silmad lahti,” käsutas ta. „Teda on lihtne märgata – ta on üks siitkandi kenamaid mehi. Umbes kolmekümnene, lühike, aga seda on siin kõik, ning pealaelt veidi kiilanev …”
„Pole just kõige paljutõotavam portree,” kommenteerisin, sest tundsin, et mulle võib kerge pahuruse antud olukorras andeks anda.
„Ah, aga oota vaid. Tal on profipoksija keha ja maailma armsaim naeratus.” Paistis, et sel mehel oli õnnestunud Georgina oma sarmiga ära võluda.
Ja nii me sammusime, mööda uhket nime kandvast Singimuuseumist, mis oli tegelikult tavaline väike pood, ja raekojast, mille küljes rippusid Andaluusia ja Hispaania lipud, ning edasi järjekordseid baare täis pikitud peatänavale.
Siit leidsimegi minu naabri, kes toetus nagu muuseas laternaposti najale ja lobises mustlasega. Ta püüdis mustlasele lehma müüa, vähemalt nii tundus. Ootasime, et tehing mingisugusegi lõpu leiaks, kuid aeg läks ning kuna mõlemad pooled olid absoluutselt kõigutamatud, ei jõutud kuhugi. Mõned möödujad olid nende ümber kogunenud ja tahtsid kangesti tehingust osa saada. Georgina juhatas mind üle tee asuvasse baari ning andis Domingole käega märku, et ta meiega pärast kauplemise lõpetamist liituks.
Jälgisin laua tagant, kuidas Domingo asju ajas. Teised osalised kuulasid hoolikalt igat tema sõna. Jäi mulje, et ta on kõneleja rolliga harjunud. Ta kandis puhtaid siniseid teksaseid, valget avatud kaelusega särki ja jalas tenniseid. Tema pealagi oli kiilas nagu läikivpruun pähklikoor, täpselt nagu Georgina enne maininud oli.
Viimaks astus ta baari, et meiega ühineda. Ta surus meil häbelikult naeratades kätt ning uuris mingit laua alla jäävat punkti, kui Georgina meid tutvustas.
„Kas tulete vaid puhkama?” küsis ta.
„Pagan võtku, ei, kavatseme siin elada ja maad harida.”
Selle peale ilmus Domingo suule naeratus ja ta tõstis kohemaid pilgu. Georginal oli täielik õigus. Uus näoilme muutis ta seletamatult nägusaks.
„Mida sa La Colmena oru tammist tead?” päris Georgina. „Pedro Romero on rääkinud Cristóbalile mingitest plaanidest …”
„ära kuula Romerot,” lausus Domingo vaikselt. „Aastaid tagasi oli üks projekt, aga sellega ei jõutud kuhugi. Pole vähimatki ohtu, et see taas päevakorda tõuseb.”
„Oled sa selles kindel?” sabistasin. „Tähendab, see on meile väga tähtis. Tahame siin oma elupäevade lõpuni elada, mitte kompensatsiooni pealt kasu lõigata.”
„Jah, loomulikult olen kindel, aga kui tahad ametlikku kinnitust, käime linnapea juurest läbi.”
Asusimegi pikema jututa teele. Domingo marssis tennistes ja teksapükstes otsejoones linnapea kabineti lahtisest uksest sisse.
„Hola, Antonio. See võõramaalane, Cristóbal, ostis La Colmena kõrvale koha ja muretseb tammi pärast. Rääkisin talle juba, aga ma arvan, et ta tahaks seda linnapea suust kuulda. Ütle sina.”
Antonio kordas kõike seda, mida olin äsja Domingolt kuulnud. Aga sellel hetkel ei mõtelnudki ma enam tammile. Sellel hetkel tegelesin ma hoopis iseenda õnnitlemisega, et olin enesele nõnda väärt naabri saanud.
Koorem õlult raputatud, võtsin Ana lennujaamast peale ja kimasin küpsisekarbisuuruse üüriautoga tagasi Granada poole. Jälgisime, kuidas linna taustal kõrguvad Sierra Nevada lumised mäetipud ilmuvad läbi sinise hägu nähtavale ning viimased päikesekiired need roospunaselt hõõguma panevad. Ana oli võlutud ning minulgi pani säärane ilu pea kergelt pöörlema. Milline koht, kuhu elama tulla! Granada jäi selja taha ning ees ootas sõit üle Suspiro del Moro, „Mauri viimse ohke”, kust viimane moslemite kuningas eksiili saadetuna veel viimse pilgu tagasi armastatud linnale heitis ja nuttis. Mõni ime.
Pedro ja María olid meid öömajale palunud, ning hilisel õhtutunnil pöörasimegi oru poole, kus Anal avanes võimalus heita esimene pilk meie uuele kodule. Teeäärsed põllud näisid loojuva päikese valguses veelgi ilusamad, kui olin ette kujutanud. Ana paistis rahul olevat ja ma näitasin talle tähtsalt kõike. Oliivid, apelsinid, sidrunid … kapsad … kartulid …
Tõusime üle mäekuru kaljude ja jõudsime orgu.
„Seal ongi!”
Orgu sisenedes on El Valero vilksamisi näha, enne kui see taas kaljuseina taha kaob.
„Kus?”
„Seal, kas näed? Seal mäeseljal, teisel pool jõge.”
„See?”
„Mis mõttes „see“?”
„Otseses mõttes – „see“.”
„Nojah, „see“ ongi jah. El Valero. Mida sa arvad?”
„Ma ei arva sellise kauguse pealt midagi. Annan hinnangu siis, kui oleme lähemale jõudnud.”
Sõitsime sügavamale orgu ja peatusime veidi lähemale jäävas vaatluspunktis. „No ma arvan, et see tundub päris kena.”
Silmitsesin Anat hämmelduse ja rõõmuga. Säärased entusiasmipursked pole talle kuigi omased.
Sõitsime veel veidi edasi ja parkisime auto sinna, kus tee sai otsa. Edasi tuli minna jala. „Sigalad?” päris ta. Polnud kahtlustki, et ta esitas mulle küsimuse.
„Mida?”
„Sigalad?” küsis ta taas.
„Mis sigalad? Siin pole mingeid sigalaid!”
„Rääkisid, et El Valero jääb sama kaugele kui sigalad.”
„Kas tõesti?”
Hämardus, ning ma teadsin, et tallu jõudmiseks ootab ees pikk ja küllaltki raske jalutuskäik läbi oru. Asusime allamäge suunduvat rada mööda teele, kalpsasime üle vesisema koha, kus tee ristus kraaviga, ning rühkisime läbi hiigelsuurte eukalüptipuude tihniku, mis lõhnas magusalt, sahises õhtuses tuules ning lausa helises linnulaulust. Jõudsime jõekaldale. Mäslev vesi langes otse järsust kaljunõlvast alla, tormas ragiseva ja müriseva kärestikuna üle siledate kivide ning keerles vaiksemates veesõlmedes.
Naeratasin ja pigistasin Ana kätt, kui me vapralt üle väikese silla sammusime, põnevil väljavaatest, et näeme peagi esmakordselt üheskoos oma uut kodu.
Poolteist tundi hiljem oli veelgi pimedam ja meie tatsasime kesk põldmurakaid, jalad pahkluuni mustas märjas mudas. Hispaania põldmurakad on salakavalamad kui Inglismaa omad. Iga okas kujutab endast kõverat kida ning kui need juba külge jäävad, ei taha nad kuigi meelsasti lahti lasta.
„Ma ei mõista, kuidas sul sai olla jultumust väita, et talu jääb sama kaugele kui sigalad.” Paistis, et see ei andnud Anale rahu.
„Vahemaad on sellisel maastikul väga petlikud,” selgitasin tähtsalt mudas ukerdades, ühe kõrva küljes küllaltki ebaelegantselt tilbendav põldmurakaoks. „Aga ma ei kujuta ette, mis on juhtunud. Ostsin selle talu alles mõne päeva eest ja nüüd ei suuda ma seda isegi enam üles leida.”
„See pole küll tõesti üldse sinu moodi.”
Ma
