ukse enda järel kinni. Vaatasime Anaga hetkeks vaikides tõtt.
„See on ju kitsepiim,” sosistas Ana. Ta ei soovinud millegipärast valjusti vestelda, kuigi meie võõrustajad olid toast väljas. „Nad lüpsavad kitse ja valavad piima meile klaasi, justkui oleks see pudelist.”
Kuid Maríal ja Pedrol polnud midagi varjata. Kuulsime kusagilt altpoolt mütsatusi ja rüselemist, süngeid vandesõnu ja kitse peeretust; sellele järgnes metalse kõlaga kahin, kui kaks peenikest piimaniret leidsid tee kastrulisse. Varsti, kuid mitte liiga ruttu, sest olen kindel, et ka nemad püüdsid olukorda võimalikult pikale venitada, naasid meie võõrustajad terve kastrulitäie valge vahuga.
„Oh, piim,” sõnasin kohtlaselt. „Kas võib olla, et see on kitsepiim?”
„Muidugi. Nüüd peame seda keetma.”
María võttis priimuse ja asetas kastruli selle peale. Kogunesime kõik ümberringi vaatama.
„Nad keedavad piima, Ana.”
„Kuule, lisaks sellele, et ma näen, et nad keedavad piima, olen ma juhuslikult mitu aastat hispaania keelt õppinud. Ma saan ise ka enam-vähem aru, mis toimub.”
María selgitas, et piima peab laskma vähemalt kolm korda keema tõusta, enne kui seda juua võib. „Bangi tõbi.”
See meelelahutus venitas aega umbes kahekümne minuti jagu edasi ning siis saime hirmsat jooki ka maitsta. Romero ringutas ja haigutas. Avastasin, et räägin jälle midagi.
„On olnud tõesti meeldiv õhtu, aga … noh, oleme nii väsinud, et pea täitsa paks juba. On vist uneaeg.”
Kõik olid rohkem kui nõus. Pesime Anaga allpool granaatõunapuu varjus tünni tilkuva veega hambaid. Oli selge öö ning hele kuuriba lõi jõed all orus sätendama. Teisele poole orgu jäävad männid õõtsusid tugeva tuule käes.
„Taevane isa,” sisistas Ana pimedas. „Kui kauaks me siia jäämegi?”
„Oli vist viieks päevaks.”
„No mina küll ei usu, et ma veel ühe samasuguse õhtu välja kannatan. Sina vist nautisid seda, kõik oli ju nii „ehe”?”
„Nautisin on ehk liiga palju öeldud. Võib-olla peaksime järgmised ööd siiski linnas veetma. Mõtlen mingi vabanduse välja.”
Tuul tõusis öösel veelgi. See marutas läbi magamistoa lahtise akna ning lükkas tooli pikali. Toolil olid Ana riided ja veeklaas.
Muretsesin, et tuule ja tooli vahejuhtum paneb kogu meie Andaluusia seiklusele punkti – kui just pole tekkinud olukorda, et oleme kogu raha talule kulutanud ning sedasi ka lahkumisvõimalusele kriipsu peale tõmmanud. Kuid nii ei läinud.
„Minu arvates on siin väga ilus,” sõnas Ana, „aga mul on siiski teatud nõudmised.”
„Jumaluke, nimelt missugused?”
Ta luges mulle ette pika varem valmis mõeldud nimekirja. Sinna kuulusid muuhulgas nõudmised tee, juurdepääsu, veevärgi – mis polnud talle olemasoleval kujul siiski muljet avaldanud, hoolimata täisvarustusega vannitoast – ning hulga muude pisiasjade osas, mis liialt tähtsusetud, et neid isegi mainida.
„Heakene küll,” torisesin hajameelselt. „Hoolitsen selle kõige eest.”
SUVEPRAKTIKA
PIDIME INGLISMAAL KÕIK SEALSE ELU LAHTISED otsad kokku siduma. Praktikas tähendas see seda, et renditud talu tuli asjadest puhtaks teha ning välja mõtelda, milliseks kujunevad viimased töökuud meie nõnda erinevates ametites.
Minuga oli asi lihtne, sest olin nagunii olnud viimastel aastatel küllaltki rändava eluviisiga. Enamasti kadusin paarikskolmeks kuuks aastas välismaale, et reisijuhtide koostamiseks pisut maad uurida – mind oli saadetud Hiinasse ja Türki, samuti Hispaaniasse. Vahepeal teenisin raha kitarrimänguga ühes Londoni Vene restoranis ning lammaste pügamise ja karjatamisega kohalikes farmides. Kevaditi ja sügiseti aga, kui rahakirstu põhi paistma hakkas, põrutasin mõneks nädalaks Rootsi, kus ootasid ees pisut tasuvamad pügamislepingud.
Ana ent oli juured sügavamale ajanud – sõna otseses mõttes, sest talle kuulus väike aiandusfirma ning ta pidi nüüd otsima kellegi, kes juhtimise üle võtaks. Samuti oli vaja küllaltki palju pabereid korda ajada – eriti tähtsad olid seejuures nende hämarasisuliste dokumentide virnad, mida pidi koguma selleks, et saaksime võtta kaasa Ana armsa lemmiku, musta poollabradori nimega Beaune, ja mõned kalliks saanud taimed.
Arvasime, et see kõik võtab umbes üheksa kuud. Täpselt paras aeg, et valmistada sugulasi ja sõpru ette uudiseks, et me ei ela varsti enam nende läheduses. Kuid kuus kuud hiljem avastasin ma, et ei malda enam oodata, , ning lendasin ametisolevalt peremehelt talupidamise õppisime nõrgal ettekäändel odavlennuga Hispaaniasse, et näha, kas El Valero on ikka päriselt olemas.
Oli august, tol aastal justkui nimme piinavalt palav kuu, ning kui olin saabunud bussiga Órgivasse, asusin linnast piki peaaegu kuivanud jõe kallast teele. Mul oli kaasas väike kott – Andaluusia suvi ei nõua paljut – ning, mis ehk pisut vähem praktiline, kitarr ühes kohvriga.
Keskpäeva paiku märkasin El Valero mäeastanguid, mis kõrgusid jõe kohal. Talu nägi imeline välja, ehkki selle vaatamiseks oli parasjagu kõige kehvem aeg. Augustikuine päike küpsetab keskpäevaks kogu looduse värvituks. Mäed, mis hommiku- ja õhtuvalguse viltustes kiirtes näivad udused, kaljulõhed ja – tipud värvikalt kumamas, paistavad siis varjutud ning kuivanud võsa ja okastaimi täis. Kõige õigem on sel tunnil oma silmanägemist mitte uskuda ning nautida vaateid pigem päeva alguses või lõpus.
Tegin talu kandis jõe ületamise pisut keerulisemaks ning leotasin end pealaest jalatallani jahedas vees, enne kui maja juures välja ronisin ja Romerot otsima läksin. Olin talle kirjutanud ning teada andnud, et soovin ühe kuu talus veeta ja õppida kõike seda, mida tal mulle parasjagu õpetada on, ning eeldasin, et Romero tütar oli talle kirja ette lugenud, sest üle viiekümnestel talunikel pole siin enamasti oma emakeele kirjapildist vähimatki aimu.
Kui ronisin üle viimase astangu, kus hobused lühikese lõa otsas oliivipuude all päikesevarjus seisid, kuulsin juba tuttavat häält, mis kraaksus parasjagu maja juures midagi laulda. Romero istus astangul ja viskas koertele tolmu sisse kuivanud leiba. Ta ajas end püsti ning lonkis minu juurde, lai naeratus näol. „Oled kohal – ja mis see on? Teeme muusikat. Estupendo4.”
„Mul on rõõm siin olla, Pedro,” lõõtsutasin ja pühkisin näolt higi.
„Olen rõõmus, et tulid. Minu omad on kõik linna kolinud ja siin on päris üksildane, kuigi mul on küll mu loomad – ja muidugi alati ka jumal. Ja jõed ja mäed – hah, siin on tõesti paradiis – ma ei lähegi ära! Tule sisse, ma teen just lõunat.”
Tõmbasime pea õlgade vahele ja pugesime läbi ukseava hämarasse tuppa. Väikeses pimedas ruumis oli jahedam, kuigi koldes lõõmas tuli. Väljas kuumas neljakümne kraadi ligi, meie aga tõmbasime kaks tooli leekidele lähemale. Jälgisin hämmastunult, kuidas Pedro oskuslikult enda firmarooga, papas a lo pobre’t – vaese mehe kartuleid – valmistas.
Kõigepealt
Suurepärane.
