enam töötada, vaid pidanud jätma kõik toimetused selli ja õpipoisi hooleks. Ja need murdsidki kahekesi kolme eest töötada, nii et kogu aeg kostis töötoast kolinat, kui nad rullisid ja vormisid tainast või jällegi kraapisid kõõbitsatega tainakaste, ikka krõõps ja krõõps.
Kui nüüd kingseppmeister pagari koridoriuksest sisse astus, haistis ta kohe magusat saialõhna, mis ta ninasõõrmed liikuma pani. Samas astus talle teenijatüdruk vastu ning juhatas tuppa, kus vanahärra parajasti lamas.
«Tere, härra Zupsman,» lausub nüüd Üril pagari tuppa astudes. Seejuures naeratab ta kuidagi pisut süüdlasena, et on võtnud enesele julguse siia üldse tulla.
«Kesse tuleb, ah kingsepp Üril, no tere pealegi, mis siis teid siia toob?»
See oli öeldud küll nõnda, nagu poleks teda tahetud siin näha, kuid siiski tundus pagarmeistri hääles ka nagu pisut sõbralikkust, sest eks olnud temalgi läinud lamades aeg igavaks.
«Tulin vaatama, et kuidas vanasaksa tervis ka on…?»
«Mis ta on, näe kange luuvalu reites, ei saa enam istuda ega astuda, ja töölistel on nüüd hea põli mind varastada.»
«Kes nüüd teie tagant varastama hakkab, ja pealegi on teil ju tubli ning krapsakas proua, tema näeb ette ja taha.»
«On küll, ega ma seda ei ütle, aga kas temagi igale poole suudab,» lausub pagar peenikese ning peaaegu piuksuva häälega. «Aga eks siis istuge veidiks!» Ja ta osutab voodi kõrval asetsevale toolile.
Üril laskubki ettevaatlikult tooliservale ja paneb mütsi põlve otsa. Siis köhatab ta kuidagi piinlikkust tundes ning pöörab oma pilgu lamaja näolt kõrvale, sest haige vaatab hallide silmadega õige teraselt talle otsa. Kuna aga külaline vaikib ega oska enam sõnagi lausuda, siis haarab meister Zupsman oma puusast kinni ja hakkab ägama:
«Ai-ai-ai, luuvalu on kole! Kas teie olete seda ka tundnud?» Ja siis kurtes oma häda edasi, räägib ta, kuidas luuvalu kurnavat teda juba mitu aastat, nüüd viimasel ajal murdvat tihti aga koguni jalust maha. «Kui ma veel Peterburis elasin, siis ei teadnudki, mis haigus tähendab, aga näe, Eestis tuli häda kätte.»
«Mis tohter ka selle kohta arvab?»
«Kes, tohter, need eesti tohtrid ka midagi teavad. Neile maksa ainult raha, muud nad ei tahagi. Kuid nii loll ma ka ei ole – hauda võin minna, ilma et mul oleks vaja neile selle eest maksta.»
«Tõsi seegi, kuid eks nad vahel oska ikka aidata kah.»
«Tuhkagi nad oskavad, meil vanasti Peterburis aitasid küll, aga eesti omad…» ja pagarmeistri näoilme muutus üsna põlglikuks.
Nüüd taipas Üril, et ta ei tohi vaidlemisega hakata meister Zupsmani ärritama, vaid et peab kõike kiitma talle järele, sest muidu võib tal laenusaamine hoopis luhta minna. Ja peamiselt just seepärast ta ütleski:
«Tõsi, härra Zupsman, see on ju selge tõsi. Eks mina loll uskunud kah tohtrit, ja näe seepärast olengi nüüd kimpus.»
«Noh kas teil siis kah on luuvalu küljes?» ja pagariisand näis muutuvat nagu hoopis rõõmsamaks, et leidub ka teisi inimesi, kes selle hirmsa valu käes peavad kannatama nagu temagi.
«Ei ta luuvalu just ole,» ja kingseppmeister veeretab mütsi põlve otsas, «aga see on nagu pisut teistsugune häda, ja just seepärast kutsusingi tohtri.»
«Kutsusite tohtri?»
«Jah, lollusega sai tehtud muidugi. Naisel oli nimelt sünnitamine lähedal, kaebas valude üle, ja mul ei aidanud siis muud kui pidingi kutsuma. Käskis teine kohe saata linna kliinikusse. Eks ma loll siis teinudki tema tahtmise järgi, ja näe, nüüd kliinik nõuab maksu.»
«Maksu?»
«Jah, aga mul ei ole… ei ole praegu raha!» tuli Üril säärase raske sõna ütlemisega lõpuks ikkagi toime.
«Ai-ai, oh-oh-oo!» hakkas nüüd pagariisand koledasti oigama. «Mu puusaluu, puusaluu ja reied, need teevad hirmsat valu!» ja ta nägu tõmbus virilaks.
Et aga üks sõna oli Ürilal tulnud juba suust, siis tahtis ta lausuda ka teise tagantotsa:
«Ja seepärast ma nüüd tulingi teid paluma härra Zupsman, et oleme nagu ühesugused meistrimehed siin Mõlgu alevis…»
Samas aga katkestas pagariisand oigamise ning ütles teravalt:
«Kuidas ühesugused? Teie olete alevi kingsepp, mina aga Peterburis väljaõppinud meister. Mul on paberidki olemas!»
«Muidugi, härra Zupsman, teie olete muidugi, kes seda ei tea…» ja kingseppmeister Üril püüab koguni naeratada. «Ma tahtsin ainult ütelda, et väikest viisi olen omaette meistermees kah ja et seepärast te vahest usaldate mind…»
«Usaldada teid?» ja lamaja silmad avarduvad.
«Jah, üht pisikest laenu…» kogeleb Üril, kuid peab samas katkestama, sest pagariisanda vaade muutub seda kuuldes lausa kohutavaks.
«Mina, teile laenata?»
«Jah, nii paarkümmend kroonikest…» söandab Üril siiski veel edasi punnida.
«Kuulge,» ja pagar Zupsman ajab enese voodis istukile, «säärase jutuga julgete teie tulla haige inimese juurde ning teha minu elu veel palju raskemaks kui ta on! Kas seda on mul vaja? Laenata teile kakskümmend krooni, kakskümmend… inimene…! Ärge tulge mind siia õrritama, kui mul on tervis isegi halb! Minge minema, minge kohe, kui te ei taha inimest tappa!» Ja ta hakkab nüüd voodist koguni välja ronima.
«Palun siis vabandust…» pomiseb Üril püsti tõustes.
«Jah, seda ma teile ütlen, et mina üldse ei laena, kui mul olekski… aga mul ei ole, näete isegi… Ah-ai-ai, mu puusaluu ja põlved, see kondivalu tapab ära!» oigas pagarmeister, hakates kutsuma siis teenijat: «Leena, Leena, kus sa ometi oled?»
Üril katsus nüüd, kuidas sai aga tulema, sest kui kergesti ei võinud säärase kisendamise peale tulla ka Zupsmani emand kohale. Olles hoovivärava avanud, kuulis ta veel läbi aknagi pagari kisa:
«Ja tema tuleb oma jutuga mind siin hoopis ära tapma!»
Luhta läks seegi lootus, mõtleb Üril nukralt ja tõmbab oma mütsilodu veel sügavamini pähe, sest tal on piinlik ja häbi. Mis sa teed, on teine küll rikas inimene, aga ei anna. Kui tema oleks säärases raha jõu sees nagu pagar Zupsman, siis tema tõesti ei keelaks, sest vaene pole kunagi ihne. Aga rikas inimene, tema näed ei anna! Jah, vaesus, eks see ole maailma üks kõige räbalam asi. Mis viga oleks temalgi rikas olla. Aga ta ei tahagi olla jumal teab kui rikas, ainult peaasi, kui ta omadega läbi tuleks. Kuid just viimasel ajal ta ei suuda otsi kokku vedada, mitte kuidagi ei suuda, vaid ikka jääb puudu.
Ja oligi tal nüüd vaja minna seda rahajõmmi kummardama, sest seda võis juba ette aimata, et ta ei laena. Kuid eks see kõik ole selle Timmi vana süü, et ta sinna läks. See tahtis temast kui nurujast lihtsalt kergemini lahti saada, ning seepärast andiski talle säärast nõu. Ptüi, kurram!
Kuid ka kuraasitamine ei aidanud siin midagi, sest raha oli ikkagi vaja. Ja seepärast sammus Üril üsna nukralt mööda alevivahet edasi, teadmata isegi, kuhupoole minna või mis teha.
Kui kord katsuda veel paluda äia, seletada talle, et
