ette kujutada, kuidas mingid soome-ugri põdrakarjused olid sadu aastaid tagasi Uurali mägedes leidnud piisavalt aega, et elementaarsete asjade jaoks kõik need pikad sõnad välja mõelda. Lõppeks oli Epu rahvas just sealtkandist pärit. See selgitas ka eestlaste võimatult kõrgete põsesarnade päritolu.
Eesti keel tundus küll raskena, ent ma ei lasknud end heidutada. Pärast seda, kui mulle meenus, et soomlased olid veelgi kaugemale läinud ja neil oli kahdeksan ja yhdeksän, tänasin soome-ugri armujumalaid selle eest, et olin leidnud Eesti talutüdruku Viljandimaalt, mitte punapõskse soomlanna Rovaniemist.
Pärast Prantsusmaal, Itaalias, Sloveenias ja Iirimaal käimist kulutasime Londonis ära mu viimase raha. Epp käis mul ka Ühendriikides paariks nädalaks külas ning sõitis siis Eestisse tagasi ja hakkas korraldama asju minu saabumise auks.
Miks Eestisse? Epp rääkis, et ta tahab oma magistrikraadi kätte saada ning mina jälle tahtsin naasta imekaunisse Tallinnasse ning õppida pisut eesti keelt. Lisaks olin ma ju ometi väliskorrespondendiks tahtnud saada!
Epp tegi mulle aga kiirelt selgeks, et ta ei tahtnud Tallinnasse pidama jääda. Tema reisikihk polnud kaugeltki veel ammendunud. Ta kuulis juba aašrami kutsungit.
„Luba mulle, et me ei jää igavesti Tallinnasse,” palus Epp minult enne kolimist. „Luba, et sa tuled pärast seda minuga koos Indiasse.”
„Ainult sel tingimusel, kui sina minuga Brasiiliasse tuled.”
„Kokku lepitud.”
Enne Indiat ja Brasiiliat avastasin end aga jälle põhjamaalt. Vähem kui neli kuud pärast väliskorrespondentide kursuse lõppemist naasin ma taas romantilisse Helsingisse. Pilvede alt ilmus nähtavale Soome: korralikud maanteed, kus kulgesid unised veoautod, lõpmatud rohelised metsad, geomeetriliselt korrapärased hooned, lumised välud. Olin jälle siin. See polnud küll kodu, ent ikkagi eriline.
Õhust vaadates oli esimene mulje Tallinnast aga hoopis teistsugune, kui see oli olnud mere poolt saabudes. Tallinnas ehitati. Uute ja geomeetriliselt täiuslike hoonete kõrval seisid põlenud 19. sajandi tehased ja hüljatud Nõukogude jubedused. Kui Lõuna-Prantsusmaa villasse elama kolinud Johnny Depp oli geenius, siis kuidas kutsuda kõrgharitud ühendriiklast, kes otsustab keset talve Tallinna kolida?
Väljas oli krõbe külm. Epp oli saatnud mulle pilte lumme mattunud autodest ja lastest, kes pidid kodus passima, sest nad ei pääsenud toast välja. Kool oli niikuinii suletud, sest lasteaias olid torud kinni külmunud. Põhjamaine lumetorm möllas Eestis novembri lõpust peale ning ilmateade lubas vaid veel jääd ja pimedust. Seda just tasuski oodata kõik need kaheksa tundi, mis kulusid New Yorgist Tallinna lennujaama jõudmiseks.
Epp oli mul lennujaamas vastas, tal oli seljas valge jakk ja jalas valged saapad. Tema Medusa moodi juuksed langesid õlgadele. Mõtlesin endamisi, et niimoodi riides noorele naisele antakse maailmas kõik, mida ta vaid tahab. Tal oli see valge jakk seljas terve detsembrikuise New Yorgi külastuse aja.
Tookord rongiga New Yorki sõites ütlesin Epule, et mulle meeldis, mis tal seljas oli. „Kohe on näha, et oled Ida-Euroopast,” ütlesin ma. Pidasin sellega silmas seda, et ta nägi välja pisut pöörane ja silmatorkav, aga Epp solvus.
„Mis mõttes näen välja nagu Ida-Euroopast?”
„Mitte halvas mõttes. Ma mõtlen lihtsalt, et sa näed teistmoodi välja, eksootiline.”
„Ja kuidas täpselt teistmoodi?”
„Noh, sul on seljas valge jakk, jalas valged saapad, ees oranžid päikseprillid ja sul on kõrged põsesarnad,” ütlesin ma. „Vaata ringi. Kas sa näed siin rongis kedagi samasugust?”
Vaatasime New Yorgi rongisõitjaid, kellest enamik oli rõivastet kainelt linlikke tumedatesse värvidesse.
„Tõsi ta on,” nõustus Epp. „Aga see jakk on tehtud kaamelivillast ja see on pärit Tuneesiast, mitte Ida-Euroopast!”
Kavatsesin Tallinnas alustada oma seni tabamatut väliskorrespondendikarjääri ning hakata inglise keelt õpetama. Epul oli juba leitud tööots ühes Eesti naisteajakirjas, nii et meie rahaasjadega oli võimaluste piires kõik korras. Epp oli leidnud meile korteri Kentmanni tänaval USA saatkonna vastas ja minu talvisel vaheajal ehitustöödega teenitud 500 dollarit pidid hea seisma selle kahe kuu üüri eest.
Kui mu ema kuulis, et me elame saatkonnast üle tänava, ütles ta, et nii tundub talle mu tulevik natukenegi turvalisem. Ta kehutas mind kiirelt sõbrunema saatkonna töötajatega, otsekui peaksin ma hakkama ringi liikuma konsulaartöötajate seltsis ja mängima korvpalli saatkonnas töötavate merejalaväelastega.
Saatkond oli tegelikult muidugi ööpäevaringse valve all. Kui selle ees kas või kahtlaselt nina nuuskasid, võitsid sellega kohe turvatöötajate tähelepanu. Polnud võimalik minna saatkonna pallisaali, lühikesed püksid jalas ja korvpall kaenlas ning loota, et kohe läheb mänguks.
Epp proovis mind korteri tarvis ette valmistada. Ta ütles, et asupaik on hea: koht asus kesklinnas, üür oli soodne, ent korter vajas mehekätt, mis inimkeeli tähendas, et see oli peldik. Ma sain aru, et ta pabistas, ehk mulle meie uus kodu ei meeldi, ent mul oli üsna ükskõik, milline see oli. Olin lihtsalt õnnelik, et sain oma armastatuga koos olla.
Taksost väljudes heitsin oma ainsa koti üle jäise äärekivi ning astusin rumalast peast pruunika ja jäise vee lompi. Mul olid jalas õhukesest nahast kingad.
„Tere tulemast Eestisse,” mõtlesin ma jalga jääsupist välja sikutades. Tundsin end peaaegu samavõrra kummaliselt kui Thornton Heathi perroonil. Asi seegi, et pea ei jooksnud seekord verd.
Meie pisike korter oli ausalt öelda parem, kui olin oodanud, ent see ei ütle eriti midagi. Seal oli inetu ja rikkis vets, mille pidime välja vahetama, kraanist tuli roostekarva vedelikku, mis pidi olema vesi. Korteris olid ka sisseehitatud seinakapid läikivate ja retrolike ustega, ent suurt mitte midagi muud.
Ehkki mul polnud mingeid mälestusi Leonid Brežnevi seisakuaegsest NSV Liidust, hõljus selle ajastu hõng korteri õhus: hallis tapeedis, hallis vannitoas ja hallis köögis. Korteris polnud isegi telefoni. Epp ütles, et enamikul noorema põlvkonna eestlastest polnudki enam tavatelefoni, kõigil olid ainult mobiilid.
Me ei jäänud oma uude kodusse kauaks. Pidime samal õhtul sõitma Viljandimaale Suure-Jaanisse, Epu asjade järele. Kui olin enamiku oma kraamist korterisse jätnud, kõmpisime Tallinna bussijaama.
„Kuidas tunne on?” küsis Epp.
„Väsinud ja pisut üksildane,” tunnistasin kõledaid ja halle maju vaadates.
„Üksildane?”
„Noh, ei, ma olen sinuga koos õnnelik,” ütlesin ma ja tõmbasin teda lähemale. „Aga sa oled siin maal ainuke inimene, keda ma tunnen.”
„Ära muretse,” haaras Epp mu käest kinni, „kindlasti leiad siin sõpru.”
„Ma pole ju eestlane,” ütlesin ma tänavaserva tuhakarva lumevaalusid vaadates. „Samas, ma jään siia viieks kuuks, nii et küll ma hakkama saan.” Olime kokku leppinud, et jääme Eestisse kuni juunikuuni: Epp saab oma ajakirjanduse magistrikraadi suve hakul kätte ning siis läheme Indiasse või Brasiiliasse.
Teel bussijaama ringi vaadates hakkasin mõistma, miks Epp ei kavatsenud elu lõpuni sellesse linna elama jääda. See osa Tallinnast ei näinud üldse välja nagu
