karastunud vana kooli mees ja rikkalike kogemustega, mõtlesin ma. Me võime koos veel mõndagi saavutada.
Küsisin temalt taas: „Kas teie olete Ivan?”
„Ivan?” vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. „Da!” Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. „Bla-bla-bla,” jahvatas ta. „Bla-bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!”
Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. “Bla? Bla?” küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?
„Vabandust,” kostis järsku üks hääl. „Minu nimi on Ivan. Otsite vist mind?” Pöörasin pilgu üles ja nägin kahekümnendates aastates noormeest mulle otsa vaatamas.
Noorem Ivan
