Kogu slaavlaste kogukond moodustab ehk napilt 300 000 inimest, koondudes peamiselt Lõuna-Hispaaniasse Costa del Soli piirkonda, mis kohalike seas tuntud Ida-Euroopa kurjategijate paradiisina. Sellest tuleneb suuresti ka eelarvamustest pungil ning üleolev suhtumine endistesse sotsvabariikidesse. Tegelikult kõikidesse ida pool asuvatesse riikidesse Eestist Rumeeniani välja, põigates läbi ka endisest Jugoslaaviast.
Nonii, järjekordne nädalavahetus inimeste keskel, keda tunnen viis aastat, ent kellel ikka veel pole selge, kust see Anna-Maria tuleb või kes ta selline üldse on.
„Muide, mu pojaga hakkas tööle üks uus poiss. Väga agar ja tore! Ta on pärit sinuga samalt maalt,” ütleb Luisa, Ernesto isa elukaaslane, pühapäevase hommikukohvi kõrvale.
Üllatun. Kas tõesti?! Eestlased on teatavasti rariteet.
Luisa noogutab ja jätkab: „Ja-jah, sinu maalt. Või, oota ei?! Päris sinu maalt vist mitte aga sealt kandist küll. Rumeeniast, noh!”
Ah soo?! Siis küll. Täpselt meie kõrvalt!
Selgitan rahulikult, kuigi juba kümnendat korda, et tegelikult on Rumeenia Hispaaniale lähemal kui Eestile, nii geograafiliselt, kultuuriliselt kui ka keeleliselt. Ja Ida-Euroopa pole üks piirkond kuskil Euroopa pimedas nurgas, kus kõik idaeurooplased pead-jalad koos kükitavad. Näiteks eesti keel ja meel on sugulane soomlastele, mõlemad ju hoopis kaugel põhjas, ja mitte rumeenlastele, venelastele või albaanlastele.
Aga ma räägiksin nagu jälle vaid endale.
Ernesto isa küsib mu käest mõne hetke pärast, niimoodi poolkaastundlikult silma vaadates: „Kuidas teil seal Jugoslaavias muidu olukord on? Ma mõtlen, et nüüd kus olete siin Euroliidus, et kas on parem ka või?”
Mis mõttes parem?
„Et kas tööd on rohkem?!”
„No Jugoslaavia kohta mul andmeid pole, ent Eestis on tööpuudus imepisike…”
HISPAANIA NOORTE PORTREE
Pidu peetakse ühiskorterites harva. Nii umbes viis-kuus korda nädalas.
Kuna üliõpilastel, välja arvatud Norrast ja Austriast pärit vahetusõpilastel üldjuhul raha puuga seljas pole, siis on pidutsemistava järgmine: Mercadonast ehk kohalikust poest ostetakse odavat õlut, veini ja vastavalt joojate maitsele viskit, rummi või džinni, lisaks pistetakse ostukorvi näksimiseks kartulikrõpse, pähkleid ja juustu. Väljavalitud korteri elutoas laotatakse kõik laiali ja kella kümne ajal õhtul hakkab asi pihta. Noored püüavad end enne korterist peole minekut – nii kahe-kolme ajal öösel – võimalikult vindiseks juua, sest pubides ja diskoteekides ulatub ühe joogi hind 6–8 euroni, samas kui õhtul toidupoest ostetud terve viski- või rummipudeli saab kätte vähema kui 10 euro eest. Odav peatäis, mida üliõpilase vanemate rahakott tänulikult tervitab.
Aga kui sa veel 18 täis pole ja elad vanemate juures, nagu kõik su sõbrad, aga pidu paned kõikidel nädalavahetustel juba umbes viimased neli aastat, siis toimub toidupoest ostetud alkoholi tarbimine parkides, linnaplatsidel ja autoparklates avalikku korda ning naabrite und rikkudes. Seda nimetatakse botellóniks. See on Hispaania noorte seas nii levinud tegevusplaan, et kui Briti ajaleht The Times 2006. aastal kirjutas, kuidas „samal ajal kui Prantsuse noored streigivad parema ja õiglasema tuleviku nimel, korraldavad nende eakaaslased Hispaanias megajoominguid”, läks see õel võrdlus hispaanlastele otse südamesse. Põhiliselt vanematele hispaanlastele. Korraga oli mõnusast, rõõmsameelsest ja meelelahutusest lugu pidada oskavast rahvast saanud teiste eurooplaste jaoks lihtsalt joodikrahvas. Ning seda veel inglaste hinnangul, kellest hullemaid kõrisid pole siinmail nähtud!
Botellón ehk hiidpudel tähendab Hispaanias üldiselt avalikes kohtades alkoholi tarbimist, kuigi noored kasutavad seda terminit ka erakorterites toimuvate eeljoomingute kohta enne diskoteekidesse valgumist. Legend räägib, et esialgu tehti seda protestiks baaride ja diskoteekide liiga kallite jookide vastu. Mis on muidugi jura! Ei mingeid proteste, loosungeid ega revolutsioonilisi püüdlusi. Lihtsalt väljas juua on kriminaalselt kallis, ent juua tahaks ja siis pannakse pea tööle, loetakse sendid kokku ning ostetakse soodsamast paigast kui diskoteek.
2006. aasta märtsi keskel üritasid Hispaania noored teha rekordi ning kutsuda kokku nii palju üheaegselt botellóni harrastavaid noori kui võimalik. Massimeedia tõlgendas seda jällegi noorte protestiavaldusena. Tegelikult hispaanlastele lihtsalt meeldib karjas juua ja mida rohkem, seda uhkem! Samal ajal aga algasid Pariisis esimesed streigid ebaõiglaste töölepingute vastu. Prantsuse ja Hispaania noorte kardinaalselt erinevate eesmärkidega massiliikumiste kokkulangemine avas Hispaanias ühiskondliku debati, mida oli äärmiselt huvitav jälgida. Tehti uuringuid, korraldati küsitlusi ning Hispaania noored vaatasid peeglisse: kas me tõesti oleme kasutumad kui prantslased, inglased või itaallased? Millised me üldse oleme?
Santa Maria Sihtasutus avaldaski mõned kuud hiljem uurimuse tulemused, kus Hispaania noored vanuses 15–24 aastat üritasid ennast ja oma prioriteete kirjeldada. Asjalike nägudega spetsialiste üllatas, et tänaste noorte arvamus oma põlvkonnast on eelkõige negatiivne: et nad ise peavad end „tarbimishulludest egoistideks ja vastutustundetuiks, põhimõteteta mässajateks, kes elavad suurema eneseusuta ainult tänases”. Kuid kui asjatundjad oma esmasest üllatusest üle said, siis hakkasid nad tööle ja leidsid, et noored on analüüsita omaks võtnud selle halva mulje, mis neist on vanemal generatsioonil, ning alateadlikult annab see neile õigustuse nõnda ka käituda.
Ühel õhtul võtan selle uurimuse kaasa, et ühisel õhtusöögil sõprade juures lugeda mõned lõigud ja vaadata, mida nad ise endast arvavad. Antonio ilgub mu kallal selle pärast tükk aega, sest kes see viitsib ja keda see kõik huvitab, aga ma hakkan ikkagi uurimustulemusi ette lugema. Kiusu pärast.
Mu siinne parim sõbranna Lorena on alates 17. eluaastast töötanud. Esialgu päevast päeva kortereid koristades, et juuksurikooli jaoks raha teenida, ning hiljem juuksurina. Kaks aastat tagasi, kui ta oli 21, ostis ta endale 5 miljonit Eesti krooni maksva uhiuue korteri Valencia eeslinnas Benetusseris. Hüpoteek 35 aastaks, aga Lorena sõnul pole maailmas paremat tunnet kui „oma kodu tunne”.
„Inimesed liialdavad, kui räägivad väikestest palkadest, millest ei jätku näiteks oma kodu ostmiseks,” väidab ta pärast roosa veini sõõmu. „Minu meelest tuleb kokku hoida ja prioriteedid paika panna. Ma ei käi igal nädalavahetusel diskoteegis tantsimas või väljas söömas. Eelistan teha seda kodus, kus tunduvalt soodsam ja mugavam. Ja teen tööd, kõvasti tööd, aga oma kodu väärib seda, uskuge mind! Seega tarbimishulluks ma end ei pea, aga kohusetundlikuks küll, ja ma ei ela vaid tänases. Nii et palun mitte arvestada mind selle põlvkonna mustade lammaste hulka.”
37-aastane Silvia, kes sai vanematekodust päris oma koju kolm aastat tagasi, pole Lorenaga nõus: „Palgad on väikesed! Üksinda sa minu 900-eurose palgaga korterit ei osta, kui sa ei taha nälga surra. Minu ainuke variant oli vaikselt kõrvale panna, aga pidin seda tegema aastaid, elades ema-isaga, kuni oli kogunenud piisavalt raha, et korteri sissemakse teha, ja kuni Antonioga tutvusin. Üksinda ma seda korterit – mis muide maksab vaid pool sinu kodu hinnast, Lorena – ei jõuaks osta, ja vahet pole, kas üritan hoida kokku vanemate juures elades, reisimise või pidutsemise pealt. Palgad on väikesed võrreldes hindadega ja kui sa ka väga tahaksid, siis nende palkade juures on äärmiselt raske olla tarbimishull. Ent sööma peab ja katust, mille alla elada, oleks ka tore pea kohal omada!”
Loen neile ette.
Enamik
