Kuldvasikas. Enn Kippel

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuldvasikas - Enn Kippel страница 6

Kuldvasikas - Enn Kippel

Скачать книгу

naeratas pisut nagu süüdlaselt, kehitas õlgu ja hakkas siis siluma oma musta habet, ilma et ta oleks seejuures sõnagi lausunud.

      Säärast juttu jäi aga Üril päris kikkis kõrvu kuulama, unustades viivuks koguni oma muregi.

      «Kuramuse, nali on see ikka küll,» lausus siis meier viinatapsikut uuesti täites. «Mina ostaksin omalt poolt mitte ainult ühe, vaid koguni kaks liitrit, kui säärast viinasupi söömist saaksin praegu oma silmadega näha.»

      «Sa osta Ürilale, vahest saab temagi murtsovka söömisega hakkama,» lausus Siku Eedi ning vaatas kingseppmeistrile kõõrdi otsa.

      «Ega ma venelane ole,» ütles Üril torsakalt.

      «Venelased ostsid liitri oma raha eest, sina aga saad selle jumalamuidu.»

      «Ei ma olegi selle viina peale nii maias kui arvatakse.»

      «Nah, või veel…!» naerdi.

      «No säärast viinakörti ei hakka ma küll lõrpima, ostetagu mulle viina niipalju kui tahes.»

      «Aga raha eest lõrbid küll?»

      «Raha eest tehakse ilmas kõiksugu asju.»

      «Muidugi tehakse, seda me teame.»

      Kingseppmeister pidas nüüd paremaks vaikida, pealegi polnud tal täna vaidlemiseks lusti.

      «Noh, Ürila poiss, kuis selle murtsovkaga siis jääb?» alustas Siku Eedi uuesti,

      «Kui hästi maksate, siis mul see mõni asi…» kostis Üril, kuna ta näole tekkis irvitus, mis näis olevat täis kibedust, pilget ja kahjurõõmu.

      Muidugi, seda ütles ta ju ainult naljaks, ilma et tal enesel oleks seejuures mingit tõemõtet olnud. Ta tahtis sellega mehi ainult pisut nokkida ja näha, et kas nad on ka nii kerged raha välja laduma, nagu nad sellega nüüd siin hooplevad. Kuid sõna-sõnalt edasi vaieldes näis meieril olevatki tõsi taga, sest ta saatis poisi viinapoodi, kust see õige peatselt tagasi tuli, hoides kummaski käes üht liitrilist viinapudelit.

      Haaranud ühe pudeli pihku, lõi meier sellelt laksatades korgi ning valas pudelitäie viina mulksudes suurde savikaussi. Seejärel võttis ta laualt leivakannika, lõikas selle tükkideks ning pudistas siis viina sekka, nii et kauss sai peaaegu ääreni pudi täis. Kui ta siis seda veel mõned korrad oli lusikaga ringi seganud, ei suutnud Pilli Jürka hoiduda pead vangutades lausumast:

      «Aga ropp number oleks küll, kui see kõik nahka panna!»

      Säärast toimingut vahtis nüüd Üril kasvava uudishimuga pealt. Kuna aga viina lõhna oli kogu tuba otsast-otsani täis, siis tundus talle, nagu hakkaks pea sellest ringi käima. Äkki aga ulatas meier talle lusika ning lausus:

      «Noh, eks hakka pihta!»

      «E… ei, mina… ma ainult naljatasin, egas ma seda tõsiselt ei mõtelnudki…»

      «No vaat kus kurradi hing, kelle jaoks ma selle viinasupi siis tegin. Nüüd on terve liiter mokka pandud, ja sina ütled, et teed ainult nalja. Ei, vennas, pane see kõik nahka või maksa kinni!» ja meier näis muutuvat koguni tigedaks.

      Ürilal polnud aga midagi teha. Viina eest tasumiseks puudus tal raha, kuid säärast viinakörti oleks olnud ka jäle süüa.

      «Noh, ära oota kedagi!» ergutati teda takka.

      «Nalja võib ju teha, aga…» katsub Üril otsekui nurka surutuna lausuda.

      «Temal ikka veel nali, kui terve liiter on juba mängus,» urisetakse pahaselt.

      «Ma ainult katsun, et kuidas ta maitseb, aga sööma ma küll ei hakka,» lausub lõpuks Üril kaheldes ja võtnud lusikaga kausist viinast läbiligunenud leivatüki, pistab selle suhu.

      Kuid see maitseb nõnda jäledalt, et ta peab jällegi välja sülgama, öeldes lusikat lauale visates:

      «Ptüi, kurram, kes küll peaks säärast solki enesele sisse ajama, seda tahaks ma näha!»

      «Eks sina ise teed seda, kes muud,» lausub Siku Eedi.

      «No küll ei tee!»

      «Et olgu, kui sa selle kõik mul siin kinni väänad, siis ei nõua ma sult seda kümnekroonist võlga enam tagasi,» ütles meier, lisades ühtlasi juurde: «Ega ma teda muidu niikuinii enam tagasi ei saaks.»

      «Ei, kümne krooni eest ma seda solki küll lõrpima ei hakka,» ja Üril raputas pead.

      «Sa vaata ometi, mis siin lõrpimiseks ka ära ei ole,» hüüdis nüüd Pilli Jürka ja kahmanud omakorda lusika pihku, hakkas sellega viinapudi segama. «Pigista ainult silmad kinni ja muudkui lõrbi, kuni kauss ongi tühi.»

      «Miks sa siis ise teda ei lõrbi?» torkab Üril trotslikult vastuseks.

      «Mul pole vaja seda teha, sest mul on raha küllalt.»

      «Ah, tühja, mis sa ikka jandid,» ütles meier tüdinult ja heitis käega, «teenid oma kümme krooni ja saad pealekauba veel säärase kange peatäie, mida varem eluilmaski pole saanud.»

      «Noh, eks peatäisi ole saadud ikka mitmesuguseid,» naeratas Üril ja pühkis peopesaga oma lõuga. «Aga kümnest kroonist oleks selle kausitäie eest ikkagi nagu vähe.»

      «Tohoh, või veelgi vähe, palju sa siis õige tahad?»

      «Aga palju pakute?» ja Üril vidutas kavalasti silma.

      «Sulle pakuti juba – kümme krooni.»

      «Ei, seda on vähe,» ja Üril raputab pead. «Sina kustuta vana kümnekroonine võlg, teised aga pangu igaüks omalt poolt sinine lauale, siis ma alles vaatan.»

      «Oh-hoo, vennas, liiga palju küsid, ei seda saa!»

      Aga ropp tegu oleks ikka küll, kui ta nüüd selle suure kausitäie viinakörti kinni keerab, mõtleb Üril ning imelik värin läbib ta ihu. Liitritäis viina korraga nahka panna, see oleks tal tühine asi, kuid leivaga segatult, seda ei saa ta vahest lusikatäitki kõrist alla.

      Ka Siku Eedi hakkas nüüd Ürilale ikka kangemini peale käima, et mis ta tühja ikka veel vastu punnib, kui säärane kasulik kaup võlakustutamiseks olemas. Kuid kingseppmeister tõrkus siiski nõudes, et, maksku ka kõik teised, sest ega tema ei hakka neile siin ilma rahata tsirkust tegema. Kuna aga kalavenelasest ja Pilli Jürkast polnud niikuinii maksjat, siis meier ja Siku Eedi lubasid kumbki maksta talle veel lisaks viis krooni, mille nad samas asetasidki lauale.

      Tõsi, punased rahapaberid ahvatlesid, kuid viinasupp oli ühtlasi ka kole.

      «Noh?» ja mehed vahtisid Ürilale põnevalt otsa.

      «Ei, ma niisama… ega sellest ikka midagi välja ei tule.»

      «Kui sa ei taha, ega siis kedagi, paneme raha taskusse tagasi,» ja mehed hakkasidki koristama laualt oma raha.

      Kuid punased rahapaberid ahvatlesid, neid vahtides tundis Üril nagu mingit kihku südames. Ja et need olidki juba tagasi meeste taskuisse kadumas, siis lausus ruttu:

      «Aga pärast ärgu

Скачать книгу