silmi, nagu oleks ta mu mõtteid kuulnud.
Pruuniks võidunud kööki korraga üle ühe inimese ei mahtunud ning vannitoas olid nii prill-laud kui ka dušinurk kahtlaselt kollakaks tõmbunud. Silvano laiutas käsi ja selgitas hispaaniaitaalia segakeeles, et eks see korter tagasihoidlik ju on, ent asja pidavat ära ajama. Oleneb, mis asja muidugi, mõtlesin vastikustunnet maha surudes.
Magamistoas laius kaheinimesevoodi ning ruumi valgustas pisike aknaauk, millele olid trellid ette löödud. Nalja teete või? Kes üldse mahuks siia korterisse vargile?!
Silvano näitas, et selles voodis magame meie Piiaga. Noogutasime tänulikult.
Ja sinna korter lõppeski.
Hetk hiljem seisime keset elutuba, käes veinipudel ja viinamarjakorv, mille olime itaallasest mehaanikule kingituseks toonud. Korteriperemehel oli külakosti üle silmnähtavalt hea meel ja ta asus innukalt kraami kallale. Meie aga vaatasime Piiaga nõutult teineteisele otsa. Aga meie kaunis iseloomuga katusekorter?
Selles urkas, kus Silvano kõuts meile ülepäeva vihaselt voodisse pissis ja mis läks meile maksma 20 eurot nädalas, pidasime vastu kümme päeva. Siis jõudsime üliõpilaskorterite ajastusse.
Tegelikult olin kommuunielust vargsi ammu unistanud, sest tundus, et just sellistes kohtades saab üks õige noor oma esimese elukooli, seal on alati lõbus, kohtab igasuguseid põnevaid tüüpe ning nii koguneb ridamisi naljakaid päriselu-anekdoote. Mis sest, et minuni jõudis see alles 24-aastaselt, mil enamik otsib kommuunielust juba väljapääsu, ja mitte üliõpilasena. Alles hiljem olen näinud, kuidas kaugelt üle 30-aastased ülikooli ammu lõpetanud noored otsustavad samuti korteri jagamise kasuks, sest kõrged üürid ja nigelad palgad eriti muid variante ei jäta.
Vabadest tubadest ühiskorterites teavitavad ülikoolilinnaku tänavapostid ja telefonikabiinid, mis augustis ning jaanuari lõpus on kuulutustest kirjud. Tänavapostid on siinne ajaleht „Soov”, kõik ostan-müün-vahetan-suhtlemine käib neile kleebitud kuulutuste kaudu. On siis tegemist korterite üürimise, autoostu või millega iganes, absoluutselt kõike on saada. Ka suhtluskeele võid valida, näiteks hiljuti lugesin kuulutust, kus Sergei müüs sulaselges vene keeles oma värvitelerit.
Esimeses ühiskorteris sattusime kokku Saksa tüdruku Monica ehk Hitleri Õega. Jah, ma elasin koos Hitleri Õega, ausõna! Hitleri Õel oli paljaks pöetud pea, kuigi talve saabudes kasvatas ta endale poolemillimeetrise karvkatte. Tal oli igas kõrvas kümme auku ning tema veendunud riietumisstiil oli must ja ainult must. Ta oli sõbralik, tagasihoidlik tüdruk, kelle ema oli poolatar ja isa sakslane.
Kohutava avastuse, et me elame koos natsiga, tegime ühel väga süütul pühapäeval, kui kogu meie pere teleka ees „Võluväge” vaatas. Mina hüüdsin aeg-ajalt oih ja aih, sest mingi deemon tahtis Piperit ära tappa, aga Hitleri Õde luges süvenenult üht mustvalget ajakirja, kus piltidel ilutsesid sakslaste suhteliselt ilmetud näod. Küsisin ta käest, mida huvitavat ta loeb, ja ta näitas saksakeelse väidetavalt ajalooajakirja kaant, kus räägitakse Teisest maailmasõjast. Uurisin halba aimamata edasi, et mis seal siis räägitakse. Ta hüppas püsti – kuna ta on suhteliselt pisike, siis mitte eriti kõrgele – ja kinnitas veendunult, et Saksamaal räägitakse koolides, et Hitler on paha ja paha, aga tegelikult tema teab, et Hitler polnud üldsegi paha ja hoopis kommunistid on süüdi ja…
Mul võttis kolm päeva aega, et šokist toibuda. Üks pealtnäha tavaline Saksa tüdruk, kes riietub kui iga teine sakslane – tanksaabastesse ja kottis riietesse –, on tegelikult hoopis Hitleri Õde.
Asi läks aga hullemaks, kui talle peika Saksamaalt külla tuli. Oli selline suur, paks, paljaks aetud pea ja karmi pilguga mehejurakas. Käsivarrel aga ilutses ei midagi muud kui tätoveeritud haakrist. Ta tuli Valenciasse sünnipäeva pidama ja tema pruut, kes armastas teda üle kõige maailmas, kinkis talle enda joonistatud pildi avatud tiibadega kotkast.
See oli päris jube ja me otsustasime ära kolida.
Olin selleks ajaks Ernestoga juba kindel paar, kuigi meie suhte peale ei panustanud mitte keegi tema sõpradest ja kui me oleksime lahku läinud, siis oleksid kõik ühest suust korranud, et nad teadsid seda juba algusest peale.
Ernesto korterikaaslased Väike Korralik Õpilane ja Sai ei erinenud ses suhtes teistest, ent ma palusin siiski, et nad mind enda juurde neljandaks üüriliseks võtaksid. Ernesto tahtis väga ja oli rõõmus. Väike Korralik Õpilane krimpsutas nägu, ohkas hingelõhestavalt ja pomises, et kui muud varianti tõesti pole… Mida ütles Sai, küsite? Mitte midagi! Tal oli kõikidest asjadest absoluutselt ükskõik. Välja arvatud marurahvuslastest, keda ta ei sallinud silmaotsaski. Tema arust võinuks kõik olla üks rahvas, eelistatavalt hispaanlased, ning elada õnnes ja rahus oma päevade lõpuni.
Ja nii ma ühel päeval kolme poisi juurde kolisingi: Miguel ehk Väike Korralik Õpilane, kes sai hüüdnime oma joonlauaga tehtud seitli ja ranitsa järgi, José Vicente ehk Sai, kes sai hüüdnime oma suure kere järgi, ja Ernesto ehk Ernesto. Piia oli selleks ajaks Ibizale oma tulevase abikaasa juurde kolinud ning sealt viis tema tee hiljem edasi Iisraeli.
Niisiis elasime neljakesi Valencia üliõpilaslinnakus. Korteris oli viis tuba, kaks vannituba ja köök. Aastakümneid vana mööbel ning halliks tõmbunud seinad ja lagi ei aidanud hubasusele eriti kaasa, kuid korteriomanik kergitas üüri igal aastal mõnekümne euro võrra.
Pealegi, kui elad kolme Hispaania noormehega, on koduse õhustiku loomine pisut komplitseeritud. Kui ikka lähed igal hommikul vannituppa ja näed, et kraanikaussi on habemeajamisest jäänud pisikesed mustad karvad ja duši alla minnes näed veel rohkem karvu, mis on aga juba tunduvalt metsikumad oma pikkuses ja kujus, siis meeldiv see pole. Lisaks armastavad mehed miskipärast oma põit kergendada pärani avatud uksega, nii et terve maja kajab. Ja kui julged paluda, et nad ukse enda järel sulgeksid, siis ei saa nad aru, miks. Nagu küsis hämmeldunud 18-aastane karmis täiskasvanute maailmas esimesi iseseisvaid samme tegev Angel, kes elas meiega koos mu viimasel üliõpilaskorteri-ajastu aastal: „Miks see sind häirib?! See on ju nagu kevadine veejoa sulin?!”
„Ma näitan sulle kevadist veejoa sulinat! Kas nii raske on mõista, et mul on ebameeldiv kuulata teise inimese kusemist ja et see hais levib kiiresti üle terve korteri?! Pealegi võib avanev vaade, kui peaksin vetsuuksest juhuslikult just sel hetkel mööduma, mult silmanägemise võtta…”
„Issand kui imelik sa ikka oled,” tegi noor Angel meie meeldivast kommuunielu vestlusest kokkuvõtte. Aga edaspidi sulges ukse.
Vetsupoti puhastamise teema võttis Ernesto õnneks enda peale ja rääkis süütule Angelile, et: „Kui käid kakil ja jäävad triibud, siis see hari seal paremal poti kõrval on selleks, et need triibud ära pesta.” Poiss esiti protestis – miks Ernesto arvab, et just tema neid triipe teeb, sest võib-olla hoopis jätab need sinna Anna-Maria? Miks Ernesto tüdrukuga kakast ja triipudest ei räägi, ah?
Aga edaspidi oli vetsupott puhas.
Ka köök on enamiku ajast selline, nagu ta kolm õhtut tagasi jäeti. Rasva- ja tomatiplekid pliidil, seintel, laes ning põrandal. Nõudehunnik taevas. Põrandahari ja pesulapp tegevusetusest kööginurgas kössi vajunud. Enamik mehi arvab vist siiani, et ütled: „Korterike, korista end!” ja viuh! – põrand läigib, tolmurullid kõrvaldatud ja nõud puhtad.
Kas siis ikka ei lähe silme eest mustaks?! Läheb küll. Võtsingi korterielanikud
