prantslased Sara ja Florent, et nemad olid Tallinnas käinud. Kui nemad sellega hakkama said, saan ka mina. Olin ka kuulnud, et Eesti „saab varsti Euroopa Liidu liikmeks”, mis tekitas kuidagi turvalisema tunde.
Ma polnud Tallinna nime varem kuulnud ning tundsin pisikest rahutust, kui mõistsin, et Eesti – seesama Eesti, kust Epp pärit oli – on vaid poolteise tunni pikkuse praamisõidu kaugusel teisel pool Soome lahte. Teadsin, kus mõlemad maad asuvad, ent millegipärast paiknesid Soome kui „põhjamaa” ja Eesti kui „Ida-Euroopa” minu peas teineteisest väga kaugel.
Sel hetkel, kui ma mõistsin, kui lähedal need pealinnad teineteisele tegelikult on, toimus mu geograafiatajus revolutsiooniline pööre. Jah!? Ma lähen päriselt Eestisse!? Eesti näis varem teistsuguse tsivilisatsiooni osana. Mulle heiastusid kirillitsas sildid ja linnade kohal kõrguvad sibulkuplitega õigeusu kirikute tornid. Kujutlesin igal tänavanurgal seisvaid taskuvargaid ning umbusaldusväärseid naisi, kes üritavad mult raha välja petta. Ehk on isegi Epp selline. Ses mõttes, et kui hästi ma seda malai-eesti-mongoli naist ikka tundsin? Kindla peale teadsin ainult seda, et ta oli kummaline.
Kui ma seal seisin ja endamisi arutlesin, kas minna Epuga Tallinna või mitte, ühines meiega Prantsuse ajakirjanik Sara meie kursuselt.
„Justin, sa meeldid mulle,” tunnistas sigaretti läitev Sara oma armsa prantsuse aktsendiga. „Ütlen ausalt, et enamasti ma vihkan ameeriklasi, aga sina oled teistsugune. Paistab, et sina otsid midagi.”
Tänasin Sarat komplimendi eest. Kuukiired läbistasid uduloori.
Hilisööl istusin ühisruumi teleka ees ja vaatasin lollakaid saateid. Lootsin, et äkki tuleb ekraanile seksikas Kicki või keegi temasugune. Olin õnnetu, sest meie Soome väliskorrespondentide programm oli läbi ning pidin naasma koju, kus mind midagi ei oodanud.
Inglanna Natalie astus ruumi ning nägi mind diivanil istumas. Ta oli just baarist tulnud.
„Justin, mida sa teed?”
„Ei midagi,” vastasin ma.
„Justin, mine Epu juurde,” lausus Natalie pead vangutades. „Ma tean, et sa tahad minna. Ta on kindlasti oma toas tagasi. See on meie viimane öö siin. Mõistad?”
Sisimas teadsin, et Natalie’l oli õigus. Embasin teda ning jalutasin toast sõnagi lausumata välja. Seejärel läksin trepist alla teisele korrusele. Jalutasin Epu toani ning koputasin närviliselt uksele, lootes, et ta on veel ärkvel.
Uks paotus ning läbi prao paistsid Epu silmad ja tema juuksepahmakas.
„Ma otsustasin homme sinuga tulla,” ütlesin ma lootusrikkalt.
„Ma teadsin, et sa tuled,” sosistas ta. „Tule sisse.”
Lebasin terve öö tema voodis ja kuulasin, kuidas teised osalejad üksteisega õues pimeduses hüvasti jätsid. Paljude lennud väljusid öösel.
Samal ajal sättis Epp oma pealtnäha väheseid isiklikke asju ning tõstis need siis kõik jälle ümber. Terve tuba oli täis käsitsi täis kirjutatud paberilehtede hunnikuid. Kuidas ta küll nii kaua korraldada jaksab?
„Mida sa teed?” sosistasin ma talle kannatamatult umbes kella nelja paiku hommikul.
„Ikka veel sorteerin,” vastas ta.
Arvasin, et asjade sorteerimine on üks Epu veidrusi. Hiljem selgus, et see on eestlaste rahvuslik meelelahutus.
Kui me järgmisel päeval ühikast Tallinna poole teele asutasime, hoidsin dokumente käepärast. Kes teab, äkki varastatakse need mu, kergeuskliku ameeriklase taskust ära, kui ma peale ei passi. Kui Tallinna siirduvale praamile läksime, lasid Soome piirivalvurid mind pikema jututa läbi.
Eppu aga hakati ebamugaval moel peedistama.
„Mida te olete Soomes 30 päeva teinud?” haukus piirivalvur.
„Osalesin väliskorrespondentide kursusel,” vastas Epp.
„Kas te saate oma osalust kuidagi tõestada?” küsis piirivalvur kahtlustavalt.
Epp kaevas mitu minutit närviliselt oma kotis. Lõpuks õngitses ta välja oma rahakoti välja ning tõestamaks, et ta ei ole prostituut või ecstasy-diiler, vaid pelgalt ajakirjanik, näitas neile oma pressikaarti ja välisministeeriumist saadud dokumenti.
See halenaljakas juhtum meenutas mulle midagi. Õppisin 2001. aastal mõne kuu Taanis ning kuulsin seal anekdoote tagurlikest, lollidest ja purjus soomlastest. Olin isegi mõnd kirjeldusele vastavat soomlast näinud. Üks neist, vana hipi Jorma, nägi välja nagu blond Tšingis-khaan.
Taanlased, kellega ma toona koos olin, vaatasid Jormat nii, nagu oleksid hundid ta metsas üles kasvatanud. Siin aga oli Soome piirivalvur, kes tahtis alandada kedagi endast erinevat.
Tundus, et igaühel oli keegi, kelle kõrval end paremana tunda.
Pärast seda, kui Soome piirivalvur oli Epul viimaks minna lasknud, olin ma igatahes Soomes natuke pettunud.
SKANDINAAVIAMAA, MILLEL VEDAS VILTU
Praamisõidu ajal küsis Epp minult, kuidas ma Nõukogude Liitu ette kujutan.
Rääkisin talle, et poisina kujutlesin, kuidas ma lähen värvikate vanalinnade ja lärmakate sadamatega Euroopasse, mõnes Stockholmi või Kopenhaageni suguses kohas astun laeva ning saabun siis üle reostatud mere hädiste hallide karpmajade ja õnnetute hallide nägude maailma. Nõnda ma seda kujutlesin.
„Aga nii see oligi,” kortsutas Epp kulmu. „Oligi hall.”
„Aga kuidas see siis nii läks?”
„Ajapikku. See ei juhtunud üleöö.”
Kui meie kiirlaev Helsingist Tallinna sadama poole tüüris, ei olnud kusagil midagi halli. Ootasin, et kõrbest kerkiks mingisugune postsotsialistlik Põhjamaade Bütsants, Läänemere Krimm. Krimmi aga ei tulnud. Küll oli näha saari ja metsi.
Praami merekaardilt lugesin ette saarte nimed. Aegna, Prangli ja Naissaar.
„Kas sa Naissaarel oled kunagi käinud?” küsisin Epult.
„Ei,” vastas ta. „Seal käiakse küll, aga seal olevat palju lõhkemata… neidsamuseid… mis see on, mida visatakse vette, et laevu õhku lasta?”
„Miine?”
„Jajah, lõhkemata meremiine. Teisest maailmasõjast. Vahel on lehes kirjas, et keegi astus kogemata miinile ja lendas õhku.”
Otsustasin, et ei lähe kunagi Naissaarele ilma metalliotsijata. Kahju, et saared polnud külalislahkemad. Nad meenutasid mulle Helsingit ümbritsevat rahumeelset arhipelaagi, kus kasvasid jämedad männid ja kased ning olid päikselised supelrannad. Taamal olid mõned valged laevad Naissaare ranniku lähedal. Nende kaptenid arvatavasti teadsid, kuidas Teise maailmasõja lõhkemata moona vältida.
Sadamale lähenedes läksime Epuga välja ülemisele tekile. Seal olid teksatagidega soome noorukid, kes rääkisid valjusti ja jõid purgiõlut. Kell oli 10 hommikul.
Tekilt märkasin Tallinna, ent see ei näinud üldse idamaine välja. See oli hoopis
