eks ju?”
Georgina ei teinud mu tähelepanekust väljagi. „See mees, keda näed meie poole tulemas,” sosistas ta kiiruga, „on üle jõe jääva koha omanik – ja ma arvan, et ta tahab seda müüa.”
Ühe sarvega kitse järel ilmus nähtavale hiigelsuur mees, punane nägu habetunud, ise kaksiratsa hobuse seljas. Tema lauliski, küllap enese lõbustamiseks, ning valvas samal ajal kitse ja selle mitmeid kompanjone, kelle hulka kuulusid mõned lehmad, vasikas, kasimata lammas ja kaks koera. Mees peatus, ajas end sadulas ettepoole ning silmitses meid räpase rannakaabu alt. Vandesõnaga seiskas ta ka oma kaaskonna.
„Hola, buenas tardes2. Kas meil võib olla au Pedro Romeroga, kellele kuulub üle jõe asuv talu?” alustas Georgina.
Mees mühatas.
„Olen kuulnud, et tahate seda ehk ära müüa.”
„Võib-olla tahangi.”
„Siis soovime meie seda vaatama tulla.”
„Millal?”
„Homme hommikul.”
„Olen kohal.”
„Kuidas me sinna saame?”
Sellele järgnes pikaleveniv selgitus, millest püüdsin kinni vaid juhuslikud viited puudele, põldmurakapõõsastele ja kividele. See kõik tundus küllaltki ebavajalik, sest otsisime talu, mis ei jäänud kilomeetri kauguselegi.
„See võõramaalane tahab kohta osta?” Mees saatis minu poole hindava kõõrdpilgu,.
„Võib-olla tahab, võib-olla mitte.”
„Homseni siis.”
„Homseni.”
Sellega asutas väike rongkäik end taas kolinal allajõge teele. Romero ei laulnud enam ja tundus olevat mõtteisse vajunud.
Jälgisin võlutult, kuidas loojuv päike loomade sammudest kerkinud väikeseid kuldseid tolmupilvi sütitas.
„Ma tean sest ärist üht koma teist,” ütles Georgina, „ja seda talu tasub kindlasti vaatama minna. Selle nimi on El Valero.”
Jõime enne oru poole teele asumist hommikukohvi ja Georgina vaatles mind mõtlikult.
„Kuule, sa pead tasa püsima, kui ma just märku ei anna. Jäta rääkimine minu hooleks.”
„Olgu. Aga pea nüüd hoogu. Kas me oleme tegelikult ka kindlad, et ma tahan El Valerot osta? Mina arvasin, vabandage väga, et tahan hoopis La Herradurat.”
Georgina vaatas mulle täpselt silma sisse. „Olen pisut järele mõelnud ja otsustanud, et sina ja El Valero sobite hästi kokku. Küll näed, kui kohale jõuame.”
Sõitsime orgu, saatjaks soe jaanuaripäike. Talunikud töötasid köögiviljapõldudel, koerad ja kassid olid naasnud oma harjumuspärastele kohtadele teel. Seekord tundus kõik juba tuttav. Kui me La Herradurast mööda sõitsime, vaatasin igatsevalt alla selle poole, ning seejärel kerge eelarvamusega üle jõe jääva koha suunas.
Mõne aja pärast sai tee sootumaks otsa ja me võtsime kingad jalast ning sumasime läbi jõe, mille vesi oli põlvekõrgune, kohati kiirevooluline ja hirmus külm. „No vabandage väga,” hüüdsin, „aga see on kuhugi kohale jõudmiseks küll paganama hull viis!”
Ronisime eukalüptipuude kõrvalt kaldast üles ja üle põllu ning kõndisime mööda kitsast rada apelsini-, sidruni- ja oliivipuude varjus läbi lilli tulvil astangute. Siin ja seal voolasid puhta vee ojakesed, mis murdusid üle kivide koskedeks ning hargnesid, et kasta astanguil kasvavaid puu- ja köögivilju. Rada läks üle kraavi ning väänles siis läbi õitsevate mandlite salu. Georgina pööras end ringi ja naeratas mulle.
„Mida sa arvad?”
„Sa ju tead, mida ma arvan – ma pole kunagi varem midagi sellist näinud!”
„Siin see maja ongi.”
„Maja?! See näeb välja nagu terve küla. Ma ei saa küla osta.”
Võimsa järsu kalju eri astangutele olid ehitatud mõned majakesed ühes lautade, kitseaedikute, kanakuutide ja kuuridega. Kompleksi alumises osas kasvava granaatõunapuu kõrval seisvasse roostes bensiinivaati nirises voolikust vaevaliselt vett.
Pedro Romero seisis kas maja või lauda kõrval ja hõõrus käsi kokku, nägu laia naeru täis.
„Haa! Oletegi kohal. Istuge ja jooge veini, sööge liha!”
Istusime madalatele toolidele, põlved vastu nina, ja nautisime vaatepilti, mida pakkusid istmetest moodustatud ringi keskel ennastunustavalt paarituvad koerad. Ma ei teadnud, kas sobilikum oleks pillata mõni nilbe kommentaar või teeselda, et olen pime. Georgina kortsutas minu suunas kulmu ja ma hoidsin suu kinni, nagu olime kokku leppinud.
Nähtavale ilmus pisike kortsus naisterahvas, Romero naine María, kes valas majaperemehe käskiva žesti peale välja Coca-Cola pudelisse villitud pruuni veini ja heitis laua aset täitvale kastile mütsatusega paraja singikäntsaka. Päike paistis lagipähe, kärbsed porisesid. Jõime veini, sõime sinki ja vahtisime armatsevaid koeri, pead alkoholist üha uimasemad.
Georgina ja Romero lobisesid elavalt naabritest ja piiridest ja veest ja hindadest ja õigustest ning mina kiigutasin end oma toolil edasi-tagasi, arulage naeratus suul. Koerad olid nüüd vagusi, küllap seepärast, et isane oli emase sisse kinni jäänud, ning vaatasid ujedalt eri suundades, justkui kahetseksid, et olid üldse niivõrd suure vaeva ette võtnud. Veini ja sinki toodi muudkui juurde ja ma jäin tukkuma ning avasin raske silmalau alles siis, kui Georgina mind ribidesse müksas.
„Laksa talle see pihku ja näita, et sul on tõsi taga.”
Ta ulatas mulle suurekupüüriliste peseetade pataka.
„Sa oled nüüd El Valero uus õnnelik omanik ja see siin on señal – sissemakse.”
Georginaga polnud tõepoolest mõtet vaielda, nõnda tegin, nagu ta ütles, ja ostsin koha ära. Järgnes hulk selgadele patsutamist, käte surumist ja laiu naeratusi.
„Saite selle hinna eest tõelise kingituse,” kurtsid Romero ja tema naine. „Oleme laostunud, müüsime oma kodu maha … ostsite vaid pennide eest tõelise paradiisi, aga mis sinna ikka parata?”
Tahtsin neile juba raha juurde pakkuma hakata, kuid Georgina saatis minu suunas vaigistava pilgu. Nõnda saingi endale veidi vähem kui viie miljoni peseeta (umbes 25 000 naela) eest talu, mille poole ma enne poleks söandanud üle aiagi kiigata. Sedasi sai minust, rändavast lambapügajast ja Sussexi lennujaama maandumisraja all asuva farmi rentnikust pelgalt minutitega Andaluusia mägitalu omanik. See tahtis pisut harjumist.
Suutsin vaevu erutust vaos hoida ja sõitsin lähimasse baari, et helistada Inglismaale enda naisele Anale – ning jäin seal ühtäkki pidama. Kuidas osanuks ma selgitada, millega olin just hakkama saanud? Mängisin laual olevate müntidega ja põrnitsesin inspiratsiooni saamiseks veiniklaasi kogunenud setet. Kui rangelt võtta, siis oli minu eesmärgiks olnud Andaluusias
Tere päevast.
