ta süüdimatult segi kuupäevad või puterdas faktide rägastikus. Jäi mulje, et ta tunneb end halvasti.
Ilmselt püüdis ta seda kohtuasja nii kiiresti kui võimalik kaelast ära saada.
„Austatud kohus, arvestades tänase kaebealuse noorust, positiivset iseloomustust töökohast ja seda, et varem on ta kohtulikult karistamata, palub kaitse temale kergemat karistust.”
„Sellega on kohtulikud vaidlused lõppenud. Süüalusel on viimane sõna.”
Jevgeni tõusis. Pisaratevool oli lakanud ja vist esimest korda julges ta saalis ringi vaadata. Pärast pisikest pausi avas ta suu ja hakkas katkendlikult rääkima:
„Ega ma siis varastanud …Tavaliselt kõik koristajad viskavad selle prahi prügimäele. Meie elame emaga kahekesi ja kerge meil ei ole … Lehm nälgib meil sama moodi nagu me isegi. No ja mõtlesin siis, et kui see maha pudenenud jõusööt nagunii ära visatakse, siis toon selle parem koju oma lehmale. Niimoodi on sellest vähemalt mingi kasu. Looma toit ikka. Kolhoosile ma ju mingit kahju ei teinud. Vaat sedamoodi.”
Noormees vakatas ja vaatas nukralt ümbritsevaid ametiisikuid. Kohtunik saatis üle prillide tema poole karmi pilgu ja küsis:
„Kas on veel midagi lisada?”
Noormees langetas pea ja seisis viivu vaikides. Siis vaatas kohtulaua poole ja tema silmist hakkasid jälle pisarad voolama.
„Kui mind nüüd vangi pannakse, siis mis mu emast saab? Ta on invaliid ega saa üksi hakkama.” Pärast pisikest pausi lisas: „Palun ke-kergemat karistust.”
„Kohus läheb otsust tegema.”
Kõik tõusid ja hakkasid üksteise järel väljuma. Kalvi vaatas kaastundlikult õnnetut poissi ja tema nutvat ema, kes tugevalt longates oli poja juurde astunud. Ema tahtis oma poega emmata, kuid turjakas miilitsaseersant võttis poisil käest ja tõmbas ta endaga kaasa. Naine jäigi tõstetud kätega seisma ja vaatas ahastades lahkuvale pojale järele.
Kiirele kohvipausile kohtusekretäri kabinetis kogunes kogu kohtu koosseis, välja arvatud eesistuja, kes tagaruumis koos kaasistujatega otsust tegi. Kitsas ruumis oli laud, punase pleekinud tekstiilkattega nurgadiivan ja kaks nahkpõhjaga metalltooli. Kalvi istus diivanile advokaat Maire kõrvale. Abiprokurör Thea valas lillelisest kannust tassi kohvi täis ja pöördus kurjal ilmel advokaadi poole:
„Sul oli jälle toimik enne istungit läbi lugemata. Rääkisid seal niisugust jama kokku, et mõni teine kohtunik oleks su saalist välja visanud.”
„Mis mõttega ma seda enne loen, eks protsessi käigus kuule, millest jutt on.”
„Kuule, inimene, sa oled kaebealuse kaitsja, aga ei oska protsessil isegi tema nime õigesti välja öelda!”
„No ega ma palgatud kaitsja ole, ma olen määratud kaitsja ja keegi ei ootagi minult rohkemat. Ja mida mu jutt seal üldse aitaks? Poiss läheb nagunii kinni, tead seda ise sama hästi.”
„Pole see ühtigi nii. Meie kohtunik ütleb alati, et advokaadi jutt maksab pool aastat, ja kui sa ikka pisut pingutanud oleks, võiks poiss kuus kuud vähem saada.”
Advokaat pani tühja tassi lauale ja lahkus solvunult ruumist. Kalvi kuulas sõnatult kahe naise vaidlust ja mõtles, kui hästi nad oma rolli sobivad. Thea uhke eneseteadlik olek ja kergelt kuri ilme, mis alaliselt ta näol püsis, viitas eksimatult süüdistajaametile.
Lisaks terav noot tema kõnes, mis häiris alatihti kõrva. Advokaat Maire, pisut tüsenenud figuuriga noorepoolne naine, oli seevastu emalik ja õrn.
Kalvi tõusis diivanilt ja mõtles, mida edasi teha. Otsust tehakse veel kaua ja vahepeal polnud midagi peale hakata. Tuju oli põhjalikult rikutud. Ta oleks tahtnud siit ära, tema koht polnud siin.
Miks peab ta aitama inimesi vangi panna ja paljusid inimsaatusi mõttetult hävitada? See neetud vaesus, mis ei võimalda kellelgi siin maal väärikalt elada! Ehitusjuhiamet võiks ju ometi talle normaalse toimetuleku kindlustada, aga ei. Aeg-ajalt tuli ikka kohtutõlgina lisa teenida, et ots otsaga kokku tulla.
Ta väljus kohtusekretäri toast ja märkas koridoris suitsunurgas närviliselt sigaretti pahvivat Mairet. Naine istus narmendava servaga nahktugitoolis ja vaatas aknast välja. Määrdunud akna nurgas punus ämblik häirimatult võrku. Sumbunud õhuga koridoris lõhnas kloori järele. Odava tubaka kirbe ving hõljus akna all. Kalvi astus mööda lohakalt pestud linoleumpõrandat naise juurde ja jäi tema ette sõnatult seisma. Ta ei teadnud, mida öelda.
„No mis sa vahid nagu elav etteheide? Kas ka sinu arust olen ma saamatu kaitsja?”
Kalvi raputas pead ja vaatas Mairet kaastundliku pilguga:
„Arvan, et mõistan, mida sa praegu tunned.”
„Mitte midagi sa ei mõista!” Naine kuivatas vargsi silmanurka.
„Sina käid siin harva ainult lisaraha teenimas, aga mina olen iga päev selle supi sees. Saad aru? Iga päev! Kogu see kohutav ebaõiglus on mu meeled nüristanud ja mu mõistus keeldub seda jama vastu võtmast.”
Nüüd veeresid suured pisarad üle advokaadi põskede ja Kalvil hakkas temast tõsiselt kahju. Maire pühkis taskurätiga nägu ja jätkas:
„Kui ma omal ajal Tartusse juurat õppima läksin, arvasin naiivselt, et advokaadina saan inimesi aidata, neile mõistlikku nõu anda ja neid kurja maailma ebaõigluse käest päästa. Nüüd aga on minust saanud vindike kohutavas terrorimasinas, kus ma hoopis aitan süütuid inimesi vangi panna.”
Murekurrud Maire otsmikul teravnesid ja tema lõug hakkas kahtlaselt värisema. Kalvi tõstis käe ja pistis sõrme naise pluusiväljalõikest sisse, kahe suure ja sooja rinna vahele. Maire vaatas pärani silmadega mehele otsa ja võttis tema käest kinni, kuid ei lükanud seda eemale. Nutt vaibus ja naise nägu selgines pisut.
„Ära ürita mind lohutada, see ei aita.” Maire hoidis ikka mehe käest ja suunas pilgu põrandale. Seejärel vaatas uuesti mehele silma ja jätkas:
„See kuradiThea võiks vähemalt vait olla, aga ta kohe peab teistele teravusi ütlema. Ta on sündinud süüdistaja ja selleks ta ka jääb.”
Kalvi teadis hästi, mis nüüd järgneb ja üritas jututeemat muuta.
„Ütle parem, mida sa õhtul teed.”
„Ah jäta, Kalvi. Mul pole praegu tuju ja pealegi tuleb mu mees täna õhtul Tallinnast tagasi.”
Maire tõmbas mehe käe oma pluusikaelusest välja ja lükkas eemale. Ta libistas sooja pilgu üle noormehe rühika figuuri ja sasis sõbralikult tema süsimusta soengut.
Mehe näol levis õrn naeratusevirve – ta oli olukorraga rahul. Maire polnud just särtsakas armuke, pigem emalikult hooliv naine, ja Kalvit ei tõmmanud tema poole hetkel miski. Ta tõesti oli tahtnud vaid lohutada. Maire kuivatas näo ja süütas uue sigareti.
Siiski ei suutnud ta veel täielikult rahuneda.
„Sa ei kujuta ette, kui kahju mul sellest noorest poisist on. Ta on veel naiivne ja eluvõõras. Vaevalt, et ta üldse täielikult mõistab, mis tema ümber toimub. Ja see juhm kolhoosiesimees. Selle ma lööksin hea meelega maha.”
Kalvi noogutas mõistvalt ja küsis: „Mis nüüd sinu kaitsealusest saab?”
Advokaat
