uue tuttava ümber. Ta püüdis taibata, mis oli selles naises niivõrd lummavat, et ta kõiki mehe meeli erutas ja fantaasia lendama pani. Oli see tema aval ja ergas olek, särav naeratus ja osavõtlik pilk või hoopis tabamatu seksapiil, mida ta endas kandis? Mehes tekkis vastupandamatu soov seda teada saada.
II
KALVI PEATAS AUTO EHITUSVALITSUSE KONTORI EES. SEE OLI KOLMEkorruseline halli mõranenud pritskrohviga halvasti hooldatud hoone. Kõik suured hooned väikelinnas olid halli mõranenud pritskrohviga ja halvasti hooldatud. Väikeste puitakende värv koorus. Tsinkplekist vihmaveerenn tilbendas teise ja kolmanda korruse vahel, selle alumine osa oli juba ammu alla kukkunud.
Kaht astet korraga võttes jooksis Kalvi kolmandale korrusele. Töödejuhatajate toa uks oli avatud. Neli kolleegi sättisid toimekalt vajalikke pabereid kausta ja valmistusid nõupidamiseks. Kalvi tervitas lühidalt ja istus oma laua taha. Töödejuhataja Vello Vain vaatas korraks üles ja tema nägu läks laiale naerule:
„Vaata aga vaata, keda enne surma veel näha saab. Kus sa vahepeal elasid? Plaaniosakond otsis sind tikutulega taga. Käisid jälle kohtus haltuurat tegemas ja seda va kõlisevat kokku ajamas?”
„Käisin jah, aga ära sa Lundile ütle, läheb veel kadedusest lõhki.”
Vastuseks kõlas üksmeelne naer. Martin Lund oli nende uus ülemus, kes alles teist nädalat ehitusvalitsust juhatas, kuid oli juba erakordselt karmi käega juhi kuulsuse omandanud. Töödejuhatajaid see eriti ei häirinud, sest nemad olid ettevõtte eliit, kes vahetult kogu ehitustegevust juhtis. Nendest sõltus asutuse hea käekäik. Raamatupidamise naised suhtusid neisse sooja sümpaatiaga. Varustusosakond ja plaaniosakond olid sunnitud nende arvamusega arvestama. Isegi ehitusvalitsuse juhatajal tuli seda teinekord teha.
Ehitusvalitsuse juhataja avar kabinet täitus pikkamööda inimestega. Üksteise järel sisenesid töödejuhatajad, peainsener, peamehaanik, dispetšerid ja varustajad. Iganädalasele nõupidamisele kogunesid kõik, kel oli kokkupuude ehituse operatiivjuhtimisega.
Mehed istusid pika nõupidamistelaua taha, kus igaühel oli oma sisseharjunud koht. Juhataja kabinet oli kogu kontorihoone kõige suurem ruum. Selles pidi väljenduma ülemuse erakordsus. Kõik kontoritöötajad olid paigutatud väikestesse tubadesse, mida nad tihti pidid mitme peale jagama, aga juhataja kabinet oli avar ja esinduslik. Külgseina ääres seisis väike polüesterlakiga kaetud tumedast puidust riiul. Niisugust polnud kontoris kellelgi teisel ja nii uhket telefoniaparaati kui ehitusvalitsuse juhatajal polnud samuti kellelgi teisel.
Martin Lund, pikk blond jõulise torsoga mees, istus lösakil tugitoolis ja pidas pikemat telefonikõnet. Jutu vahele pahvis ta isukalt sigaretti, ise teraselt sisenejaid jälgides. Lõpuks olid kõik istet võtnud ja juhataja lõpetas telefonikõne. Toru hargile asetanud, lasi ta silmadel üle ootusärevalt vaikiva seltskonna käia ja küsis: „Kas kõik on kohal?”
„Kõik,” vastas peainsener.
Ülemuse etteulatuv kandiline lõug tõusis kõrgemale ja pilukil silmadest kõrge laubakaare all suunati alluvatele pahaendeline pilk:
„Nii, alustame. Mul on siin ees eelmise nõupidamise protokoll. Vaatame kõigepealt selle üle. Punkt üks ütleb, et lasteaia esimene korrus saab selle nädalaga kaetud. Kalvi Pallas, kas on täidetud?”
„Ei,” vastas Kalvi külmalt, „pooled paneelid on siiani puudu.”
„Ja miks nad puudu on?” juhataja kummardus ettepoole ja vaatas pingsalt kohalolijaid. Oma küsimuse esitas ta vaikse häälega, peaaegu sosinal.
„Tallinna betoonitehas ei tule tootmisega toime,” teatas plaaniosakonna juhataja Arne Singer.
Tugev labakäelöök raksatas vastu lauda ja Martini kõlav bassihääl täitis kogu ruumi:
„Mind ei huvita, millega betoonitehas toime tuleb ja millega mitte. Kui siin protokollis on kirjas, et paneelid pannakse peale, siis olgu nad ka peal! Kes meil selle eest vastutab?”
„No mina,” lausus plaaniosakonna juhataja areldi.
„Vaata, „no sina”, nüüd on selle asjaga nii, et kui neid paneele pole, siis lähed ise Tallinna tehasesse neid tegema ja tassid nad seljas kohale. Pole minu asi kuidas, aga reedel olgu lasteaial lagi peal, või muidu on järgmisel nõupidamisel siin laua taga üks mees vähem. Selge?!”
Kõik olid vait ja istusid liikumatult. Ainult sekretär kribis hoolega protokolli kirjutada. Juhataja puhus jälle pahvaka suitsu lae poole, kohendas prille ja tõstis protokollilehe silmade ette.
„Punkt kaks ütleb, et karjalauda katus pidi eelmise reedega valmis olema. Merlin, kas on valmis?”
Töödejuhataja Merlin võpatas. Ta oli juba eakas ja hallipäine mees. Noor valitsusejuhataja oleks vanuse poolest sobinud talle lapselapseks.
„Enam-vähem,” vastas töödejuhataja Merlin.
„Mis enam-vähem? Ma küsin, kas on valmis või mitte?”
„Valmis on.”
„Siis nii ütlegi ja ära aja mingit udu!” juhataja raske pilk püsis pikalt Merlinil, kuni see maha vaatas.
Midagi niisugust polnud need mehed varem näinud ega kuulnud. Vana juhataja ajal aeti asju rahulikult ja mõistlikult. Kõigile oli hästi teada, et tehased töötavad suurte häiretega ega täida plaane. Materjale ja vajalikke ehitusdetaile jäi peaaegu alati puudu. Lagunev ja algeline tehnika ei suutnud kunagi ehitusvajadusi täielikult katta ja seetõttu olid tööseisakud pidevad. Kõik olid asjaga harjunud ja erilist tähelepanu sellele ei pööratud. Nüüd aga ilmus hull, kes nõudis võimatut.
„Nonii, vaatame nüüd plaanitäitmise üle,” lausus juhataja, kui jooksvate küsimuste rida oli lõpetatud. „Alustame sinust, Pallas.
Selle kuu plaan oli sul kuuskümmend tuhat. Kas tuleb täis?”
„Küll ta tuleb. Kui ei tule, siis kirjutame täis.”
Kõik muigasid. Kalvi oli juba piisavalt kogenud inimene ja teadis, kuidas asjad käivad. Kui töid vastava summa eest polnudki tehtud, siis võltsiti näitajaid nii, et plaan sai ikka täis. Ette akteerida oli küll keelatud, kuid selle reegli rikkumisele vaadati läbi sõrmede. Tähtis oli, et paberil plaan alati täis tuli. Mil viisil, see polnud enam tähtis. Esimest korda kogu nõupidamise jooksul ilmus Martin Lundi näole midagi naeratuselaadset:
„Oled asjast õigesti aru saanud, Pallas. Plaan peab alati täis olema. Muud juttu ma siin laua taga kuulda ei taha.”
Juhataja vaatas uuesti objektide nimekirja ja jätkas küsitlust:
„Vain, sinu koha peal on kirjas kaheksakümmend tuhat. Kas tuleb täis?”
Töödejuhataja Vello Vain hakkas ärritunult vaidlema:
„Kus ta siis tuleb, materjali ja tehnikat pole sel kuul platsile õieti saanudki. Niisugune number käib üle mõistuse.”
„Vaata,Vain, kui plaaninumber käib üle mõistuse, siis ei tähenda see sugugi seda, et plaan suur on, vaid seda, et mõistus on väike.
Kuu lõpuks olgu number täis ja jutul lõpp!”
Niimoodi käidi ükshaaval läbi kõik objektid ja töödejuhatajad. Vaidlema enam keegi ei kippunud ja kõigest jäi mulje, et selle kuu plaan täidetakse tõrgeteta.
