pidama. Igal õhtul, nii kesköö paiku, vihtus ta üliõpilaslinnaku tänavatel jooksuringe teha. Tõsi, poiss kaotaski nelja kuuga ligi 40 kilo (mille ta tänaseks on oma kontidele küll tagasi kogunud), kuid mis hinnaga!
Öösiti, kui kõik magasid, võis kuulda, kuidas keegi köögis krabistab. Kuuled kartulikrõpsukoti avamist, kokakoola pudelikorgi sisinat. Kuuled oma päeval valmistatud kartulisalati kausse kolisemas ja kuuled paljut muudki. Hommikul lähed kööki ja pooled sinu söögid-joogid on keegi nahka pistnud. Ainuke, mis puutumatult omal kohal seisab, on „Viru Ranna” kilukarp.
Selge, et see, kellel siin nälg nõnda toorelt kallal käis, oli Sai isiklikult. Päeval meie silme all sõi noormees vagalt naeratades salateid ja puuvilju, vandudes, et nälga ta ei tunne ja lihast ei unista, aga öösel vitsutas ennastunustavalt Väikese Korraliku Õpilase peekonit ja vorstikesi. Saia enda toiduriiulis ilutsesid lehtkapsas, kaks tomatit ja neli jogurtit, pidades vastu terve nädala.
Kuna mitte keegi ei julgenud Saiale midagi öelda, kartes solvata tema tundeid ja rikkuda ta salenemisplaane, siis leiutasime trikke, kuidas söögivarusid alles hoida. Kõik, mis vähegi kannatas seista toatemperatuuril, evakueeriti tubadesse. Lõpuks oli külmkapis vaid piim, jogurtitopsid ja „Viru Ranna” kilukarp.
Aga Saiale hakkas asi kahtlane tunduma ja ühel päeval avastasin ta täiesti juhuslikult oma toast minu asjade vahel sobramas. Olin nii üllatunud, et ei osanud midagi öelda ja tema vaatas mulle oma suurte silmadega sama üllatunult otsa. Nii me seal natukene aega seisime tõtt vaadates, kuni ma sõnatult otsa ringi pöörasin ja kööki asja tegin.
Pärast seda intsidenti riputas Väike Korralik Õpilane oma uksele käed-jalad harkis seisva kriipsujukuga illustreeritud sildi: „Ettevaatust, olen kodus!”
Hilisematel vestlustel sain Saia filosoofiale jälile – selles korteris on kõik kõigi oma. Päris nõus ma selle väitega polnud, aga jätsin targu vastu vaidlemata, sest jumal seda teab, millal endal seda filosoofiat oma tegude selgitamiseks vaja läheb, eks ole! Aga vaesel Saial polnud enam öösiti midagi süüa ja nii ta otsustaski ära kolida.
Tema asemel kolis sisse Erasmuse vahetusüliõpilane Florian ehk Austerlane, kes oli 23-aastane väga moekas ja ilus poiss. Tal oli ka hispaanlannast tüdruksõber, kes oli blond nagu Austria mägikülade kaunitarid. Kas just seepärast, ent Austerlase toast oli igal õhtul, vahel ka hommikuti ja üsna tihti pärastlõunal kuulda voodi rütmilist kriginat. Elu tardus, maailm lakkas pöörlemast, kellaseierid puhkasid jalga, kui hakkas kostma selle maja lärmakaim magamisase. Alguses vaiksemalt, siis kiiremini, kiiremini, kiiremini… Korterielu tardumus kestis umbes kümme minutit. Ja siis pöördus igaüks tagasi oma tegemiste juurde.
Austerlane aga oli 100 % austerlane. Kohe näha, et rikkast riigist. Kui tuli, tõi kingiks Šveitsi šokolaadi ja iga päev ostis hiinlaste käest korterisse uue panni või poti või sõela või pudeliavaja. Hispaanlased seda heameelega ei tee, aga austerlane, näed, küll. Eestlane laveerib niikuinii sellistest ühiskohustustest kõrvale, kuidas jaksab.
Suurema osa vannitoakapist hõivasid just Austerlase juuksevahendid, kreemid, vahad, lõhnad, vatitupsud. Tal oli neid tunduvalt rohkem kui näiteks minul, piinlik tunnistada.
Temaga kooselu oli palju meeldivam kui Saiaga. Parim oli see, et ta sulges alati ukse, kui potile läks, ilma et oleks pidanud seda temalt spetsiaalselt paluma. Ja kui ta sealt tuli, lehvis naturaalse aroomi asemel hoopis männiokkaline merelõhn. Euroopaliku kasvatuse küsimus.
Vahetevahel istuti elutoas niisama ja jutustati lugusid oma koduküladest. Mina rääkisin Eestist, Austerlane Austriast ja ülejäänud oma Hispaania eri nurkades asuvatest külakestest. Mina kui väikese riigi esindaja pidin oma eksistentsi tunduvalt rohkem ja tihedamini tõestama kui näiteks hispaanlased. Kui hispaanlane väidab midagi, siis ei sea keegi öeldut kahtluse alla. Kui aga ütlen sedasama mina, siis vaadatakse mind, üks kulm kõrgemal. Vaadatakse veel kord. Vahetatakse omavahel pilke, justkui küsides: „Kas ikka on nii?!” Ja seda iga jumala kord! Ükskõik, kas teemaks on eri rahvaste kannatused või kliima.
Kuigi jah, lõppude lõpuks on meie mured ja rõõmud ikkagi nii sarnased. Kui kellelgi on paha tuju, siis on terve korter masenduses ja lohutatakse end mõne odava veiniga elu ning inimesi kirudes. Kui aga kellelgi juhtub hea päev olema, siis rõõmustab terve kommuun, sest keegi teine maksab veinide eest, mille korgid pulpsatades pudelite pealt lendavad.
VENELASE, VENELASE, VENELASE NÄGU
Hispaanlase vaimusilmas asuvad kõik endised sotsvabariigid kuskil Bulgaaria ja Rumeenia taga mustas augus.
Neid riike, kellest keegi enne midagi kuulnud pole, on korraga nii palju ja kõigil ühesugused nimed, sestap eelistab hispaanlane huvitumise asemel kõrvad ja silmad kinni katta. Nii on kergem. Maailmakaart on jälle vaid tähtsate maade, nagu Ameerika, Hispaania ja India pärusmaa.
Kord vaatas ämm mulle pärast perekondlikku lõunasööki pikalt otsa ja ütles: „Sa oled ikka tegelikult ju venelane, eks ole?”
„Ei, ma olen eestlane.”
„Aga te olite Venemaa koosseisus?”
„No tegelikult oli asi nii, et me olime NSVL-i poolt okupeeritud. NSVL-i kuulus küll ka Venemaa, teiste riikide kõrval, aga me pole Venemaa. Me oleme Eesti!”
Mu ämm oli jutuotsa kaotanud umbes sõna „okupeeritud” juures.
„Ma ei tea,” raputas ämm laudlina sirgeks tõmmates pead. „Mul üks sõber, kellel oli mitu aastat suhe ühe sealt sinu maa kandist pärit naisega, ütles küll, et sa oled ikka Venemaalt pärit.”
Eesti on tema jaoks kaugel asuv tundmatu objekt, mida ebamugavuse vältimiseks tuleb välismaalase juuresolekul alati „sinu maaks või sinu kodukülaks” nimetada. Näiteks, kui Rooma reisisin, küsis mu ämm, miks ma sinna lähen, kas see on mu koduküla lähedal? Sellised need meie vestlused ämmaga üldplaanis välja näevad.
Viimase kahe nädala jooksul on täiesti võõrad inimesed mulle mitu korda teadvustanud, kes või kust ma pärit olen. Esimene selgeltnägija tegi seda ühes Valencia populaarseimas drag-queenide showbaaris Babylon, kus ta – ise uhke paruka, tonnise meigi ning mitmekümne sentimeetriste kontsadega – mulle otsa vaatas ja mikrofoni kiljatas: „Sul, kallike, on ikka kohe täitsa venelase, venelase, venelase nägu peas!” Mille peale ülejäänud külastajad naerda möirgasid. Hiljem tuli sama avaldusega lagedale üks homo teises baaris ja veel üks noormees diskoteegis. Oleks siis keegi küsinud nende käest, et kuulge, poisid, mis te arvate, kelle nägu ma olen!
Järgmisele arvajale vastan silmagi pilgutamata: „Ja tead, kelle nägu sul peas on? Idioodi!”
Külmalt arutledes saan ma neist muidugi mõneti aru, sest kui hispaanlase käest küsida, mis talle venelastest ja Venemaast rääkides esimesena silme ette tuleb, vastab too kõhklematult „lõbusas meeleolus karvamütsiga vanem mees” ning kui nad on mõne hetke mõelnud, meenuvad riburada pidi ka maffia, prostituudid, suurmaletajad ning miljonärid, kes ostavad spordiklubisid. Neile pole jäänud märkamata ka iludused nagu Anna Kurnikova ja Maria Sharapova, kelle põhjal arvatakse, et sellised venelannad ongi, ning tutvumisagentuurides on nõudmine venelannade järele viimase viie aasta jooksul kolmekordistunud. Muidugi ei oota ükski hispaanlane oma koju Alla Pugatšova sarnast daami, kes sinna kõige suurema tõenäosusega
