viina, mis vahel rõõmutujuks võetud, kas see kedagi siis veel joodikuks teeb? Praegu on ta juba mitu päeva üksinda kodus, pole naist ega kedagi keelamas, aga kas ta on ka tilka viina suhu võtnud, kas keegi võib seda ütelda? Ei! Vanataat ja ämm on lihtsalt saanud kuidagi sõnaotsa suhu, et joodik ja joodik, ning nüüd nad seda ühtepuhku muudkui aina raiuvad, kurram!
Meiereist möödudes märkab Üril läbi avatud värava, et selle õues lasilate küljes on kaks hobust. Tähendab, et meier pole veel lõpetanud tänaseks oma tööd. Ja samas turgatab tal mõttes, et kui minna õige ta juurde, rääkida talle kogu oma lugu, tuletada seejuures ka vana võlga meelde, vahest ta siis ometi annab? Ja pealegi on teine üsna arukas mees – viskab vahel viina ja mõistab ka nalja. Tõsi, kümme krooni, mis talle juba kevadest saadik maksmata, see kipitab nüüd küll südamel, aga egas ta seda pole ära unustanud, ei, ka selle taob ta kinni, las ainult tulevad paremad ajad. Ja egas lõpuks küsija suu peale ikkagi lööda, kui aga lüüaksegi, noh, eks siis ole tal ka üks valu kannatada.
Ja nii ta astubki meiereisse, kus võimeistri poiss parajasti peseb piimanõusid – käised üles käänatud ja suur nuustik käes.
«Tere, kas vanasaks on ise veel siin või on juba läinud tuppa?»
Poiss katkestas küürimise, vaatab talle korraks otsa ja osutab siis peaga kõrvaluksele. Üril astubki nüüd edasi, pistab siis pea paotatud ukse vahelt sisse ning lausub:
«Et tere kah!» Siis aga nähes meieri juures veel kolme meest, lisab ta muhelevat naeratust näole manades: «Jõudu hammastele, no mis pidu siis siin täna peetakse?»
Koos meieriga istuvad kõrvaltoas Siku Eedi – tulevane Siku talu koduväi, Pilli Jürka, kes igal pool oma lõõtsmoonikuga ringi hulgub ja aina logelemisest end elatabki, ja siis veel üks musta habemega mees, keda Üril aga ei tunne. Meier ise, lihavate põskedega ja suurte punakate vurrudega mees, istub lauaotsa taga ja topib noaga enesele midagi suhu. Kõigi nende meeste pilkudes arvab aga Üril märkavat nagu pisut vaenulikkustki, sest säärast kutsumata külalist polnud neist keegi oodanud. Algul vahivad mehed teda vaikselt ning mornilt, kuni neist Siku Eedi võtab esimesena lausuda:
«Noh, mis siis sina siit otsima tuled, kas sa kodus naist nuhelda ja lapsi peksa enam ei märka?» ja ta asetas suu juurde tõstetud viinatopsiku tagasi lauale.
«Mis ma neist ikka peksan, egas see kedagi targaks tee.»
«Kui sul muud midagi teha pole, siis ajaviiteks… häh-häh-häh!»
«Küllap on ikka muudki teha kah.»
«No mis sa siis siin tolkned, ega sul meiereisse piima tuua ei ole,»
Kuna Ürilal polnud seepeale enam midagi kosta, siis ta vaikis.
«Äh-äh-äh,» hakkas nüüd meiergi oma sorakil rippuvaid vurre siludes naerma. «Kui oled tulnud, miks siis nii pelglikult, eks astu lähemale,» ja ta ulatas Ürilale plekktopsikuga viina.
«He-he-hee, suured saksad lähevad üsna heldeks,» naeratas nüüd kingseppmeistergi oma ristikasvanud hambaid paljastades ning ta tundis nagu pisut kergendust südamel.
«Kas võtan kõik?»
«Viruta pealegi!» lausus meier üsna heatujuliselt.
«No terviseks siis!» ja kallutades pea kuklasse, rüüpas Üril viinatopsiku ainsa lonksatusega tühjaks. Krimpsutades veidi nägu ja raputades pead asetas ta siis topsiku tagasi lauale, ise lausudes:
«Äh, nagu kuum ora läks läbi ihu!»
«Seda ma arvan, äh-äh-äh!»
«Jah, tänase pahanduse peale kulus see kohe ära.»
«Mis, kellega sul see pahandus siis oli?»
«Äh, eks ikka va Zupsmaniga. Olin tema pool, kuid midagi ei tulnud välja.»
Vahepeal on meiergi teinud oma järjekordse lonksatuse, ning võttes nüüd taldrikult suupisteks tüki ahvenat, lausub ta teisigi ergutades:
«Aga mehed, võtke ahunaid, ahunaid peale…!»
«Oh, küll saab, siin igaüks hoolitseb enese eest ise.»
«Mis sul selle Zupsmaniga siis juhtus?» pöördus nüüd meier uuesti Ürila poole.
«Tahtsin teiselt pisut raha laenata…»
«Raha, ha-ha-ha-haa,» ja kõik peale mustahabemelise mehe hakkasid laginal naerma.
«Leidis ka, kelle käest minna küsima.»
«Mis sa hädaga teed, naine vaja varsti kliinikust välja tuua, kuid raha ei ole.»
«No Zupsman ka pole kellegi laenaja.»
«Ega ole jah, seda sain nüüd minagi näha. Kuid eks inimene katsu hädaga teha kõike.»
Kuna musta habemega mees oli kogu aeg vaikides teiste juttu pealt kuulanud, siis lausuti nüüd temalegi viina pakkudes:
«Aga noh, Terentjev, sinu käes on kord!»
«Tjervist!» ja musta habemega kalavenelane tõstis topsiku suu äärde.
Saanud viinavõtmisel nagu pisut enam julgust, söandas lõpuks Üril oma rahahädaga tulla ka meieri ees välja.
«Mis, minult tahad laenata, ei, kulla mees, sul on ju vanagi võlga mulle kümme krooni maksta, kui ma ei eksi.»
«On küll, muidugi on, ega ma seda ei salga, küllap ükskord taon sellegi kinni!»
«Millest sa ikka taod, kui juba nüüd tuled uut norima. Ei, maksa enne vana võlg kinni, siis räägime uuest.»
«Maksan, kindlasti maksan, ainult kannata pisut!»
«Kui oled ära maksnud, siis räägime. Nüüd aga säh võta, konnapoeg!»
«Ei ma võta enam ühti,» ütles Üril nukralt ning laskis viinatopsikul enesest mööda minna.
Ja millise südamega ta pidigi võtma, pealegi kui tema mure sellest ei väheneks. Liiatigi veel nüüd, mil ta ainsaks lootuseks oli veel äi. Aga kui ta on võtnud enese purju, kuidas ta siis tema näo ette läheb – hakkavad ämmaga mõlemad hurjutama ning ajavad koguni uksest välja, niisama nagu pagar Zupsman temaga täna tegi. Et aga Elts on õige peatselt lapsega maha saamas, siis on tal nüüd kliinikuraha hädasti vaja. Ühtlasi aga tundis Üril, et viin hakkab tegema teda veelgi nukramaks kui ta on. Tõsi, viin tõstab küll tuju, kuid nagu ta seda juba varemgi on märganud, et kui enne viinavõtmist meel on halb, siis seda hullemaks ta pärast veel muutub.
Olgugi et Üril sääraseid mõttekesi mõlgutas, kuulas ta ühe kõrvaga ka meeste omavahelist jutuajamist pealt. Parajasti rääkis Siku Eedi saeveski venelastest, kuidas need imeodavasti ning vähese viinaga oskavad end täitsa purju panna:
«Nad võtavad kümne mehe peale ainult ühe liitri viina, valavad ta kaussi, teevad sinna leivapudi sisse, segavad hästi segamini ning hakkavad siis lusikatega lõrpima otsekui körti.»
«Ptüi, kurask!» ütles meier seda kuuldes ning sülgas jälestudes.
«Ja säärane viinasupp, mida nad ise nimetavad murtsovkaks, paneb kõige valusamini täis ega lahtu ka nii
