suurusjärgule ning äritegevus kahanes pea olematuks. Valentinipäeva aegu linn hetkeks elavnes, ent kui südamekujulised šokolaadikarbid olid muutunud vaid meeldivaks mälestuseks, näis talv lõpmatult venivat, andmata mingit lootust, et peagi võiksid tärgata kevadlilled.
Hiline veebruar oli Lake Edenis kõige süngem osa aastast. Nõrk aneemiline päike piilus vaevu pilvedega kaetud taevalaotusest ning puuoksad olid mustad ja sünged horisondi taustal, mis sulas kokku värvitute lumehangedega. Raske oli meeleolu päikselisena hoida, kui kõik päevad olid identsed ja depressioonist sai epideemia. Selle iga-aastase tõvega võitlemiseks oligi linnapea Bascomb andnud korralduse, et Lake Edeni kõige esimene talvekarneval peab toimuma veebruari kolmandal nädalal.
Seda ei tasunud segamini ajada Saint Pauli talvekarnevaliga, mille juurde kuulusid hiiglaslik jääpalee ja sajad tuhanded külastajad – Lake Edeni karneval pidi tulema palju väiksem. Hannah meelest oli tegu maakondliku laada ja tillukeste taliolümpiamängude seguga. Karnevali raames pidid toimuma murdmaasuusatamise ja mootorsaanivõistlused, kiiruisutamise näidissõidud, koerarakendite võiduajamised ja jääpüük Edeni järvel. Lake Edeni pargis pidid toimuma võistlused ka lastele, nagu parima lumemehe ehitamine, parima lumeingli tegemine ja terve hulk teisi, mida isegi pere kõige pisemad said nautida.
Jordani keskkooli aula oli määratud külaliste vastuvõtukeskuseks ja kõigil Lake Edeni klubidel ja ühingutel olid käed tööd täis, et seada sinna püsti oma väljapanekud ja müügiletid. Talvekarnevali külastajad said parkida oma autod kooli parklasse ja sealtsamast iga poole tunni tagant lahkuvad ekspress-saanid pidid viima inimesi ürituste toimumispaikadesse.
Hannah loputas veel viimast korda pead ja astus dušikabiinist välja, et hakata juukseid kuivatama. Õhk oli aurusest vannitoast väljaspool jäine ja Hannah’ lõdises kergelt, kui tõmbas kiiresti selga teksad ja oma ametliku Lake Edeni talvekarnevali pusa. See oli eresinine ja selle rinnaesisele oli moodustatud valgetest lumehelvestest trükitähed. Tähtedest tuli kokku “LAKE EDEN”, sest “LAKE EDENI TALVEKARNEVAL” oli ületanud tootja maksimaalset kümmet tähemärki.
Moishe oli magamistoas Hannah’ga liitunud ja jälgis, kuidas perenaine pani jalga soojad sokid ning tõmbas nende peale kõrge sääre ja kummitallaga põdranahast mokassiinsaapad. Siis järgnes kass talle kööki, üritades saabaste narmastest käpaga haarata.
Hannah täitis Moishe toidukausi enne, kui kass jõudis hakata toitu näugudes juurde nõudma, kallas endale teise tassi kohvi ja istus Helping Handsi komisjonikauplusest päästetud vana laminaatlaua taha, et oma päevakava täpsemalt paika panna. Ent enne, kui ta jõudis soola- ja pipraveski najal seisvas märkmikus puhta lehe keerata, helises telefon.
“Ema,” ütles Hannah ohke saatel ja Moishe peatus kesk krõbinate närimist, et kurjakuulutavalt telefoni poole vaadata. Kass ei olnud Delores Swensenist just vaimustuses ja Hannah’ emal oli selle tõestuseks ette näidata kuus paari ribadeks tõmmatud sukkpükse. Hannah tõusis, et seinalt telefon haarata, ja istus siis tagasi laua äärde. Ema ei olnud napisõnalisuse poolest just tuntud. “Tere hommikust, ema.”
“Sa ei tohiks tõesti niimoodi telefonile vastata, Hannah. Mis siis, kui sulle oleks helistanud praegu keegi teine?”
Hannah mõtles põgusalt kolledžis läbitud loogikakursusele. Oli võimatu, et üks inimene võiks olla keegi teine. Ta otsustas, et ei hakka vaidlema, sest see muutnuks vestluse ainult pikemaks, ja rahuldus oma standardvastusega. “Ma teadsin, et see oled sina, ema. Kell pool kuus hommikul ei ole see kunagi keegi teine. Kuidas sul saanide ettevalmistustööd edenevad?”
“Saanid on kõik valmis, kaasa arvatud see, mille Al Percy onu meile annetas.” Delores tõi kuuldavale haletseva naeruturtsatuse. “Oleksid pidanud seda nägema. See oli nii hullus seisus, et nad said sellest päästa vaid jalased ja teised raudosad. Õpilased ehitasid tööõpetuse tunnis kõik puitosad uuesti ja nüüd näeb see võrratu välja.”
“Suurepärane,” märkis Hannah ja lonksas veel kohvi. Delores oli olnud linnapea Bascombile suureks abiks, et leida saane, mida Jordani keskkooli õpilased said tööõpetuse tunnis üles vuntsida. Emal oli tõeline anne antiikesemeid välja nuhkida ja korralikus seisus vanade saanide leidmine ei olnud just kerge töö.
“Leidsin ühelt jõulukaardilt sobiva pildi ja nad ehitasid saani selle järgi valmis. Poisid vooderdavad täna selle sisemuse valgete karusnahkadega ja kavatseme seda kasutada talveprintsi ja – printsessi sõidukina.”
Hannah kujutas seda mõttes ette. Paistis, et see sobis ideaalselt talvekarnevali kuninglikule paarile. “Mitu saani teil on?”
“Kaksteist.” Delorese hääles oli uhkusenoot. “Ja enne seda, kui mina sellega eelmisel kuul tegelema hakkasin, oli neil ainult kaks saani.”
“Tegid tublit tööd. Võin kihla vedada, et saaksid tosina saani eest kindlustuses grupisoodustust.”
Torust kostis vaikus ja Hannah kuulis, kuidas ema äkiliselt õhku sisse tõmbas. “Kindlustus? Loodan, et talvekarnevali komisjon on sellega arvestanud! Keegi võib ju saanilt maha kukkuda ja linna kohtusse kaevata ja –”
“Rahune, ema,” katkestas Hannah. “Howie Levine on komisjonis ja ta on advokaat. Olen kindel, et ta on sellega arvestanud.”
“Loodan seda! Helistan hommikul linnapeale, et kindel olla. Lubasin talle niikuinii helistada, et teatada, millal Ezekiel Jordani maja valmis saab.”
“See on täiesti valmis?”
“Täna hommikul saab. Pean ainult kardinad akende ette riputama ja salongis mõned pildid seintele panema.”
“Tubli töö, ema,” kiitis Hannah. Ta teadis, et Deloresele ei olnud projekti kokkupanekuks just palju aega antud. Lake Edeni ajalooühing oli otsustanud oma jaanuarikoosolekul, et loob talvekarnevaliks Lake Edeni esimese linnapea maja täismõõtmetes koopia, ning rentinud selleks kahekorruselise maja Hannah’ küpsisekohviku kõrval. Kuna Delores oli Lake Edeni tunnustatuim ekspert ja üks ajalooühingu asutajaliikmeid, siis oli võtnud ta projekti enda õlule. Carrie Rhodes oli end vabatahtlikuna talle abiks pakkunud ning kui nad ei töötanud parasjagu aktiivselt linnapea maja taasloomise kallal, siis tegid nad usinalt plaane, kuidas Hannah’t Carrie’ poja Normaniga paari panna.
Ezekiel Jordani maja taasloomine oli raske ülesanne. Kuna majast ei olnud säilinud ühtegi pilti, siis olid Delores ja Carrie võtnud ühendust esimese linnapea järeltulijatega, et paluda kogu informatsiooni, mis neil võis selle viietoalise elamu kohta olla. Üks järeltulijaist, proua Jordani neljanda põlve vennatütar, oli neile vastanud ning saatnud kastitäie oma eelkäija esemeid ja kuhja kirju, mille esimese linnapea naine oli kirjutanud idakaldal elavale perele. Abigail Jordan oli kirjeldanud mitmes kirjas täpselt oma kodu ja mööblit ning Delores oli kasutanud oma teadmisi, et lüngad sobivate alternatiividega täita.
“Hannah, kas sul on hommikul aega sealt korraks läbi astuda?” Delorese küsimus kõlas veidi kõhklevana ja see oli ema puhul ebatavaline. “Tahaksin kuulda sinu arvamust, enne kui keegi teine seda näeb.”
“Muidugi. Koputa lihtsalt mu tagauksele, kui oled valmis, ja ma hüppan läbi. Aga sina oled ju ajalooekspert. Miks sul minu arvamust vaja läheb?”
“Köögi jaoks,” selgitas Delores. “See on ainus ruum, mida Abigail Jordan ei kirjeldanud. Ta rääkis igas kirjas küpsetamisest ja ma ei ole kindel, kas olen suutnud kõik köögiriistad sobivalt paigutada.”
“Tulen vaatan selle üle,” lubas Hannah, teades kindlalt, et ema ei olnud kunagi jahusõela ega tainarulli kasutanud. Delores ei küpsetanud ega tundnud seepärast mingit häbi. Hannah’ lapsepõlve magustoidud
