ei läinud. Kuid oleksin ise tõenäoliselt samamoodi reageerinud. Meie mõlema õnneks pole Ana siiski kunagi olnud suurem asi süüdistaja, nõnda asus ta mind peagi ettevaatlikult küsitlema nagu õnnetuspaigale saabunud arst.
„Kui kaugele lähim tee jääb?” päris ta esmalt. Igapäevaküsimustega tegelemine oli tõeline kergendus.
„Ah, see on umbes sama nagu majast sigalani.” Püüdsin ette kujutada, kuidas Ana pilk üle Sussexi taluõue libiseb. „Ja see pole ju kaugel, ega? Tähendab, see pole sigalast väga kaugel … Ei, veevärki pole … oota, ma ajan pada – majast umbes kahekümne meetri võrra madalamal mulksub bensiinitünni külge seotud voolik.”
Kõnelesin pikalt ja laialt tünni pinnal hulpivatest tulipunastest pelargooniõitest, rahulikest lojustest, kes sealt vett rüüpavad, ning heledatest lilledest, mis seda kaunist veesilma vaibana ümbritsevad. Aga Ana ei lasknud oma tähelepanu kõrvale juhtida.
„Jah, tegelikult on vannituba täitsa olemas, isegi bidee … Ei, tuleb tunnistada, et vesi sinna ei jõua … allikas pole piisavalt kõrgel, saad aru … kui voolik tünnist kõrgemale tõsta, siis vett enam ei nirise, ptüi, tähendab, ei voola … Ei, tünnivett ei saa juua, see on mürgine. Nad ei pese ka sellega – nad pesevad oma juukseid jões, ja see on minu meelest päris vahva. Nad ütlesid, et kui taimi sellega liiga palju kasta, surevad need ära … Ei, ma ei tea, miks nad selle tünni sinna üldse panid! Ma ei oska ju nende mõtteid lugeda, või mis? Loomad joovad seda – jah, selles asi ongi, seda joovad loomad. Ja ei, ma ei tea, miks loomad jõest ei joo – äkki sellepärast, et inimesed pesevad seal pead!”
Mässisin end üha sügavamale. Proovisin teisiti.
„Elekter on sees – päikesepaneel, nii et elektriarvet pole ja kulutada võib nii palju, kui süda lustib. Telekas on, ja mõned tuled, muuseas ka selline lüliti, millega saab voodi juurest tuled ära kustutada, kas sa kujutad ette? Suveajal tuleb sellega kuuldavasti pisut säästlikumalt ringi käia …
Talvel? Noh, talvel ei tööta see vist üldse, aga ega alati ei saagi kõike, mida hing ihaldab, eks?”
Kuigi mu romantiline pilt El Valero võludest polnud Anat päriselt veennud, ütles ta, et on kõigi nende õudusunenäoliste aspektidega nõus tingimusel, et seal pole tuuline. Tuul oli tema jaoks kõige hullem asi maailmas.
„Maja on jõeoru kääru taga mõnusasti peidus,” kinnitasin. Tegelikult ei ole. El Valero asub mäeseljandikul ning on valla nii kahe jõe kui ka kahe suure mäeaheliku tuultele. Ometi suutsin selle pisikese hädavalega Anat piisavalt innustada, nii et ta lubas isegi, et püüab olla võimalikult eelarvamustevaba, kui järgmise tšarterlennuga kohale jõuab.
Mina jäin seniks paigale ja uurisin uut valdust iga nurga pealt. Ukerdasin üles teisele poole jõge jääva paaristipulise mäe otsa ning vaatasin üle kuivetunud taimestiku ja männilatvade El Valero poole, mis näis ühes oma tumedate viljapuude ja heledate veekraavidega nagu väike oaas. Nägin Romerot, kes istus jõesängi veerel hobuse seljas, kaaskonnaks inetute loomade kari, ja tema naist ja tütart, kes koogutasid küüslauke istutades ühe astangu kohal.
Ronisin talu tagant järsust nõlvast nii kõrgele üles, et ei kuulnudki enam jõekohinat, ning ekslesin kesk rosmariini- ja tüümianitaimi, saatjaks vaid põõsaid saputava tuule hääl ja tundmatute lindude hüüded. Sealt avanes vaade tervele orule, mille ühes servas laiutasid kallakutele rajatud rohelised põllud ja istandused, kuni kadusid sügavasse kaljulõhesse, kust jõevesi läbi pahises, ning mis teises servas, oru lõunapoolseima väikese majapidamise, El Granadino juures ahenes kaljuseks mäekuruks.
Võimsa mäe jalamil asuv talu näis lõpmata pisike ja künkaline mäetipp ise meenutas kangesti ninasarviku sarve.
Pärastlõunases pehmes valguses sõitsin kõrgele Contraviesasse, edelapoolsesse uhkesse kindlustusrajatisse, ning leidsin koha, kust avanes vaade tervele mäeorule, mis roheline ja kaunis ja madala taimestiku ning astelpõõsastega kaetud kuivade mägede varjus pealtnäha ligipääsmatu,.
Mu pea käis erutusest ringi ning täitus meeletute ideede ja unistustega. Vaade oli täiuslik. Nii laias orus voolavad kaks ilusat jõge kui ka kitsas kaljunukkide vaheline avaus olid iga nurga pealt imetlust väärt. Ent siis hakkaski mulle kohale jõudma. Tegemist oli loomuliku paigaga reservuaari jaoks. Kui ehitada kaljulõhe ette kõigest umbes viiekümne meetri laiune tamm, täituks org mõne nädalaga – kaks jõge, kitsas kuru, mõni üksik kirjaoskamatu talunik, kellele tuleks uus eluase leida. Rannikulinnad vaid kahekümne kilomeetri kaugusel lõunas olid kuivaks pigistatud ja inimesed jõid kuivanud kaevudest soolast vett. Kõik loksus paika. Sellepärast nad oma talusid müüa tahtsidki. Mõne aasta pärast oleksid need üleni vee all.
See võigas teadmine kinnitas minus üha rohkem kanda ja uue maailma kohale kerkisid tumedad varjud. Kuidas, kuradi päralt, ma seda Anale selgitan? Ta võis just praegu läbi pilvede Lõuna-Hispaania suunas rühada. Tormasin nagu totakas alla jõe äärde, et otsida üles Romero ja tema lojused.
„Kas siia ehitatakse tamm ja org ujutatakse üle?”
Minu tulevik – rääkimata mu abielust – sõltus tema vastusest. Romero silmitses mind pisut üllatunult ning tema ebameeldivale näole ilmus kaval irve.
„Muidugi.”
„Kas sa tahad öelda,” piiksatasin, „et müüsid mulle just koha, mis võib juba mõne aasta pärast kahekümne meetri sügavusel veehoidlas olla?”
„Claro – loomulikult.”
„Kuidas sa võisid …?”
„Oh, sinuga ei juhtu midagi, nad maksavad sulle koha eest piraka kompensatsiooni.”
„Aga ma ei ostnud seda kohta mingi paganama kompensatsiooni pärast, tahan siin elada …”
„See võib osutuda küllaltki keeruliseks, kui olla vee all ja nii. Aga ma pean nüüd minema. Pean loomadele järgnema.”
Seepeale äigas ta hobusele puutokiga ja kadus ülesjõge.
VEEALUNE PARADIIS
KUI MA LINNA ÄÄRES ASUVASSE BAR RETUMBASSE sisse tormasin, toetus Georgina parasjagu mänguautomaadile ja luges raamatut alkeemiast.
„Georgina, mida paganat see tammi-värk veel tähendab?” prahvatasin.
„Tammi? Mis tammi?” Ta näis olevat siiralt hämmeldunud.
„Pedro Romero ütles just, et ehitatakse tamm ja org ujutatakse üle.”
„Ah see.”
„Mis mõttes „ah see“!?”
Küllap mu ahastust täis näoilme liigutas teda, sest Georgina hääletoon mahenes pisut. „Nojah, kakskümmend viis aastat tagasi oli küll mingi plaan, et lõhe ette ehitatakse tamm ja org ujutatakse üle, aga tehtud uuringud näitasid, et tammi ei saaks ökonoomselt majandada. Ümbritsev kalju on nagu käsn. Ja pealegi, isegi kui nad selle plaaniga uuesti päevavalgele tulevad, saab sinu vaev kenasti tasutud. Nii et tegelikult probleemi pole.”
„Kas selles saab kindel olla? Tähendab, kohe täiesti kindel?”
Ta jäi hetkeks mõttesse, pani siis raamatu kinni ja sirutas käekoti järele.
„Tead mis, otsime Domingo üles. Tema
