hindavadki noored hispaanlased eelkõige stabiilseid ja pikaajalisi armusuhteid, sest hüpoteegid kestavad nüüd juba 35 kuni 50 aastat ning sellele hakatakse mõtlema õige vara.
Paarilise otsimisest: on selgunud, et 55 % Hispaania noortest harrastab ikka ja jälle kaitsevahendita vahekordi. Oma peamisteks hirmudeks seksiga seoses peetakse soovimatut rasedust ja mitte näiteks HIV-viiruse või mõne muu suguhaiguse nakkumist. Raske uskuda, et see nii on, sest viimase 10 aasta jooksul on 15–24-aastaste neidude seas soovimatud rasedused kahekordistunud (2003. aastal oli neid ligi 80 000). Ka korduvaid aborte teinud noorte neidude arv on jõudsalt suurenenud. Hispaanlased elavad infokülluse keskel, aga ette on näidata vaid arengumaadega sarnaseid näitajaid.
„Abort on muidugi hoopis teine teema, sest meie riigi abordiseadus, vabandage väga, sakib täiega,” tõdeb Lorena. „Kuid seda küll, et mul on sõbrannasid, kes ei julge hakata vastu poisi nõudmisele kondoomita keppida. Ja kui küsida, et mida nad mõtlesid või mille kuradi pärast, siis nad isegi ei tea, miks. Ja pärast käiakse günekoloogide vahet – küll põletik, viirus või mõni muu probleem –, aga õppust ei võeta. Ikka ja jälle astutakse samasse auku!”
„Millal te muidu süütuse kaotasite?” küsin nagu muuseas. Jutu jätkuks või nii.
Toas valitseb hetkeks täielik vaikus, mille katkestab Lorena hele naerurõkatus. Pilgud käivad laest põrandale, näkku valgub kerge puna, kuni numbrid hakkavad vaikselt kukkuma. Mida noorem ülejäänud seltskonnaga võrreldes, seda varem seksiga alustati. 16, 19, 21, 22… Selge, umbes nagu mujal Euroopas.
Jätkan.
Noored hispaanlased usuvad, et on vabad ja õnnelikud, ent tegelikult pole nad ei vabad ega õnnelikud, vaid tugevasti seotud oma perekonnaga nii emotsionaalselt kui ka materiaalselt. Tööpuudus, korterite kallid hinnad ning kannatamatus raha kogumisel ei jäta neile muud võimalust kui elada vanematekodus 30nda eluaastani või kauemgi.
Kas just seetõttu, ent tegelikult ongi Hispaania noorte kaks prioriteeti elus perekond ja sõbrad, millele järgnevad rahateenimine oma kodu ostuks ning rahuldav seksuaalelu. Enamikku huvitavad vaid isiklikud probleemid. Poliitika ning ühiskondlik tegutsemine jäetakse vaid 2 protsendile sellest eagrupist. Põhjustest, miks see nii on, mainivad noored usalduse puudumist ning poliitikas pettumist.
Uurimusest selgus ka, et Hispaania noored on vähetolerantsed immigrantide, mustlaste, joodikute ja narkomaanide suhtes ning esimesi peavad nad peasüüdlasteks vägivalla kasvus. Lausa 10 % keelaks üldse immigrantide sisenemise riiki ning 67 % ei elaks uks ukse kõrval radikaalidest moslemitega.
Positiivsema poole pealt võib välja tuua selle, et noored on järjest rohkem nõus teiste inimeste isiklike otsuste ja valikutega, ent nõudlikumad üleüldiste eetikareeglite suhtes. Ollakse rahul, et Hispaanias saab abielu lahutada ning et geipaarid võivad lapsi adopteerida.
„Ma kohe ei tea… Üldiselt vist on geiabielud aktsepteeritud küll,” väidab 34-aastane Eva, „sest nii on poliitiliselt korrektne. Ent kui ükshaaval küsida, siis on, ja peamiselt meeste seas, esimene reageering umbes selline, et mind ärgu puutugu, see pole normaalne, ja minu silma all ärgu hoidku käest kinni ega suudelgu, tehku seda kuskil pimedas nurgas. Aga Hispaania machod võivad tänaval oma naiste tagumikust kinni võtta ja pigistada täpselt nii palju kui süda lustib, ise veel uhked ka selle üle. No kuulge! Samas lesbiliste hoolivusžestid mehi ei ärrita, vastupidi, isegi erutavad neid. Nagu ka tüdrukuid. Sellega ollakse tänu pornofilmidele muidugi rohkem harjutud. Kuid minu jaoks on üllatav just see, et statistika näitab suurt sallivusprotsenti, ent kui asi läheb isiklikumaks, üksiktasandile, siis on reaktsioon automaatselt negatiivne ja isegi alandav!”
„No aga ega see väga normaalne pole ka,” viskab 31-aastane José Luis suitsu tõmmates. „Loomulik on ikka mees naisega!”
Loen edasi.
Samuti meeldiks noortele, et eutanaasia oleks seadustatud. Samas ollakse vastu surmanuhtlusele, perevägivallale ning altkäemaksude võtmisele tööpostil. Hispaania ühiskonna peamisteks probleemideks peavad noored immigratsiooni, terrorismi, narkootikume ja tööpuudust. Esimest korda oma ajaloo jooksul ei ulatu end katoliiklasteks pidavate hispaanlaste arv 50 protsendini. Kirik on institutsioon, mis äratab noorte seas hoopis kõige rohkem umbusaldust. Põhjusteks tuuakse kiriku liigset rikkust, poliitikasse vahelesegamist ning oma aja äraelanud konservatiivsust seksuaalteemades.
Ootan reageeringuid, kuid neid ei tule. Silvia on abielus Antonioga, kes ei astu ähvardusteta kiriku võimsatest ustest sissegi. Silvia ise kannab rahakotis Neitsi pilti. Keegi teine söögilaua ümber istujaist end usklikuks ei pea, kuigi ristitud on kõik. Kirikus ei käida aga rohkem kui vaid pulmades ja reisidel teistesse linnadesse ja riikidesse.
Narkootikumide tarbimise osas on hispaanlased Euroopas esirinnas, tungeldes seal koos inglaste, hollandlaste, tšehhide ja prantslastega. Marihuaana suitsetamise osas on Hispaania 16-aastased noored esikohal, võrreldes teiste samaealiste eurooplastega. Maailma Tervishoiuorganisatsioon hoiatas Hispaania võime, et Hispaania noored peavad tavaliste sigarettide suitsetamist oma tervisele kahjulikumaks kui marihuaanat. Suur osa noori, kes muidu ei suitseta, tõmbavad regulaarselt marihuaanat. Selle kõrval on ka alkoholi tarbimine viimaste aastatega tõusnud, eelkõige verinoorte seas.
„No see on puhas demagoogia,” võtab sõna uuesti José Luis. „Narkootikume on siin maal proovinud küll kõik inimesed…”
„Oot-oot, mina mitte,” hõikab Silvia vahele.
„No peaaegu kõik. Vähemalt korra kindlasti. Teine asi on sõltuvusse sattumine. Aga ma ei ole päris kindel, et iga-laupäevane joomine on ohutum kui aeg-ajalt tõmmatud kokaiinitriip või marihuaanasuits,” lisab José Luis ja keegi ei vaidle vastu. Tühjendatakse veinipokaalid ja hakatakse hoopis arutama, kuhu tantsima minna.
Loen uuringutulemused kõva häälega lõpuni.
Ja selle kõige taustal küsivad vanema põlvkonna hispaanlased endalt: kas nende töö, võitlus ja ohverdused oma lastele „hea elu” pakkumise nimel on võtnud tänastelt noortelt vajaduse saavutada rohkem ning teinud neist hoopis kõikvõimalike „vaba aja tapjate” sõltlased, nagu seda on narkootikumid, alkohol ja arvutimängud?
„Lollus!” viskab 35-aastane Antonio hooletult ja istub elutoa nurgas ilutseva arvuti helendava ekraani ette.
Alustades inglaste The Timesiga ja lõpetades hispaanlaste endaga ironiseeritakse siinmail selle üle, kuidas prantsuse noored võitlevad oma tuleviku ja õiguste eest, samal ajal kui hispaanlased tegelevad avalikes kohtades joomise ja laaberdamisega. Haavatud Hispaania uhkus on sel nädalavahetusel organiseerinud loetud randades uue massiürituse: megaorgia! Hispaanias lihtsalt käib kõik karjas: söömine, joomine, elamine, seksimine…
Huvitav, mismoodi see megaorgia praktikas välja näeb? Nagu meie El Saleri ranna autoparkla, kus hämaras seisavad kümned autod uduste aknaklaasidega ning aeg-ajalt koputab keegi su aknale ja küsib, kas seltskonda juurde pole vaja?
MINISTEERIUM PANEB PIIRE, SEST RAHVAS ISE EI OSKA!
Milline on tervishoiuministeeriumi peamine ülesanne? Seista hea rahva tervise eest. Kui aga lihtsalt jutuga ei saa, siis tuleb võtta kasutusele tõsised meetmed, sest rahvas ise ei tea, mis talle kasulik on. Ja Hispaania tervishoiuministeerium on oma ülesannet äärmiselt tõsiselt võtnud.
Alates 2006. aasta jaanuarist
