ülikoolis, St. Louisis kindlaks selle närvivõrgu, skaneerides aju oimusagarat ja otsaju juttkeha. See ahel valitseb tunnustusega seotud ajukeskust ja lülitub sisse kohe, kui vahetust hüvitisest vajaka jääb. Kui see aktiveerub, saab ülejäänud aju sõnumi: “Ära loobu pingutamast. Silmapiiril terendab dopamiin [aju keemiline hüvitis edu eest].” Magnetresonantstomograafia abil võis Cloninger näha, et mõnel inimesel vallandub see lüliti regulaarselt, teistel aga haruharva.
Mis aktiveerib mõnel inimesel pideva hüvitisevajaduse ahela?
Cloninger treenis labürintides rotte ja hiiri püsivust kasvatama pelgalt sellega, et ei premeerinud neid, kui nad lõppu jõudsid. “Võti seisneb vahelduvas innustamises,” ütleb Cloninger. Aju peab õppima, et masendavatest kogemustest on võimalik üle saada. “Inimesel, kes saab üleskasvamise ajal liiga sageli kiita, ei kujune välja püsivust, sest ta lakkab pingutamast kohe, kui hüvitis kaob.”
See veenis mind. Seni olin arvanud, et “kiidusõltlane” on vaid sõnakõlks – kuid äkitselt tundus, nagu valmistanuks ma oma poja aju ette pideva tunnustuse reaalseks biokeemiliseks vajaduseks.
Mida see tähendaks, kui me lapsi enam nii sageli ei kiidaks? Kui ma iseendast näite tooksin, siis järgneks sellele kolm leebet võõrutuse etappi. Esimeses etapis lõin vankuma teiste lapsevanemate seltskonnas, kes olid kõik ametis oma laste kiitmisega. Ma ei tahtnud, et Luke end väljajäetuna tunneks. Tundsin end nagu endine alkohoolik, kes seltskonnas napsitamist jätkab. Minust sai seltskondlik kiitja.
Seejärel püüdsin kasutada teatud tüüpi kiitmist, mida Dweck soovitab. Kiitsin Luke’i, kuid püüdsin kiita konkreetset “protsessi”. Seda on aga lihtsam öelda kui teha. Millised on protsessid, mis 5aastase teadvust hõlmavad? Minu mulje kohaselt töötleb 80 protsenti tema ajust pikki stsenaariume oma märulikangelastega.
Kuid igal õhtul tuleb tal teha matemaatika kodutööd ja ta peab valjusti aabitsat lugema. Kui ta korralikult keskendub, kulub mõlemale tegevusele viis minutit, kuid tema tähelepanu kipub kergesti hajuma. Seega kiitsin teda, kui ta keskendus piisavalt, et tegevus ilma pausi küsimata lõpule viia. Kui ta hoolikalt juhiseid kuulas, kiitsin teda selle eest. Pärast jalgpallitrenni kiitsin teda, et ta oli ära tabanud võimaluse sööduks, selle asemel et öelda lihtsalt: “Sa mängisid hästi.” Ja kui ta palli saamiseks kõvasti pingutas, kiitsin teda selle pingutuse eest.
Täpselt nagu uurimus lubas, aitas see fokuseeritud kiitus tal näha strateegiaid, mida järgmisel päeval rakendada. Lausa imetlusväärne, kui silmanähtavalt mõjusam see uus kiituse vorm oli.
Tõele truuks jäädes tuleb tunnistada, et kui mu poeg tundus uue kiitmisrežiimiga kenasti harjuvat, siis mina kannatasin. Tuleb välja, et meie pere tegelik kiidusõltlane olin mina. Kui tunnustasin teda üksnes konkreetse oskuse või ülesande eest, tundus mulle, nagu eiraksin tema ülejäänud tahke, jättes need tunnustusest ilma. Sain aru, et universaalse lausega “Sa oled tubli – olen sinu üle uhke!” kiitmine oli minu viis väljendada oma tingimusteta armastust.
Tunnustuse pakkumisest on saanud mingisugune imerohi, et ravida nüüdisaegse lastekasvatusega seotud ärevust. Olles hommikueinest õhtusöögini oma laste elust välja jäetud, tahame pärast tööd koju jõudes sellest kõike võtta. Tahame, et nad kuuleksid nende mõne ühiselt veedetud tunni jooksul kõike, mida me neile päeva jooksul öelda ei saa – me oleme sinu poolt, me oleme sinu jaoks olemas, me usume sinusse.
Lisaks paneme oma lapsed suure survega keskkonda, otsides välja parimad võimalikud koolid, ning kasutame seejärel pidevalt kiitust, et nende keskkondade mõju leevendada. Ootame lastelt väga palju, kuid varjame oma ootusi pideva ülistuslaulu taha. Kahepalgelisus on pimestav.
Lõpuks, kiitusest võõrutamise lõppfaasis taipasin, et kui ma ei öelnud oma pojale, et ta on nutikas, tähendas see, et jätsin otsuse tema intelligentsuse kohta ta enda teha. Kiitusega kiirustamine on nagu kodutöös tekkivale kitsaskohale liiga kiiresti vastuse väljapakkumine – see röövib lapselt võimaluse ise järeldusele jõuda.
Aga mis siis, kui tema järeldus osutub valeks?
Kas ma tõesti võin asja nii noores eas tema hooleks jätta?
Olen endiselt ärev lapsevanem. Täna hommikul kontrollisin teda kooliteel: “Räägime veel kord, mis sinu ajuga juhtub, kui see mõne raske asja üle mõtlema peab?”
“See läheb suuremaks nagu muskel,” vastas ta, olles selle küsimusega ennegi naelapead tabanud.
2
KAOTATUD UNETUND
Üle kogu maailma magavad lapsed praegu ööpäevas tunni võrra vähem kui 20 aastat tagasi. Hind: intelligentsuse langemine, emotsionaalse heaolu vähenemine, hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega (ADHD) ja ülekaal
Morgan Fichter on 10aastane viienda klassi õpilane Roxburys, New Jerseys. Ta on õbluke ja väikest kasvu, nina ümber tedretähed, laineliste helepruunide juustega. Tema isa Bill on politseinik, kes töötab öövahetuses, mis lõpeb kell kolm. Ema Heather töötab poole koormusega, pühendades end Morgani ja tema venna saatmisele nende paljudesse huviringidesse. Morgan mängib jalgpalli (Heather on meeskonna treener), kuid tema armastus number üks on võistlusujumine, kogu aasta kestvate treeningutega, mis on ta õlad laiemaks muutnud. Tüdruk on ka kooliorkestris viiuldaja, käies igal nädalal kaks korda orkestriproovis ja ühe korra eraõpetaja juures, lisaks harjutab ta viiel õhtul nädalas. Igal õhtul istuvad Heather ja Morgan laua taha tema koolitükke tegema, seejärel vaatavad TLC-st sarja “Flip This House” või mõnda muud disainisaadet. Morgan on alati jätnud entusiastliku, tasakaaluka lapse mulje.
Kuid pärast seda, kui ta oli ühe kooliaasta veetnud koos ülikriitilise õpetajaga, ei suutnud ta end õhtuti enam lõdvaks lasta. Vaatamata mõistlikule magamaminekuajale kell pool kümme, lamas ta masendununa ärkvel poole kaheteistkümneni, mõnikord koguni keskööni, käed leopardimustrilisse patja klammerdunud. Tema toa tähesäraga kaunistatud haldjaroosadele seintele olid teibitud märkmekaardid, igaühel üks raske sõna, mille õigekirjaga Morganil raskusi oli. Võimetuna uinuma hakkas ta mõttes uuesti õppetööga tegelema, täis sihikindlust mitte lasta hinnetel langeda. Selle asemel tundis ta, et laguneb ise emotsionaalselt koost. Päeva jooksul oli ta hapus tujus ja nutualdis. Juhtus, et ta jäi koolis keset tundi magama.
Järgmisel semestril ei pidanud Morgan enam selle õpetaja käe all õppima, kuid unehäired kestsid edasi. Heather hakkas muretsema, miks tema tütar magada ei suuda. Kas asi oli stressis või hoopis hormoonides? Heather keelas kofeiiniga koolajoogid, eriti pärastlõunati, sest oli märganud, et üks pärastlõunane koola võis tütart öösel kella kaheni ärkvel hoida. Morgan võttis end kokku nii hästi kui suutis, kuid kaks korda kuus tabas teda emotsionaalne kriis, ühest või teisest ülereageerimisest tingitud äge nutu- ja jonnihoog, mida harilikult esineb kolmeaastastel, kui neil päevauinak vahele jääb. “Tunnen tema pärast suurt kurbust,” kurdab Heather. “Ma ei sooviks seda mitte kellelegi – olin mures, et ta ei saagi enam sellest probleemist lahti.”
Tütre käekäigu huvides tegutsema asunud, küsis Heather uneprobleemide kohta nõu lastearstilt. “Ta saatis mu pehmelt öeldes kuu peale ja see mure ei tundunud teda üldse huvitavat,” meenutab naine. “Ta ütles: “Mingi aja järel peab ta ju ometi ära väsima. Küll ta kasvab sellest välja.””
Heatheri lastearsti arvamus on tüüpiline. USA riikliku une sihtasutuse küsitluse põhjal arvab 90 protsenti Ameerika lapsevanematest, et nende laps magab piisavalt.
Lapsed
