õhtuhämaruses viimaks kiuslikust pampaheinapuhmast läbi ja Ana märkas lagedale viiva teeraja heledat pinnast.
„See ongi. Ma teadsin, et see rada siit kusagilt läheb.”
Nii see oli. Rühkisime hingeldades ülespoole mööda kaljuastmeid, mis olid mind alguses nii vaimustanud, ja ma pöördusin võidukalt Ana poole ning naeratasin talle pimedas. Oli soe õhtu ja tuul kandis tundmatute õite lõhna, ning mida kõrgemale me jõudsime, seda nähtavamaks muutus pimeduses meie ees kõrguv talu.
Lillelõhn asendus peagi sõnniku ja kitsede omaga. „See’p see ongi,” teatasin ning viipasin käega maja sünge silueti poole, kuid Ana vastus kadus koerte klähvimise ja rüselemise varju. Uks lükati prõmaki lahti ning öhe kaikus hirmuäratav vandumine.
„Meie võõrustaja,” selgitasin.
Kui olime juba lähemal, löödi uks mürtsatuse saatel taas kinni. Koputasin ja ootasin. Koerad urisesid ja rüselesid me põlvede ümber. Uks avati uuesti ning seal seisiski Romero, pisike María tema koguka kere taga peidus. „Tere tulemast,” säras ta.
„See on minu naine Ana.”
„Ilus naine,” ütles Romero ja uuris teda pealaest jalatallani, silmis tiirane pilk.
„Kui noor sa oled ja kui kaunis!” hüüdis María innukalt ja suudles Anat põskedele. „Tulge sisse, tulge sisse.”
Astusime tuppa. Romero lükkas meie kotte nuhutavad koerad jalaga vilunult eemale ja sulges seejärel ukse.
El Valero elutuba oli väike ja neljakandiline ning üleni valgeks lubjatud, kui läikiv tsementpõrand välja arvata. Toas oli must kunstnahast diivan, näoga kahe puidust tooli poole, ning ümmargune laud televiisoriga. Ühel seinal rippus kaunistusena plastmassist nukusöögiriistade komplekt ja teisel ajakirjast välja lõigatud Jeesus Kristuse pilt. Muud ei midagi – ning toas polnud tolmukübetki. Keset lage rippus paljas pirn, mis heitis toale vaevu valgust.
Meid utsitati diivanile istuma. „¡No, no!” protesteerisin enda kehvapoolses hispaania keeles. „Me ei saa istuda ainsal mugaval toolil, peame istuma kõval puidul.”
„Olgu,” ütles Romero ja vajus diivanile, kust oligi parem Anat kiibitseda. Ana tõusis püsti, sobras kotis, võttis välja kalli küpsisekarbi ning ulatas selle Maríale. María näis hämmeldunud ja ulatas karbi omakorda Romerole. Kõik vahetasid piinlikkust täis pilke, välja arvatud Romero, kes oli parasjagu ametis karbi lahtikangutamisega. Ta võttis küpsise välja, uuris seda ja hammustas ühest nurgast.
„Aaahh! Ma ei saa seda süüa. See maitseb juustu järele!”
„Need on Inglismaal väga populaarsed, arvasime, et need võiksid teile meeldida.”
„Aga ei meeldi.” Romero lai naeratus oli sõbralikkus ise.
María võttis karbi ja viis selle kõrval asuvasse pimedasse sahvrisse. Neist saab sigadele hea suutäis, neist Harrodsi tartanmustrilisse karpi pakendatud Highland Shortbreadsi küpsistest.
Istusime natuke aega vaikuses ja vahetasime pilke.
María murdus esimesena. „Tere tulemast meie tagasihoidlikku koju,” sõnas ta. „Elame väga vaeselt ja väga räpaselt, aga me oleme väga vaesed inimesed, nii et mis meil muud üle jääb?” Ta laiutas leinalisel ilmel käsi.
„Ei, ei, kõik on imeline, väga ilus – ja laitmatult puhas.” Noogutasin Ana suunas, et ta minuga nõustuks. Ana naeratas Maríale.
„Eksisime ära ega leidnud teed läbi oru,” ütlesin Romerole ja lootsin, et Ana jätkab vestlust puhtuse – või ülepea majapidamise – teemal, mida olin tema heaks nii hoolitsevalt alustanud.
„Muidugi et eksisite. Sa ei teadnud teed,” vastas Romero küllaltki kaastundetult ega näidanud üles vähimatki huvi sellest rohkem vestelda.
Veel vaikust. Köhatasin ja näpistasin enda jalga ning naeratasin siis kõigile kordamööda. Romero mühatas, loivas televiisori juurde ja lülitas selle sisse. Laes rippuv pirn tuhmus. Tuba täitus läbilõikava kahina ning heliga, mis sarnanes kusagil eemal tiigi ääres koha sisse võtnud konnade ühiskrooksumisega. Viimaks ilmusid ekraanile lumetormis üheaegselt nii üles-alla kui ka paremale-vasakule liikuvad varjud. Romero nihkus kõrvale, et saaksime kõik koos ekraani jälgida, ning tõstis imetlemist oodates küsivalt pea.
„Tore televiisor,” prahvatasin rutakalt. „Uskumatu, et siin kandis saab televiisorit vaadata. Hah! Kahekümnenda sajandi imed!” Aga keegi ei kuulanud mind: kõik olid süvenenud telesaatesse – millest iganes see ka rääkis.
Romero naasis diivanile ja me jälgisime ekraanil toimuvat dešifreerimatut jama vähemalt viis minutit jutti. Minu elus on viis minutit varemgi pikalt kestnud, kuid see kord ületas neid kõiki. Seejärel ajas Romero end taas püsti ja klõpsas mingit nuppu, et kanalit vahetada. Järjekordne lumetorm, veelgi rohkem varje, mis olid kahtlemata teistsugused, taustaks kauged kahepaiksete krooksatused. Jäime taas vagusi, et uut vaatemängu jälgida.
Pärast järjekordset viit pikka minutit oli Romerol ka teisest saatest küll saanud, nõnda tõusis ta püsti ja vahetas taas kanalit.
„Imeline,” sõnasin. „Täiesti imeline. Ütle, palju ses suurepärases masinavärgis ka kanaleid on?”
„Ah, ainult need kaks,” vastas ta taunivalt. „See on jälle eelmine kanal.”
Nõnda me siis istusime seal neljakesi, võlutud ükskõik mis stseenist, mis meile ette söödeti, vahel üksteisele heakskiitvalt noogutades ja naeratades, kuni Romero viimaks püsti tõusis ning selle paganama masina välja lülitas.
„Noh, aitab kah” naeratasin. „Mitte et mulle ei meeldiks telekat vaadata … aga ausalt, see ei asenda siiski … eee … mõnusat vestlust … või mis?”
Järgnes läbitungimatu vaikus. Tundsin end nagu surnud siga teemajas. Näpistasin taas jalga. Mulle küll meeldib oma hääle kõla, kuid see siin oli isegi minu paksu naha jaoks liig.
„Eh, eee … kuidas siis on tunne linna lähedale cortijo’sse kolida? Ma olen kindel, et teil saab seal väga kena olema.”
„See on täielik õudusunenägu,” ulgus María. „Surm. Me kuulume siia, oma armsasse El Valerosse. Oleme siin õnnelikud. Aga pidime talu maha müüma ja teie saite selle praktiliselt niisama. Oleme vaesed inimesed ja nüüd veelgi vaesemad – aga mis sinna ikka parata?” Ja ta laiutas taas endale omase meeleheidet väljendava žestiga käsi. Kogu jutt kanti ette sooja ja laia naeratusega.
„Oh jessake, me ei taha teid kodust välja ajada. Me ei kavatse veel niipea sisse kolida. Võite siin terve suve elada. Ei, jumal hoidku, parem jääge nii kauaks kui …” Ana äge köhahoog summutas mu lause teise poole.
Vaikisime taas, Romero pilk Anale naelutatud, kuni aknast järsu tuuleiiliga sisse kandunud tugev lehk mulle uueks vestluseks sobiva avangu ette mängis.
„Kitsed! Siin on ju kitsed, eks?”
„Jah, kitsed.”
„Neil on siin kitsed, Ana.”
„Kui huvitav.”
„Kas sooviksite klaasi piima?” päris María.
