küll, millised need kuulsused on. Kui keegi ei tule talle vastu ja ei näita talle linna, tunneb ta end solvatuna.”
Hannah oletas, et linnapeal oli õigus. Connie Mac oli staar ja eeldas tõenäoliselt, et teda tuleks kohelda kuningliku külalisena. See oli olnud linnapea jaoks uskumatu triumf, kui üks Connie Maci töötajaid oli talle helistanud ja teatanud, et Conniel oleks au talvekarnevalil osaleda ja küpsetada isiklikult järgmise õhtu banketile talvekarnevali ametlik tort. Hannah, kes võttis kõike kuuldut harva puhta kullana, kahtlustas, et Küpsetav Kullake ei olnud nõustunud sellel väikelinna üritusel osalema ainult tänu südameheadusele. Kolme päeva pärast pidi avatama TriCounty kaubanduskeskuses üks Connie Maci köögipoekestest ja seda talvekarnevalil reklaamida oli kaval ärivõte.
“Vaata, et sa linna sõites kindlasti karnevalipaikadest möödud,” juhendas linnapea Hannah’t küpsisesuutäite vahel. “Siis vii ta Jordani keskkooli, et ta saaks külaliste vastuvõtukeskuses käia ja saaniekspresse näha.”
“Teen seda.”
“Siis sõiduta ta kultuurimajja ja näita talle raamatukogu. Marge ootab juba, et saaks temaga kohtuda.”
Hannah suu tõmbus ilmse tagasihoidlikkusega öeldud sõnade peale naerule. Marge Beeseman, linna vabatahtlik raamatukoguhoidja, oli olnud täiesti ekstaasis, kui Connie Mac nõustus raamatukogule raha kogumise nimel seal autogramme jagama. Delorese sõnul oli Marge maksnud Bertie Straubile terve väikese varanduse, et oma halle juukseid värvida ja endale uhke uus soeng lõigata lasta.
“Kui saate Marge’i juures valmis, siis vii ta banketisaali. Ta tahab koos Ednaga õhtusöögi menüü üle vaadata.”
“Selge,” vastas Hannah, mõeldes ise, kuidas küll reageerib Edna Ferguson, Jordani keskkooli peakokk, kui Connie Mac hakkab tegema soovitusi menüüd muuta. Banketi toit oli juba tellitud ja Edna oli suure osa ettevalmistustöid ette teinud. “Kuhu ma ta pärast seda viin?”
“Ezekiel Jordani majja. Su ema lubas, et saab selle keskpäevaks valmis. Helistasin talle eile ja küsisin, kas võin korraks läbi astuda ja sellele pilgu heita, aga ta ei lase kedagi sisse, enne kui maja pole täielikult valmis. Tead ju isegi, Hannah, milline su ema on. Ta teeb kogu asjast nagu riigisaladuse ja pole mingit põhjust, miks ta peaks …” Linnapea Bascomb vakatas, kui pagariäri tagauks avanes ja Delores pea sisse pistis.
“Kus hundist räägid,” pomises Hannah ja kleepis ema heameeleks näole rõõmsa naeratuse. “Tere, ema. Kas maja on valmis?”
“Veel ei ole, kullake. Tulin lihtsalt läbi, et küsida sinult ühe väga eriskummalise tainarulli kohta, mille leidsin proua Jordani köögiriistade hulgast. Oi tere, Ricky-Ticky. Ma ei oodanud sind siit eest leida.”
Hannah peitis ehmunud naeruturtsatuse köhatuse taha. Ema oli linnas ainus inimene, kes julges linnapead lapsepõlve hüüdnimega kutsuda. Hannah’ vanavanemad olid olnud Bascombide naabrid ja Delores oli töötanud ühe suve tulevase linnapea hoidjana.
“Hommikust, Delores.” Linnapea Bascomb kinkis Deloresele naeratuse, mis ei ulatunud päris silmadeni, ja Hannah mõistis, et mehele ei meeldinud, et talle varaseid lapsepõlveaastaid meelde tuletati. Delorese sõnul oli ta olnud ärahellitatud jõmpsikas. “Pean nüüd jooksma, daamid. Mul algab viieteistkümne minuti pärast juhtimiskomisjoni koosolek. Küpsised on imemaitsvad, Hannah. Võtan lahkudes Lisalt neid ühe kotitäie kaasa ja kostitan komisjoni.”
Hannah vaatas, kuidas linnapea kaabu pähe surus ja pendelukse kaudu kohvikusse suundus. Niipea kui linnapea oli kuuldeulatusest väljas, pöördus ta kulmukortsutusega ema poole. “Arvan, et valmistasid talle piinlikkust, kui teda Ricky-Tickyks kutsusid.”
“Muidugi. Täpselt seda ma tahtsingi.” Delores astus Hannah’ poole, et istuda linnapeast vabaks jäänud pukile, ja sirutas käe küpsise järele. “Ta on viimasel ajal nina liiga püsti ajanud ja on aeg, et keegi tuletaks talle meelde, et tal vahetati lapsena mähkmeid samamoodi, nagu kõigil teistel Lake Edeni lastel. Aga nüüd selle tainarulli juurde … selle välisküljele on nikerdatud väikeste ruutude sisse ornamendid.”
Hannah noogutas. “See on tõenäoliselt Springerle tainarull. Seda kasutatakse ühe Saksa küpsise tegemiseks.”
“Ah jaa. Üks sinu vanavanaema Elsa sõpradest tegi neid alati jõuludeks. Pidin iga kord ühe viisakusest ära sööma, aga need ei meeldinud mulle üldse. Need olid maitsestatud lagritsaga.”
“Põhimõtteliselt küll,” ütles Hannah, sest ei tahtnud laskuda arutlusse aniisi ja lagritsa peene erinevuse üle. “Enamikule naistele, kel Springerle tainarull olemas oli, meeldis sellega veidi uhkeldada ja nad riputasid selle köögiseinale. Neid tainarulle pärandati põlvest põlve ja nikerduste seas olid vahel isegi omaniku nimetähed.”
“Panen selle köögilaua kohale seinale,” ütles Delores, kui oli küpsisega ühel pool, ja tõusis püsti. “Pean tagasi minema. Oleme peaaegu valmis salongikardinaid riputama.”
“Oota üks hetk.” Hannah viis küpsisetaldriku ära ja ladus ühte oma kohviku kotikesse veidi küpsised. Kotike nägi välja nagu miniatuurne kinkekott – see oli valget värvi ja punaste sangadega ning selle esiküljele oli trükitud suurte punaste trükitähtedega COOKIE JAR. “Võta kaasa. Carrie jumaldab suus sulavaid maapähklivõiküpsiseid.”
“Ma tean. Norman jumaldab ka.” Delores kortsutas kergelt kulmu, kui kotikese kätte võttis. “Oled ta viimasel ajal hooletusse jätnud, Hannah. Carrie rääkis, et Ronni Ward on sel kuul käinud juba kaks korda hambaid puhastamas, ja tead ju isegi, mida see tähendab!”
“Et ta hambad on mustad?” narritas Hannah, olles täiesti teadlik, mida ema oli mõelnud.
“Ära ole ninakas, Hannah. Norman on vallaline ja tal on silmad peas. Tuletan sulle meelde, juhuks kui oled unustanud, et Ronni võitis kolm aastat järjest Edeni järve bikiinivõistlused.”
Ent kui ema oli uksest väljas, muutus Hannah mõtlikuks. Tal oli raske kujutada ette Normanit koos iluduskuningannaga, kuid tal hakkas sellele mõtlemisest kõhus ebameeldivalt keerama. Ta kinnitas endale, et see ei saanud olla armukadedus. Ta käis küll Normaniga vahel väljas ja nende emad üritasid neid pidevalt paari panna, kuid see ei tähendanud veel, et ta mehe suhtes midagi tõsist tunneks. Sellegipoolest ei oleks paha, kui ta Normanile helistaks ja talle teada annaks, et on ikka veel elus ja terve.
Hannah vaatas oma pagariäri köögis ringi ning tundis, et on suure tööga hakkama saanud. Restriiul oli maast laeni täis küpsisekandikuid ja kandikud katsid ka kõiki vabu tööpindu. Hommik oli olnud produktiivne. Sel ajal, kui Lisa oli teenindanud kliente, oli Hannah küpsetanud veel küpsiseid. Isegi kui talvekarnevali külastajad peaksid olema sama näljased kui kari nälgivaid hunte, peaks Hannah’l olema ikkagi piisavalt küpsiseid, et neid jätkuks kõikidele järgmise päeva hommiku üritustele. Selleks ajaks on tal kindlasti olemas ka värsked küpsised ja Hannah kavatses need hiljemalt keskpäevaks soojendustelkidesse toimetada.
Hannah ei suutnud töö vilja maitsmisele vastu panna, haaras käeulatusest kandikult ühe vanaaegse suhkruküpsise ja näksis selle serva. Või ja suhkru maitse lõid ta keelel õitsele ja ta naeratas rahulolevalt. Küpsised oli täiuslikud, väljast krõbedad ning seest magusad ja muredad.
Keegi koputas tagauksele ja Hannah pistis küpsise kiiresti põlletaskusse. Ta oli käinud teisipäeval ema juures nende iganädalasel ema-tütre õhtusöögil ja päästnud end poest ostetud biskviitpõhjast, kunstvahukoorest, valmis hakitud pähklitest ja poe-karamellikastmest väitega, et on dieedil.
“Hannah? Sa oled ju siin, eks?”
