asetas toru hargile ja märkis mõttes, et peab ütlema oma õele Andreale, et emale ei tohi kunagi rääkida, kuidas kõnesid ooterežiimile panna. Tänahommikune kõne oli olnud lühim ema kõnede ajaloos. Pärast kiiret pilguheitu õunakujulisele köögikellale loputas Hannah kohvitassi, täitis viimast korda Moishe toidukausi ja sügas kassi sabajuurt, mis pani looma alati selga küüru ajama ja nurruma. “Pean nüüd jooksma, Moishe. Näeme õhtul.”
Hannah’l oli vaja talviti enne korterist lahkumist teha läbi terve hulk rutiinseid asju. Ta pani selga jope, tõmbas luku kinni ja surus tumesinise suusamütsi oma allumatutele punastele lokkidele. Siis läks ta elutuppa, et keerata termostaat elektrisäästliku kaheksateistkümne kraadi peale, pani mängima teleri, et see Moishele seltsi pakuks, võttis käekoti ja tõmbas kätte karusnahkse voodriga sõrmkindad. Ta tegi Moishele veel kord pai, kontrollis, kas võtmed on kaasas, ning astus välja pimedasse ja jäisesse hommikusse, mis meenutas ikka veel keskööd.
Hoone küljel asuvad õuevalgustid süttisid, kui Hannah mööda välitreppi allapoole astus. Lake Edeni põhjapoolse asukoha tõttu pidid nad elama talviti üle raske aja, mil päevad olid lühikesed ja päike paistis vähem kui kaheksa tundi. Enamik elanikke sõitis tööle pimedas ja tuli koju pimedas ning kui nende tööruumis puudusid aknad, võis mööduda päevi, ilma et nad oleks päikest oma silmaga kas või korrakski näinud.
Hannah pilgutas täisvõimsusel säravate pirnide valguses silmi – need pidid tagama kuritegevusest prii keskkonna – ja hoidis trepist laskudes käsipuust kinni. Kui ta jõudis maapinnale, siis ootas teda ees veel üks trepp, mis viis maa-alusesse garaaži. Hannah hakkas juba trepist alla liikuma, kui tema selja tagant kostis äkki jõhkra kõlaga mehehääl.
“Tõsta käed üles ja keera nägu seina vastu, daame. Tee täpselt nii, nagu ütlen, või lasen kuuli lendu!”
Teine peatükk
Hannah ei olnud kindel, kas ta peaks tundma käsi üles tõstes hirmu või olema vihane. Tema korterelamus polnud pandud kunagi toime ühtegi kuritegu ja see oli viimane, mida ta osanuks oodata. Mike Kingston, Winnetka maakonna šerifijaoskonna uurijate osakonna juht, oli lubanud, et õpetab Hannah’le mõningaid enesekaitsevõtteid, kuid mees ei olnud selleks veel aega leidnud. Hannah käis Mike’iga aeg-ajalt väljas ja pärast kahte juhtumit, mil Hannah oli pidanud seisma silmitsi reaalse ohuga sattuda Doc Knighti surnukuuri metall-lauale, oli Mike soovitanud tal õppida, mida teha siis, kui keegi ähvardas talle viga teha.
Kuigi Hannah’le ei meeldinud, et teda oli varitsetud oma korteri esiuksest vaid mõne meetri kaugusel, elamukompleksis, mis oli sissetungijate tõkestamiseks ümbritsetud aiaga, siis teadis ta, et ei tohiks mõttetuid riske võtta. Ta hingas sügavalt sisse ja luges kohusetundlikult ette sõnad, mis isa oli talle enne kolledžisse minekut pähe tagunud. “Võta kõik, mida tahad, aga palun ära tee mulle haiget.”
“Nägu seina vastu ja ära liiguta. Hoia käed üleval, et ma neid näeksin.”
Hannah kortsutas käsklustele alludes kulmu. Mehe hääl tundus talle tuttav, kuid ta ei suutnud päris täpselt öelda, kust ta seda tundis. Hannah püüdis meest ikka veel tuvastada, kui üle ta pea lendas kahjutult lumepall, puistates vaid lund naise suusamütsile.
“Tõmbasin su haneks!”
Niipea kui mees naerma hakkas, sai tema hääl Hannah’ peas tedretähnilise näo ja ta pööras end vihaselt ringi. “Greg Canfield! Kõigist idiootlikest, mõttetutest …”
“Palun vabandust, Hannah,” katkestas Greg naise tiraadi. “Nägin, et sa kõndisid auto poole, ja ei suutnud lihtsalt vastu panna. Oled sa pahane?”
“Peaksin olema. Sa hirmutasid mu poolsurnuks!” Hannah kinkis mehele vastumeelse naeratuse. Kui nad olid käinud kolmandas klassis, oli Greg Canfieldil tekkinud harjumus Hannah’t koduteel varitseda ja teda lumepallidega loopida. Hannah ei olnud nõus seda alandlikult taluma ja võitles vastu. Ta oli saatnud lendu mitmeid külmi kuule, mis olid Gregi krae vahele jäist lund puistanud, ja nende lumesõjalahingud olid kestnud terve talve, hoolimata mõlema ema tungivatest keeldudest. Neljanda klassi alguses olid Greg ja Hannah sõlminud vaherahu ja saanud sõpradeks. Hannah oli väga pettunud, kui Gregi vanemad kolisid Coloradosse ja võtsid poisi enne üheksandat klassi nende koolist ära.
Hannah oli mõelnud kogu keskkooli aja Gregile ja sellele, kui palju lihtsam oleks ta seltsielu, kui tal oleks vastassoost sõber. Ta oli isegi mõelnud, et neist oleks võinud saada enamat kui lihtsalt sõbrad, kuni kuulis, et Greg oli abiellunud kohe pärast keskkooli lõpetamist oma tollase tüdruksõbraga.
“Tore sind jälle näha, Hannah.”
“Sind ka … ma arvan,” vastas Hannah, imestades, miks Greg üldse siin oli. Tema vanaema, proua Canfield, oli üks Hannah’ alumise korruse naabritest, kuid kellaaeg oli külaskäigu jaoks liiga varajane. “Sa ei kavatse ometi praegu oma vanaema üles ajada, ega ju?”
“Muidugi mitte.” Greg astus lähemale, et lund Hannah’ mütsilt maha lükata. “Vanaema magab alati üheksani.”
Hannah sattus sellest veelgi suuremasse segadusse. “Mida sa siis nii vara siin teed?”
“Ärkasin, kui keskkütteahi seiskus, ja käisin all keldris, et see ära parandada. See oli lihtne, üks ühendus oli lihtsalt lahti tulnud. Ma ei tahtnud, et vanaema peaks külmas toas ärkama.”
“Sa elad nüüd koos oma vanaemaga?”
“Ainult ajutiselt. Pidin siia jääma, et veel mõned asjad joonde ajada, ja meie maja müüdi palju kiiremini maha, kui oskasin seda oodata. Sa ei jõudnudki vist kunagi kaubanduskeskuses minu poodi, ega ju?”
Hannah tundis kergeb süütorget. Tema vana klassikaaslane oli veidi enam kui aasta tagasi kodumaakonda kolinud. Ta oli ostnud naaberlinna maja ja avanud Tri-County kaubanduskeskuses importkaupade poe. “Anna andeks, Greg. Pidin tõesti vaatama tulema, aga aeg ei sobinud kunagi.”
“Oleksid pidanud mu lõpumüügile tulema. Mul olid seal mõned uskumatud pakkumised.”
“Kuulsin. Andrea käis seal ja ütles, et oli poe peaaegu tühjaks ostnud. Mul on kahju, et pidid poe sulgema.”
“Mis läinud, see läinud,” ütles Greg õlakehitusega. “Jaekaubandus polnud niikuinii mulle sobiv. Töötunnid venisid pikaks ja varustajad olid tõeline õudusunenägu.”
Hannah tundis kerget ebamugavust. Ta ei teadnud tõesti, mida öelda inimesele, kes oli just oma ärist ilma jäänud. “Aga su naine? Kas ta elab ka sinu vanaema juures?”
“Ei. Annette lendas kohe pärast maja müüki tagasi Denverisse. Ta vanemad elavad seal.”
Hannah noogutas, juureldes, kas Gregi naine oli ta maha jätnud. Ta oli Annette’i ainult korra kohanud ja talle oli jäänud mulje, et Gregi naine kulutas raha sama kiiresti või isegi kiiremini, kui mees teenida jõudis. Annette’il oli kulunud vähem kui kolm minutit, teatamaks Hannah’le, et ta oli olnud Gregi klassikaaslane ühes Colorado kõige prestiižsemas erakoolis ja et ta vanematel oli Denveri eeslinnas eksklusiivne maavaldus.
Hannah mõistis ehmatusega, et Greg silmitses teda ootavalt, ja esitas esimese küsimuse, mis talle pähe kargas. “Kas sa jääd talvekarnevali ajaks linna?”
“Ma ei jääks sellest mitte mingi hinna eest kõrvale.” Gregi näole ilmus naeratus, seesama sõbralik naeratus, mida Hannah mäletas lapsepõlvest ja mida ta oli lootnud näha mõnelt
