aašrami juures järjekorras seista. Vähemalt mingis teises elus küll.
„Luba mulle, et sa lähed Indiasse,” ütles Epp. „Kõik peaksid seal vähemalt korra käima, sest see on väga püha paik.”
Vaagisin seda ning otsustasin Eppu usaldada. Andsin talle lubaduse.
„No ja siis oli seal suur täispuhutav karumõmm Miša. Olümpiamängude lõpus lasti see taevasse lendu ning lauldi „Nägemist, Moskva”. See kõik oli nii ilus, et hakkasin nutma.”
Istusime Epuga järjekordsel künkal jalakäijate tänava kohal ning sõime pitsat või vähemalt midagi sellist, mida Eestis pitsaks peeti. See oli paks ning kaetud igasuguste köögiviljade ja salaamiga, ent maitses hea. Epp võttis veel ühe ampsu ning vatras edasi Moskva 1980. aasta olümpiamängudest. Mul polnud neist sündmustest mingit mälestust. Olin toona alles aastane.
Epu lugu tüdrukust, kes nuttis tohutu karumõmmi Miša pärast, manas esile kõik need tunded, mis mul sisimas olid. Embasin teda ning suudlesin ta põske. Alles nelja nädala eest olin hüljanud New Yorgi ja Helsingisse läinud. Enam ei tahtnud ma maailmast irduda. Nüüd tahtsin ma üliväga olla selle osa.
Samal ajal tundus Epp nii vägev, et pelgasin pisut seda ohtlikku ja uimastavalt romantilist elumuutust. Kogu mu enesekontroll oli kadunud. Olin tunnetest läbi ligunenud. Ma polnud mingi James Bond, olin ju vaid Justin Petrone!
Soojad tunded ei kestnud kaua. Juba mõne tunni pärast selgus, et olin viimasest Helsingi praamist maha jäänud!
Pidasin seda katastroofiks. Võib-olla ma jäängi eluks ajaks Tallinna. See võis olla kõik Epu kurikaval plaan. Minu usaldus Sai Baba rändjüngri vastu lõi vankuma.
„Aga sa ütlesid, et praam väljub kell üheksa!” karjatasin ma Epule. Sammusin Tallinna sadama kail palavikuliselt edasi-tagasi.
„Ju ma lugesin sõiduplaani valesti.”
„Kuidas kurat ma nüüd lennukile jõuan? See väljub Vantaast homme täpselt keskpäeval!”
„Ära pabista, sa võid varahommikul kiirpraamiga minna.”
„Aga mis siis, kui ma jäängi siia?”
„Noh… Kas sa tõesti tahad tagasi minna?”
„Nalja teed või?”
„Kas teen?” Epu silmad vajusid vidukile, otsekui asuks ta otsekohe rünnakule. Võib-olla mängis ta minuga ja nautis iga hetke. Ehk teadis ta juba algusest peale, et viimane praam väljus tund aega tagasi.
„Ei. Tegelikult ma ei taha tagasi minna,” ütlesin ma. „Aga ma pean tagasi minema.”
„Ära muretse nii palju,” sõnas ta sellisel toonil, nagu lapsi rahustatakse, „usalda vett. Me võime ööseks kuhugi hotelli minna.”
Hotelli? Mu pea hakkas ringi käima. Meie suhe arenes tõesti kiiresti. Mulle meenus, kuidas üks meie kursuse liige, Vene ajakirjanik Olesja, oli Epule Soomes naljatoonil öelnud. „Epp, ta on alles noor, ole temaga leebe.”
Hommikul jätsin Epuga Tallinna reisisadamas hüvasti. Olin toimuvast täielikus segaduses. Praegune lugu võis siinsamas läbi saada. Olin teel koju, ent mis mind seal ootas? Ma olin just ülikooli lõpetanud ning mul polnud mingit töökohta silmapiiril peale ühe otsa ehitusel, kus ma juba keskkooliajal suviti töötasin. Kas ma pidin tõesti Epu Tallinna reisisadamasse maha jätma, lendama üle mere ja unustama kogu loo?
Värava juures suudlesime kirglikult. Epp ütles mulle, et ta läheb tuleval kuul arvatavasti Londonisse ning et tulgu mis tuleb, küll me kunagi kusagil kokku saame.
„No ma ei tea,” ütlesin ma. „Maailm on nii suur.”
„Maailm ei ole suur! Mitu korda ma pean sulle ütlema? Maailm on väike, nii et näeme Londonis või São Paulos. Ja Austraaliat ära ka päris maha tõmba!”
Praamisõit Helsingisse oli üksildane. Suvi oli järsku asendunud tuulise sügisilmaga. Septembri alguse tuuleiilid olid meie paari päeva eest lõppenud korrespondentide kursuse viimased riismed minema viinud.
Epp andis mulle mälestuseks enda foto, kus ta seisis üleannetu näoga mingi kuju kõrval kusagil Vahemere kandis. Hoidsin pilti oma päeviku tagakaane vahel ning vaatasin seda aeg-ajalt, kui Finnairi lennuk mind üle Põhja-Atlandi sillerdava vee tagasi viis.
„AGA KUI SA LONDONISSE TULED…”
„Ja kust te tulete?” küsis minult Briti passikontrolli ametnik. Tumedajuukseline kolmekümnendates eluaastates mees nägi välja nagu Clive Oweni teisik ning tema pilklik suhtumine paistis välja igast karge Londoni aktsendiga esitatud küsimusest.
„New Yorgist,” pomisesin ma. Ta kritseldas midagi oma valgesse märkmikku. Vaatasin kaasreisijate poole enda ümber. Nad olid viisakalt riides ja pealtnäha valmis otsekohe kontorisse astuma. Minul oli seljas kapuutsiga jakk ning lohmakad teksapüksid. Väikestest katuseakendest paistsid ruumi mõned valgusekiired. Inglismaal oli hommik.
„Ja mis on teie külaskäigu eesmärk?” küsis ta.
„Ma saan siin kellegagi kokku,” kraaksusin väsinud häälel. „Ühe tütarlapsega.”
„Kas ta on Briti kodanik?”
„Ei, ta on Eesti kodanik.”
Briti ametniku silmad lõid särama.
„Eestlane, jah?” ütles ta. „Kas ta elab siin või on külas?”
„Külas,” vastasin.
„Ja keda ta siin külastab?”
„Ta on onul külas,” ütlesin ma. See oli osaliselt tõsi: Epul oli Inglismaal küll onu, ent ma olin üsna kindel, et onul Epp küll hetkel külas polnud. „Ta elab Gloucesteris.”
Briti ametnik kribis kirglikult midagi oma märkmikku. Ma arutlesin endamisi, milline osa tõest oli kõige ohutum, kui ta peaks minu küsitlemist jätkama.
Tegelikult töötas Epp mingite illegaalsete Eesti ehitajatega. Ta ütles, et kui ma tahaksin, võiksin ka nendega koos töötada. Passiametnikule ei tahtnud ma sellest eriti rääkida. Iseäranis ei tahtnud ma kõnelda aga sellest, et Epp kirjutas artiklit – või isegi raamatut – ning intervjueeris selle tarvis ecstasy-smugeldajate jõugu liikmeid, kes olid pärit Inglismaalt ja Hollandist. Ja ehk peaksin vaikima ka sellest Lõuna-Londoni pakistanlaste jõugust, kellega ta oli sõbraks saanud ja kelle maju ta koristamas käis – ning mille eest ta mõistagi sai palka illegaalselt?
„Kas te tunnete kedagi Gloucesteris?” küsis piirivalveametnik.
„Ei.”
„Kus te kavatsete peatuda?”
„Ma ei tea.”
„Seega on teil kavas kohtuda reisiva Eesti tüdrukuga, kel pole tööd ning te ei tea, kus te ööbite?” võttis ta kõik kokku.
„No ma arvan, et me läheme Gloucesterisse,”
