juba pisut karedustki.
«Aga kui proovime?»
«Ah, mis siin asjata jantida, kui ei lähe, siis ei lähe, egas vägisi ajada ka ei saa!»
«No kurram küll… egas su jalg pole ometi suuremaks kasvanud!»
«Kus ta siis enam kasvab?!»
«Mis siis saab?» ja kingseppmeister Üril sügab murelikult kukalt.
«Mis saab, ei muud kedagi, kui et sul tuleb nüüd mulle uued saapad teha.»
«Aga need?»
«Need pane kuhu ise tahad.»
«No kurram, seda nalja nüüd küll ei ole – said ju mõõdu järgi tehtud!»
«Mis aitab siin sinu mõõt või kedagi, kui nad mulle jalga ei passi!»
«Aga kui me siiski veel katsume…?»
«Sai kodus juba küllaltki katsutud, enam ma oma jalgu nendega vaevama ei hakka!»
Jällegi kratsib Üril kuklatagust, enne kui võtab lausuda:
«No jaa, aga mina pean ju ometi ikkagi nägema…»
«Misasja?»
«Misasja, et kas nad sulle jalga passivad või ei?»
«Ütlesin juba…»
«Seda ma kuulsin, aga ma pean ka nägema…!»
«Kui sa just nii kangesti näha tahad, siis võin ju kah… aga uued tulevad sul nende asemel ikkagi teha!»
Vaat kust tuli jällegi lops kaela, mõtleb Üril. Kui häda hakkab sulle ligi tikkuma, siis tuleb teda igalt poolt küll süle ja seljaga.
Timmi Heido võtab nüüd ühe kaasatoodud saapa ning hakkab seda ristihambail jalga suruma, ise seejuures ägisedes ja puhkides:
«No vaata nüüd siis isegi, et ei lähe, tee mis sa tahad, aga mitte ei lähe, noh!»
«Oot, kui puistata õige pisut talki…?»
«Mis, talki, egas ma seda libedat pulbrit hakka omal alati taskus kandma, et niikui saapa jalast võtan, siis jällegi raputan…»
«No mis pagan see sul siis on?»
«Väikesed, muud ei mitte midagi,» uriseb külaline ja kisub siis saapa kuidagi ikka jalga.
«Väikesed nad ei tohiks olla,» ja Üril katsub käega.
«Ikka ei tohiks ja ei tohiks, no tohho kurivaim küll, kas sa siis ise ei näe, et rõhub varvastele mis kole!»
Kingseppmeister sügab kukalt, vahib ahastusega noid saapaid ja lausub siis venitades:
«Aga kui sa ka soki võtaksid jalast!»
«Misjaoks toda, egas ma ometi hakka neid paljalt jalas kandma?»
«Ei, mitte seda, aga vahest on sul mõni paise või koguni kasvaja tekkinud jalale?»
«Kasvaja, ei, kuripatt, seda mul küll ei ole.»
«Midagi peaks seal ikkagi olema, kui saabas jalga ei lähe.»
«Midagi ei ole!»
«No võta siis sokk ära, ma pean ka jalga nägema.»
«Ikka nägema ja nägema, justkui mõni tohter kohe. No säh, vahi siis, vahi!» ja Timmi Heido tõmbabki soki jalast, mille kingseppmeister pihku kahmab.
«Aga sul on ju varbaküüned kole pikad, kuis sa nõnda kõndida saad?» hüüab ta siis üllatunult.
«Küüned?»
«Nojah, niikui varsa kabjad teised all. Kas nii võib siis ka mõni ristiinimese saabas jalga minna?» Ja haaranud töölaualt oma nahalõikamise noa, hakkab kingseppmeister Timmi Heido varvastelt küüsi lõikuma.
«Kas siis küüned peaksid ka mõjuma?» lausub nüüd külaline nagu pooleldi häbelikult.
«Oi, või veel, pealegi, kui nad on sul kasvanud juba tollipikkusteks, nii et on läinud ümber varbaotste keerdu justkui kullil.» Ja nüsinud külalisel kõik varbaküüned maha, lausub ta seda toimingut lõpetades: «Soo, katsu nüüd!»
«See ka midagi tähendab?» pomiseb Timmi Heido kaheldes, kuid hakkab siiski saabast uuesti jalga kiskuma, mis aga seekord õnnestub tal üsna hõlpsasti.
«Soo, läkski!» ja naeratus ilmub jällegi Ürila näole.
Külaline tõuseb ja katsub mööda tuba kõndida.
«Kuidas on?» küsib kingsepp, vahtides talle põnevalt otsa.
«Ei ole suurt vigagi,» venitab see ja lisab peaga noogutades: «Nüüd võib juba nagu lahedamini kõndida.»
Kingseppmeistri tuju muutub sellest hoopis paremaks ja ta lausub naerma puhkedes:
«Õh-õh-hõõ, kurram, sa ei oska enam kodus varbaküüsi maha nüsida ja tuled neid alevisse lõikuma, kurram!»
«Tea kas nüüd just küünte pärast…?»
«No mispärast siis, säh nuga ja lõigu need ka teisel jalal maha! Aga vaata ette – nuga on mul terav!»
Kui siis Timmi Heido oli kõik oma varbaküüned lühikeseks lõiganud ning ka teise saapa jalga tõmmanud, lausus ta mööda põrandat kõndides:
«Nojah, nüüd on ju hoopis teine asi kohe…»
«Muidugi, ma juba teadsin, et mõõduga ma kunagi ei eksi, sest see oleks ju samasugune hull lugu, nagu sina hakkaksid hobusele teisest otsast kaeru söötma, äh-äh-ää!» Ja toppinud enesele uue paberossi, ulatas kingseppmeister külalisele piibu täitmiseks oma tubakakarbi.
«Oli ta nüüd kuidas oli, aga ära seepärast siis pahanda…»
«Äh, sinu peale ei oska ju pahaseks saadagi – oled igapidi tubli mees ja rahamees kah veel…»
Nüüd kikitab Timmi Heido kõrvu, jättes piibutoppimisegi pooleli, sest säärane kiitma hakkamine tundub talle juba nagu pisut kahtlasena.
«Sa oled ikkagi tubli mees jah,» jätkab Üril, «ja seepärast ole hea ja aita nüüd mindki hädast välja.»
«Hädast?» ja külaline vahib kasvava rahutusega king-sappmeistrile otsa.
«Nagu sulle juba rääkisin…» lausub Üril köhatades, sest tal on nüüd ütlemata piinlik.
«Nagu rääkisin, jah, pean ma tuleval nädalal tooma eide kliinikust välja… ja selleks oleks mul vaja tsipa raha laenata. Kas sa oled nii hea mees ja teed seda?»
«Misasja, ah raha?»
Üril noogutab.
Ei, kust temasugune nüüd laenamiseks raha võtab, ei ole.
«Aga
