vanamehelt nüüd, ja mis kaupmees ta ka ära ei ole – närutab niisama ja vaata kui jõuad veel anda temalegi. Kolmas tütar käib tal aga pealegi veel linnas õppimas, ja eks see taha nüüd kõige enam saada.»
Laenata temale raha, ja Timmi Heido süda muutub üsna kalgiks. Kui ta seda teeks, siis oleks ta omast kindlasti ilma, sest kunas säärane näljakoi suudab ka laenu tasuda. Ja seepärast lausubki ta üsna kindlalt:
«Ei, minul küll ei ole sulle anda!»
«Mul oleks aga päris hädasti vaja,» pomiseb Üril.
«Vaja, kas mul poleks teda vaja, aga kust ma ikka võtan?»
«Naine tarvis kliinikust välja tuua…»
«Klinkust, mis sa tast sinna klinku viisidki. Kes seda enne on kuulnud, et sünnitamiseks viiakse klinku. Vaata kui panevad sul seal eide magama, nii et ta ei tõusegi enam üles, vaata siis…!»
«Magama, milleks seda?»
«Noh, egas uuema aja naised ei tahagi enam valuga sünnitada. Lähevad ära klinku ja õiendavad selle asja seal unerohu all magades nii, et ise ei tea ega tunnegi. Ma ütlen, et niikaua need klinkud sääraste asjadega jandivad, kuni ükskord panevadki mõnel kõrvad pea alla. Ja nii võivad nad seal sinugi eide mokka panna! Aga lapsed, ma ütlen, need tulevad sealt klinkust niisama kui kanapojad haudumismasinast välja – uimased ja äbarikud teised. Vaat, seal ongi siis su klink ja puha!»
Tea, kas see lugu peaks nüüd nõnda hull olema? mõtleb Üril üsna vaikseks jäädes, kuna aga külaline, võtnud oma vastsed saapad jalast, keerab nad jällegi hoolikalt paberisse. Aga mine sa tea, temagi on nagu kuskilt kuulnud, et unerohi pidavat lolliks tegema, arutleb ta siis edasi, kuni märkab, et külaline on juba püsti tõusnud ja pakub talle kätt.
«No-noh, nii äkki kohe?»
«Jah, aeg on kallis, ega teda raisata tohi.»
«See on õigus, aga kas sa siis ikka tõesti ei saa…?» alustab Üril uuesti.
«Ei-ei!» ja Timmi vana raputab pead. «Katsu kuskilt mujalt…»
«Tuleval kuul maksan kinni…»
«Ära ole nüüd mustlane, saa ometi aru, et mul ei ole… Aga heamehe poolest võiksin anda sulle nõu…»
«Nõu?» kordab Üril ja ta silmades vilksatab jällegi lootus.
«Jah, et kust võiksid saada. Sa mine õige vana Zupsmani juurde ja räägi temaga, tal see mõni asi, kui ilusti palud.»
«Äh, säärane ihnuskoi ei anna!» ja Üril heidab lootusetult käega.
«Ära räägi ühti, et ihnuskoi. See on ainult kadedate inimeste tühine laim, ei sallita, kui teisel ka hästi läheb. Mina aga tean, et ta annab, peab ainult oskama ilusti klanida.»
Pagar Zupsman, seda meest Üril juba tundis. Ei ta suitsetanud ega võtnud viina, oli väga kokkuhoidlik vanamees. Ja kas säärane siis tihkab temasugusele ka laenata, selles pidi ta küll kahtlema.
«Sa ainult mine ja klani, küll siis näed isegi, kui lahkesti ta annab.»
«Kuidas sa teda ikka klanima lähed?»
«No egas see sul ometi tükki küljest ära ei võta, ja pealegi on ju sinul vaja, mitte temal!»
Tükki küljest ei võta ta muidugi, ja seepärast oleks Üril omas kitsikuses valmis tegema kõike, kui ta ainult saab.
«Kindlasti saab, minagi olen saanud, ainult ära sa talle seda ütle, et just mina rääkisin, siis ta vahest äkki ei annagi.»
«Ei, mis ma sellest…»
«Nojah, aga nüüd pean küll ruttama!» Ja surunud veel kord kingseppmeistri kätt, lahkus külaline toast. Väljas ronis ta vankrile, andis hobusele piitsa, ja siis kaduski ta vankrirataste nagisedes alevimajade varju.
Jällegi oli kingseppmeister Üril üksinda oma muredega. Kuidas sa nüüd lähed seda Zupsmani paluma, mõtles ta sõrmedelt pigi kraapides. Päris asjatult sai ikka seda tohtrit kuulatud. Ja nüüd maksa oma kaks krooni päevas kliinikuraha, kuna tema siin seda päevas ei teenigi. Äga peale selle on veel lapsed ja tema ise, eks nemad taha kah elada ja süüa. Tõesti, sai ikka selle kliinikuga lollust tehtud. Hea, et nüüd ämm võttis lapsedki oma hoolde, muidu oleks ta omadega ju päris pigis olnud.
Tõsi, äi nagu oleks kunagi talle nõu andnud paluda alevivalitsuselt toetust. Kuid seda ta ka ei tihka teha, sest egas ta ometi alevi sant ei ole, kurram. Jah, laenata tahaks ta küll, kuid toetust paluda, ei – olgu ta siis kas või nälga suremas, kuid kerjama ta ka ei lähe!
Kuid eks ole see kõik siiski ainult tühipaljas enda ees hooplemine, muud mitte midagi. Kui ikka päris tõsine häda kätte tuleb, siis võib-olla et ta peabki minema alevisaksu paluma, sest mis sa hing hädaga teed? Ise vahest loksiksid veelgi kuidagi läbi, kuid lapsed, ja pealegi veel, kui neid aina juurde tuleb.
2
Ajanud enese videviku lähenedes jalule, läks Üril kummuti juurde ja haaras sealt kella – tunniosuti oli nihkumas juba neljale.
Tõsi, egas sellest toas konutamisest targemaks ei saa, mõtle sa siin nii või teisiti, arvas ta pead raputades. Tuleb ikkagi minna rahvalt manguma, olgu see asi talle siis kuitahes vastumeelne, sest kes sulle ikka koju pakkuma tuleb.
Võtnud varnast oma pisut narmendava palitu, toppis ta selle enesele selga, tõmbas hallitäpilise sonimütsi pähe ja lukustas siis väljudes oma toaukse. Olgugi, et ta püüdis seda üsna vaikselt teha, pidi ta ometi nagu kiuste kohtama koridoris majaprouat ennast – rätsepmeister Rõika emandat. Küll kergitas ta tema ees viisakalt oma mütsilodu ja püüdis koguni kummardust teha, kuid majaproua ei näinud ta tervitust märkavat, või õigemini, ta ei tahtnudki märgata, sest esimene kuupäev oli juba möödas, kuid temal üüriraha veel ikkagi saamata. Ja seepärast, tõmbudes üsna pelglikult küüru, püüdis kingsepp Üril õige kiiresti majast väljuda. Isegi koridori ukse sulges ta seejuures ettevaatlikult ning tasa, et pererahval poleks põhjust oma ainsa üürilise üle jällegi nuriseda.
Astunud maanteele, tundis ta, kuidas vilu tuul puhub ta kulunud palituhõlmadest läbi. Surunud käed sügavamini taskusse ning tõmbudes veel enamgi küüru, seadis Üril oma sammud pagarmeistri Zupsmani maja poole. Niiske ning vilu ilm sundis teda samme kiirustama, olgugi et ta oleks meelsamini tahtnud neid koguni pikendada, astuda nõnda aeglaselt kui vähegi võimalik.
Ta mäletab, pühade ajal käis ta pagar Zupsmanilt nurumas präänikuid võlgu, et teha lastele jõulurõõmu. Kuid ta ei andnud, tegi südame kalgiks ja ütles ära. Nüüd aga minna laenama temalt koguni veel raha, kas see pole mitte hullumeelne temp? Aga noh, minema peab, sest Timmi vana arvas, et küllap ta ikkagi annab, tarvis ainult klanida.
Veel tuli tal teha üks teekäänak, ja siis hakkaski paistma Zupsmani kullatud kringel, mille ta oli optandina Peterburist kaasa toonud. Kuid pisut maad sealt edasi paistis ka meierei pikk korsten. Ja juba tekkiski Ürilal kiusatus sammuda ihnsast pagarist mööda ning minna otsemaid meiereisse.
Aga kuidas sa nüüd meieriltki küsima lähed, arutles ta siis keset teed seisma jäädes, temale on tal ju kümnekroonine võlg veel ikkagi tasumata. Ja seega ei jäägi tal nüüd muud enam üle kui minna pagarit kummardama.
Teades,
