Minu Hispaania. Anna-Maria Penu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Hispaania - Anna-Maria Penu страница 11
Veel kaks aastat tagasi oli Hispaania suitsetajate paradiis. Suitsetati igal pool ja valimata: rongivagunites, kaubanduskeskustes, isegi haiglates. Rääkimata halvasti õhutatud baariuberikest, kus läbi suitsukardina oli võimatu endast poole meetri kauguselegi näha. Jäi mulje, et absoluutselt kõik hispaanlased suitsetavad, ja kõvasti. Kes ei soovinud, et tema autos sigar süüdatakse või talle kohvikus suitsu näkku puhutakse, oli leebelt öeldes imelik. Mittesuitsetajate palvetele hoida sigaret neist eemal pöörati täpselt sama palju tähelepanu kui poliitikud valijate soovidele, teisisõnu – mitte mingisugust. Ise valisid mittesuitsetaja elu, nüüd kannata!
Päevad läbi baarides istumine on hispaanlaste elustiil ja suitsetamine on olnud selle elustiili väga tähtis osa. Igal siinsel mehel on kindlasti ka oma lemmikbaar, kus veedetakse rohkem aega kui kodus naise ja pere seltsis. Traditsiooniline meeste elustiil oli järgmine: baaris hommikukohvi juues tehakse päeva esimene suits; sealsamas loetakse läbi ka päevalehed, mida on suitsetamata peaaegu et võimatu teha – lehes pole ju kunagi midagi rõõmustavat; keskpäeva paiku süüakse baaris võileib, palutakse sinna juurde esimene õlu ja tahetakse jälle teha suits või paar; pärast lõunasööki minnakse baari kohvi jooma, suitsetama ja sõpradega doominot või kaarte mängima. Ja pärast tööd on jälle kõik riigi suuremad-väiksemad baarid inimesi täis, sest just seal ootab ausalt välja teenitud õllekann või mitu. Ja ega õlut suitsetamata saa nautida!
Turistid võtsid selle mõnusa elustiili kiiresti üle ja tahtsid siia kogu aeg tagasi tulla. Näiteks inglased, kes kuulsid suitsetamist piirava seaduse jõustumisest, arvasid, et sellisel juhul pole mingit põhjust Hispaanias edasi puhkamas käia, kui enam suitsetada ei saa. See võtvat ära poole selle riigi mõnusast atmosfäärist.
Nüüd antakse nõuandeid suitsetamisest loobumiseks, alustades tablettidest ja plaastritest ning lõpetades rasket raha maksva hüpnoosisessiooniga. Vastused tekkinud kahtlustele, nagu kes teeb trahvi, kui ma ikka tahan seadust rikkuda ning süütan mittesuitsetajate poolel mitu sigaretti järjest, tehakse puust ette ja värvitakse punaseks. Nii et need, kes ikka veel seadust ei tea, pole ilmselt sellelt planeedilt.
Suitsetajad ise on kõige selle keskel aga muutunud närvilisteks ja mässumeelseteks. Sõltuvusest tekkinud tunnetesegadus on nii suur, et nad ise ka ei tea enam, kuidas ennast kaitsta ja õigustada.
Tegelikult on Hispaanias jõustunud seadus üks Euroopa leebemaid. Suitsetada ju siiski tohib tänavail, diskosaalides ning suurtes restoranides selleks ettenähtud ruumides. Ja näiteks igast kümnest väiksest (alla 100 m²) baarist üheksa on end kuulutanud suitsetajate baarideks. Mittesuitsetajaid lohutatakse, et see tendets peaks aastatega vähenema, sest pooltel suitsetajatel on plaanis oma pahe maha jätta. Esialgu loodavad nad sigarettide arvu vähenemisele tänu riigi poolt pandud piirangutele.
Parim aga on see, et mittesuitsetajatel on nüüdsest valikuvõimalus õhtustada, juua kohvi ja tantsida seal, kus räige suitsulehk nende keha ja riideid ei rüüsta. Vähemalt nii peaks teoreetiliselt olema. Siiski uusaastaööl ehk esimesel seaduse jõustumise päeval olid suitsetajad diskosaalis ja baarides nagu ennegi – teistega läbisegi. Puudusid nõutud vaheseinad ja viited suitsetamisalade kohta. Põneva võrdlusena võib tuua uuest aastast tõusnud ühistranspordihinna, mis kehtis juba kella kella poole seitsmest hommikul. Sellega oli linnal tunduvalt kiirem!
Samas aga õitseb igasuguste erinevate šarlatanide äri kui muiste! Kuulates viiekümne inimesega ruumis hüpnootilisi lauseid „Ma mõtlen nagu mittesuitsetaja!” ja „Ma olen mittesuitsetaja!” saad sa 300 euro eest tõrvaihast raudselt lahti. Mis sest, et enamikus baarides istud ikka nagu suitsusaunas!
Suitsetamisega ühel pool, läks ministeerium edasi. Madridi moenädal Cibeles tegi revolutsiooni, kaaludes kõik esinevad neiud üle, et vältida Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt kehtestatud „haiglasliku kõhnuse” sümptomitega modelle laval, nagu neid sai näha eelmine kord. Sama medali teine pool on ülekaal ja ka ülekaaluliste laste liikuma utsitamiseks on võetud vastu üleriigilised programmid. Teleekraanile on toodud näiteks mingi kummaline joonisfilmiperekond, kus vanemaid küll pole, aga on vanem õde, keskmine vend ja pisitilluke tirts, kes siis sõidavad rulaga, lehvivad rulluiskudega ning kimavad jalgrattaga, hüüdes ise: „Nii vahva on liikuda!” Kui selge ja oma eesmärki täitev selline ninnu-nännutav orbude kooslus sihtgrupile on, pole veel teada, aga eks uurimused järgmisel aastal näitavad.
Ka narkootikumide tarbimise vastu on käinud kohalikus meedias suured kampaaniad, kuigi vastupidi lootustele „noorusliku hoogtöö” tõhususes on näiteks kokaiini tarbimine Hispaanias aasta-aastalt stabiilselt kasvanud. Kui tervishoiuminister küsib, miks see nii on, siis vastavad noored, et kokaiinist ei hoia sind kohe kindlasti eemale reklaamikampaanias nähtud tõuk, kes su ninaaugust sisse roomab. Selline metafoor jääb noortele lihtsalt täiesti arusaamatuks!
Äsja sai valmis ka viimane suurejooneline võitlusplaan järgmise rahvavaenlase ehk alkoholi vastu. Viimased uuringud on näidanud, et juba 40 % 14-aastastest noortest tarbib alkoholi regulaarselt. Järgmise aasta suvel-sügisel parlamenti jõudev „kuiva seaduse” eelnõu keelab alkoholimüügi terves riigis kella kümnest õhtul kaheksani hommikul ning ka alkoholireklaamid päevasel ajal kella kuuest hommikul kümneni õhtul. Alkoholi-firmad ei tohi ka sponsoreerida ühtegi noorte ega lastega seotud üritust. Seaduseelnõu keelab üleüldse alkoholi müügi alla 18-aastastele noortele, kes ei tohi vägijooki avalikes kohtades enam ka pruukida. Seega peaks see tähendama Hispaania noortele ülemaailmse „kuulsuse” toonud massilise alkoholitarbmise tänavatel ehk botellónide lõppu!
Mõte on ju hea ja eesmärk üllas, ent kui pole inimesi, kes seaduse täitmist kontrollivad või ühiskonda, kes taolist käitumist heaks ei kiida, siis juhtub sama mis suitsetamise keeluga: ei muutu mitte kui midagi!
Näiteks hetkel juba ei tohi Valencias müüa alkoholi pärast kella 22, aga lähed keskööl mõnda hiinlaste poodi ja saad leti alt kätte ikkagi kõik mis vaja.
TUHANDE EURO PÕLVKOND
Ülikoolidiplom taskus, lisakursused välismaal ja praktikakogemus erinevates firmades pole ellu astuva hispaanlase jaoks mingi garantii oma erialale vastava töö leidmisel. Mis veel hullem, üleüldse töö leidmisel.
Naabritüdruk Amparo töötab algklasside õpetajana ja lubab kõvahäälselt uuest aastast uue eluga alustada: kursused, treening ja lõplik iseseisvumine ehk vanematekodust äraminek. Tema kolleeg otsib üürikorterisse kaaslast, üksi tervet kuurenti maksta ei jõua, ning Amparo plaanib sinna elama minna. Ta loeb oma tulud-kulud kokku ja vangutab pead. Mitte kuidagi ei tule otsotsaga kokku. Kui ta tahab kursustel käia, et teha riigieksam ning tulevikus korralikku õpetajapalka teenima hakata, treenida, oma autoga sõita ja vahetevahel ka väljas söömas käia, siis üüriraha üle ei jää. Tee või tina! Iseseisvumisplaanid vajuvad paremat tulevikku ootama. Ehk nii aasta pärast, kui Amparo on juba kolmekümnene ja ta peigmees José Luis lõpuks ülikooli lõpetab ning tööle asub. Koos on iseseisvumine vähemalt mõeldav.
Amparo on tüüpiline tuhande euro põlvkonna esindaja. Üliõpilane José Luis