Sedasorti asjad võtavad lihtsalt natuke aega.
Epp, kellest oli nüüdseks saanud mu eraõpetaja, vuristas ette tuttavate asjade nimesid nagu taevas ja pilv ja päike ja tuul ja puu ja meri. Ta õpetas mulle olevikku ja minevikku ning ütles, et tuleviku ja sugude õppimisega ei pea ma oma pead vaevama, mis tegi mulle väga suurt rõõmu. Vahel hakkas ta hommikul ärgates minuga eesti keeles rääkima. Kui tal pilt selgemaks läks, adus ta, et ma polnud sõnagi aru saanud.
Reisisime sedamoodi päevade kaupa. Öise rongiga sõitsime Itaaliasse, kus Epu tumeblondid kiharad paelusid Itaalia mehi, kes talle silma pilgutasid ja hüüdsid: „Che bella, che bella!”5
„Questa e mi fianzata!” hõikasin ma neile vastuseks. „See on mu kihlatu!” See polnud tõsi. Või siiski? Igatahes võtsin tal ümbert kinni, et nad saaksid aru: kui nad teda tahavad, tuleb neil esmalt mind maha nottida. Kuna ma olin enamikust kohalikest külameestest pikem, ei uskunud ma, et nad midagi üritavad, aga sellegipoolest oli hea kujutleda, kuidas ma nende päid kokku põrutan, kui nad mu naisega midagi ette tahavad võtta.
„Mis ajast peale sa nii macho oled?” küsis Epp, kui me Firenze tänavail jalutasime.
„Ma ei tea,” vastasin. „See maa manab minus selle esile.”
Päevasel ajal ostsime kohalikest poodidest värsket toidukaupa ning einestasime vanadel Itaalia sildadel jõgede kohal, mis nägid välja kui Michelangelo või Botticelli paletist maha kukkunud.
„Kas Eesti toit on sama hea kui Itaalia toit?” õrritasin teda.
„Tegelikult ei,” ohkas ta ja haukas pestosse kastetud kartulit.
„Aga mida te üldse sööte? Mis on teie rahvustoit?”
„Sealiha, hapukapsas, kartulid, verivorst,” loetles Epp.
„Verivorst? See ei kõla just eriti hästi.”
„Aga tegelikult on see väga maitsev, eriti jõuluajal ja moosiga.”
Ma tahtsin teda uskuda, aga ei suutnud. Verejutu pärast läks mul peaaegu isu ära. Minu mozzarella-varu tundus seetõttu veelgi olulisemana. Silitasin pehmet juustu nagu lemmiklooma.
Meie kahe-inimese-karavan kulges läbi Itaalia ja Sloveenia ning siis tagasi Itaaliasse, kust lendasime Dublinisse. Dublini lend oli hüplik ning ma proovisin end õhuaukudes rappudes rahustada, lausudes salajasi mantraid.
„Mida sa räägid?” küsis Epp.
„Oma mantraid. Ma pomisen neid siis, kui lendan.”
„Kas sa kardad, et lennuk kukub alla?”
„Ole vakka.” Lennuk vappus tuule käes.
„Daamid ja härrad, kapten lülitas sisse märgutule „Kinnitage turvavööd”,” ütles stjuuard tugeva iiri aktsendiga.
„Minu meelest oleks tore lennukiga alla kukkuda,” lasi Epp edasi, kui lennuk jälle vappus. „Ma olen kogu aeg tahtnud kirjutada raamatut lennuõnnetusest. Kõigepealt kirjutaksin juhtunust dokumentaalteose,” rääkis ta erutunult. „Ja siis kasutaksin seda kogemust romaani kirjutamisel!”
„Kujuta seda parem ette. On turvalisem,” ütlesin ma.
„Aga sa ei saa ju teada, mis tunne see on, kui sa pole seda kogenud,” ütles Epp aknast välja tormisesse öhe vaadates. „Ja mõistagi oleks see õnnelik õnnetus. Me laskuksime vette, keegi ei saaks surma ning me ujuksime Walesi.”
„Käi kukele.”
Epp vaatas mu hirmunud silmadesse ning nõjatus murelikult ettepoole. Mõlemad teadsime, et suudlus on igasuguse foobia vastu parim ravim.
Meie reis hakkas lõppema ning ma ei igatsenud sugugi New Yorgi järele. Olime just bussiga Dublinist Corki sõitnud ning mõne päeva pärast pidin koju tagasi lendama.
Aga kus mu kodu üldse oli? Tundus, et siin, koos Epuga. Ilma temata? See oli sünge emotsionaalne põrgu, mis kuulus kaugesse minevikku. Too elu oli läbi. Nüüd olime kahekesi. Me pidime kokku jääma!
Ühel ilusal päeval Corki kõrvaltänavail uidates võtsin julguse kokku. Epp mängis ühes maa-aluses garaažis seinamaalingu kõrval oma vihmavarjuga. Hakkasin just pilti tegema, kuidas ta sellega hiina naist mängis, kui küsisin ühtäkki talt väga ausameelse küsimuse. „Kas sa tuled mulle naiseks?”
Epp vaatas mind imelikult, kiikas siis oma vihmavarju poole, vaatas seinamaalingut ja viipas siis käega. „Ei!” näitas ta käega ja hüüatas veel kord: „Ei!” Siis pani ta vihmavarju teisele õlale ja mängis sellega edasi.
Olin löödud, ent ei öelnud midagi. Ootasin tema järele, tegin need totrad pildid ning jalutasime mööda Corki edasi, otsekui midagi poleks juhtunud. Ma leppisin tema eitava vastusega ning hakkasin end sisimas üha viletsamini tundma. Kui ta ei taha minuga abielluda, miks ma siis temaga aega raiskan?
„Mis sinuga lahti on?” küsis Epp, kui me jalutasime üle silla. Ilm oli niiske ja hall. Iiri tänavamuusikud mängisid taamal tänavanurgal Bryan Adamsi nostalgialugu „Summer of ’69”.
„Ei midagi,” vastasin mina.
„Mis mõttes ei midagi? Sa oled terve päeva torssis olnud. Miks sa nii õnnetu oled? Sa peaksid rõõmus olema. Elu on ilus!”
„Rõõmus?” pahvatasin. „Sina ütled mulle, et ei taha minuga abielluda, ja ma pean selle üle rõõmus olema? Äkki pean selle lihtsalt maha jalutama?”
„Sa palusid mind naiseks?”
„Ja sina teed näo, nagu oleks see mingi pisiasi.”
„Sa palusid mind naiseks? Millal?”
„Jah, palusin küll, aga sina ütlesid „eiiiii!”, sest sa muidugi lihtsalt pead mind Londonisse kutsuma ja siis mu südame murdma.”
„Aga ma ei öelnud, et ma ei taha sinuga abielluda.”
„Ei öelnud või?”
„Ei öelnud.”
„Aga seal maaliga garaažis ütlesid sa ju ei. Mina seisin ja küsisin „kas sa tuled mulle naiseks” ja sina ütlesid „ei”.”
„Oi,” ütles Epp punastades. „Ma ei tahtnud, et sa pilti teeksid. Ma ei kuulnud, mida sa küsisid. Muidugi tulen sulle naiseks. Kalla-kalla!”
Me embasime ja suudlesime ning mu maailm oli kui võluväel jälle tasakaalus.
Ühel päeval Corki bussijaama lähedal suitsuses pubis istudes palus Epp mul kirja panna kõik, mida ma eesti keeles öelda oskan. Tema rüüpas kohvi ja lehitses meie Lonely Planeti reisijuhti, mina aga üritasin sigaretisuitsuse sudu ja Iiri rahvamuusika keskel keskenduda. Õues avanesid taevaluugid ja lasid novembrikuisel vihmal alla sadada.
Lühike pihtimus algas nii: „Mina olen Justin. Ma armastan Epu.”
TERE TULEMAST EESTISSE!
Kõige keerulisemad numbrid olid kaheksa ja üheksa.
Kui ilus, kui ilus! (Tlk.)
