Normaalsele tööle? Pole tööluba. Koju tagasi? Süda ei luba.
Mida siis ometi? Kuidas edasi?
SAMM POLIITILISE PEREKONNA POOLE
Nii Ernestol kui ta sõpradel on kummaline komme tüdrukuid, kellega rohkem või vähem asju aetakse, emale mitte tutvustada. Kui asi pisut tõsisem, siis võib selle sammu juba teha küll. Aga asja tõsidus on äärmiselt subjektiivne.
Minul oli asja tõsidus selge pärast paari esimest kuud, Ernestol läks üheksa kuud kauem. Samas näiteks meie sõbrad José Manuel ja Eva pole pärast viieaastast suhet ikka veel päris kindlad, et nende asi nii tõsine on, et seda ka oma vanematele peaks mainima.
Meie Ernestoga tegime selle triki ära üksteist kuud pärast tutvust. Muidugi olin ma kohutavalt närvis, kõht lahti ja sada muud jama, kui Valencia-Alicante rongis oma saatusele vastu sõitsin. Ernesto mu kõrval luges raamatut ega viitsinud üldse minu maharahustamisega tegelda. Loogiliselt mõeldes tõesti, mis minuga ikka juhtuda võib? Nahka nad mind ei pista, ega ju?!
Ukse avas punaste huulte ning värvitud silmadega äärmiselt sümpaatne naisterahvas. Ta tutvustas end Ernesto emana, naeris vahetpidamata, sädistas, suudles põskedele ja palus edasi astuda elutuppa, kus ootasid, kõrvad kikkis ja silmad nagu praetaldrikud, Ernesto vanem õde Clarisa koos elukaaslase Robertoga, keskmine õde Paquita elukaaslase Eliseoga, noorem õde Lydia koos oma peigmehe Julianiga ning vanem vend Carlos.
Tore on! Terve famiilia tähtsündmuseks kokku kutsutud.
Mind piieldi pealaest jalatallani, mõni teeskles, et mitte, mõni ei sedagi, mind suudeldi õrnalt põskedele ja öeldi läbisegi midagi, millest ma mõhkugi aru ei saanud, aga ma noogutasin neile naeratades nagu viisakas külaline muiste.
Mul oli plaanis terve lõunasöögi aja vaikida. Vaikida ja naeratada. Nii ei saa mitte midagi halvasti minna. Osaliselt see mul ka õnnestus, kuid pärast mereandidega paellat ja paari liitrit õlut ning veini, mille söömaseltskond silmagi pilgutamata ära lahendas, ma ristküsitlusest enam ei pääsenud: ämm istus mugavasti minu vastu toolile, et uurida täpselt, kes ma olen, kust ma tulen ning mida ma teen.
Ja mina siis rääkisin, näost punane, higi mööda selga alla voolamas, sest väljas valitses augustikuine ropp palavus. Rääkisin komistades, kokutades, aktsendiga, vigases hispaania keeles, aga rääkisin ausalt. Ja pikalt. Kohe otsast peale. Kuidas olin ise lahkumisavalduse ülemuse lauale pannud, sest ma polnud õnnelik – milline julgus, eks ole? –, et ilmas ringi vaadata ja leida oma tõeline kutsumus – kui romantiline tänases rahamaailmas, kas te ei arva?! Et tahaksin kirjutada, teha midagi loomingulisemat, töötada vabakutselisena, vabana piirangutest ja teiste taktikepist… Avastasin meeldiva üllatusega, et nõndaviisi kõva häälega jutustades on mu olukord ju lausa põnev ning olin juba lisamas – laulusalmi parafraseerides –, et iga naine on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, jaa, jaa, jaa!, kui mind katkestati.
„Oot-oot, kuidas sa ei tööta? Sa oled 24-aastane! Ikka töötad ju?” küsis ämm silmi kissitades. Ta ei saanud väga hästi aru, mida too välismaalane öelda tahab. Äkki ei oska veel keelt ja seetõttu ajab segast?
„No… hetkel mitte. Ma olen töötanud 18. eluaastast saati kogu aeg ja samal ajal õppisin ülikoolis, ent ma polnud õnnelik. Ja otsustasin, et vajan seda aastakest endas selgusele jõudmiseks…”
„Tähendab… et sa ikka oled ju endale juba töökoha valinud, sest kuidas saab nõnda elada? Mille eest? Kust see raha siis tuleb?” ei mahtunud käsi laiutavale ämmale pähe. Mida tähendab „ma polnud õnnelik”? Ja nüüd töötuna siis oled või? Misasi see õnn selle plika meelest on? Raha on ju õnn! Kas sa seda siis ei tea? Oh issand, kelle otsa on poiss oma pimeduses nüüd komistanud!
„Anna Robertole oma CV. Ta töötab Alicante ülikooli rahvusvahelise osakonna direktorina. Seal kindlasti leidub sulle tööd tõlgina või midagi sellist,” lisas Ernesto vanem õde Clarisa kärmelt, millele terve famiilia agaralt kaasa noogutas. Vaid Ernesto muigas eemal endamisi, sõnagi lausumata. Jättis mind lõvi lõugade vahele ja naudib nüüd vaatemängu. Oota vaid, pärast räägime sinuga nelja silma all!
Ämma pilgu peale kehitasin ebamääraselt õlgu. Mida ma nüüd ütlema peaksin? Kas ma just neile ei selgitanud, et tulin kontoritöölt ära, et teha midagi muud, ja nad pakuvad mulle uut kontorit, sarnast tööd, ainult et 3500 kilomeetrit lõuna pool? Ma ei tulnud ju ära selleks, et hakata tõlgiks või sekretäriks, see on nüüd kohe päris selge. Kuidas ma seda nüüd siis ütlen?
Ja mulle ei tulnud mitte ühtegi asjalikku mõtet. Tühjus. Kehitasin veel kord õlgu ja võtsin teema kokku kõikehõlmava „eks elu näitab”-fraasiga. Seejärel pöörasin pilgu aknast välja ja jäin vastasmaja ruloosid imetlema. Keegi hakkaski kohe rääkima kellegi tädipojast, kes oli poolelijäänud õpingud uuesti käsile võtnud, kahe aastaga teinud nelja aasta ained ning kohe ka eriti hea palga ja soodsa asukohaga ametisse võetud. Mind unustati ära.
Ma ise jäin oma esitlusega äärmiselt rahule. Suutsin neile endast maalida pildi kui põnevast kunstnikuhingest müstiliselt kaugelt maalt. Kas pole fantastiline, kui järsku, keset tavalist suvist pühapäeva astub su koduuksest sisse kauge külaline ja toob su igapäevarutiini värsket vaheldust?!
Ära minnes lausus ämm laia naeratuse saatel: „Mul oli väga hea meel sinuga tutvuda! Ja tea, et meie kodu on ka sinu kodu. Sa oled alati teretulnud.”
Paremini ei saanudki minna!
ETTEVAATUST – KODU!
Kaks kuud pärast lõplikku otsust kolida Hispaaniasse ning kuus kuud pärast Ernestoga tutvumist vedasime Piiaga oma kohvrid takso peale ja kadusime Valencia ajaloolise linnaosa Ruzafa kitsaste tänavate rägastikku.
Olime elanud parasiitlikult paar kuud tasuta Ernesto üliõpilaskorteris, kus peale tema veel kolm poissi. Mina Ernestoga üheinimesevoodis ruumi pärast võideldes ning Piia elutoa põrandal vibuna kaarduval asemel. Plaani järgi seni, kuni endale elukoha leiame. Ja tolleks hetkeks olime leidnud ühe tuttava tuttava kaudu kellegi itaallasest mehaaniku, kes oli nõus oma üürikorterist meile omakorda toa üürima.
Taksojuht peatus väikese, krohvi kaotava, kohe-kohe kokku kukkuva maja ees ning üllatus, et välismaalastest blondiinid just sellele aadressile soovisid tulla. Aga, tõstis ta alla andes käed, klient on kuningas.
Maja oli iidvana ja lehkas niiskuse järele. Mööda poole meetri laiust treppi neljandale korrusele üles rühkides lootsin, et tegemist on armsa katusealuse korteriga. Nagu ajakirjade iseloomuga korterid, kus puidust lagi, seinad ja põrandad on pruuniks värvitud, ent tekstiil valitud kontrastiks heledast linasest riidest. Aknalaudadele ja riiulitele on sätitud värvilised lillepotid, mis annavad kogu elamisele just selle hubasuse, mida uutes kortermajades võimatu tekitada. Ja kui hommikul päike ühest aknaruudust sisse piilub, tunned end suurlinnakeskuse asemel kuskil väikeses mägikülas elavat…
Ukse avas umbes 45-aastane püstiste lokkidega Silvano, kelle õlal turritas hall kõuts. Ta mühkas midagi. Ei, ei saanud aru. Silvano mühkas uuesti, natuke püüdlikumalt, e-tähte esihammaste vahel laiuvast vahest välja vilistades. Aga ei, ikka ei saanud päris täpselt aru. Ta lõi käega ja viipas, et me sisse astuksime. Näed, nii lihtne see inimese keeles rääkimine ongi! Pole vaja mühatada.
Imetillukeses kottpimedas elutoas polnud ühtegi akent, värviliste
