alkoholikogus temalegi mõju avaldanud.
Lühikesest kevadpäevast sai öö ja väsimus murdis lõpuks vapraimadki pidulised. Kõikuval sammul ja seintelt tuge otsides tuigerdasid nad autodesse ja käivitasid mootorid. Naised, kes olid küll vähem purjus, kuid sellegipoolest ei suutnud vait olla, ronisid tagaistmetele ja lõbusa laulu saatel algas kojusõit.
III
TIINA HANSENI TÖÖPÄEV OLI LÕPPEMAS. HAIGEKAARTIDE PAKK naistenõuandla kitsukese kabineti laualt oli kadunud ja õde Laura vahetas juba sirmi taga riideid. Tiina vaatas hajameelse pilguga üle vastuvõturuumi veendumaks, et kõik instrumendid on steriliseerimisalusele paigutatud, ja istus ohates toolile. Ahtakese arstikabineti seinad olid maalitud lubivalgeks, mis pidi väljendama ruumi erilist puhtust ja steriilsust. Konarlikud, halvasti viimistletud seinad niisugust muljet siiski ei jätnud, pigem vastupidi. Tilluke kirjutuslaud, mille paremad päevad olid jäänud aastakümnete taha, ja üksikud toolid moodustasid kogu mööbli. Massiivne günekoloogiline tool akna all oli ainuke mööbliese, mis mingil määral meditsiinile vihjas. Muidu oleks see tuba võinud vabalt kuuluda raamatupidajale või partorgile.
Tiina oli väsinud, täielikult väsinud. See polnud niivõrd füüsiline, kuivõrd vaimne väsimus.
„Laura,” hõikas arst õele sirmi taha. „Hakkad juba minema?”
„Jah, kas sa ei tule veel?”
„Tuleks, aga ei jaksa.”
Tiina toetas pea kätele ja jäi üksisilmi enda ette vahtima. Suhteliselt noorele, kuid juba kogenud arstile tema töö üldiselt meeldis. Meeldis missioon olla abiks uue elu puhkemisele. See oli mõneti isegi õilis ülesanne ning Tiina oli oma erialavalikuga rahul. Naiselikumat arstieriala olnuks raske leida. Ta ei kadestanud oma üldarstist abikaasa tööd ja arvas, et sisehaigustega võitlemises pole midagi meeliülendavat. Aga naistearsti töö pakkus ülevaid hetki, mida vaid naised ise oskavad tõeliselt hinnata. Nii see oli, aga mitte kolmapäeviti. Kolmapäevadel tundis ta ajuti, et vihkab oma tööd, sest sellel päeval tuli ära teha kõik nädala jooksul planeeritud abordid. Täna oli kolmapäev. Juhtus vahel, et ka teistel päevadel tuli asi ette võtta, sest mõned kogenematud noored ilmusid välja hiljavõitu, kui asi ei kannatanud enam oodata. Noorte naiste rumalus või hoolimatus tegi tihti meele mustaks. Kuuenda või seitsmenda rasedusnädala aborte võis veel kuidagi taluda, sealt edasi läks asi aga juba üpris vastikuks.
„Laura, kas sul pole vahel tunnet, et tahaks end korralikult täis juua?”
Õde tuli sirmi tagant välja. Tal oli mantel üll ja talvesaapad jalas.
„Miks siis ei ole, vahel ikka on, eriti kui see sõnnikuvedu siin väga tihedaks läheb.”
„Oh oleks vaid sõnnikuvedu! See on hullem, palju hullem. Olen alles kolmkümmend viis aastat vana, aga jõudnud hävitada elusid rohkem kui Napoleon kolme sõjaga.”
„Jäta,Tiina. Mõnikord tabab sind hirmus melanhoolia ja siis on mul sust jube kahju.”
„Millegipärast juhtub see just kolmapäeviti.”
Arstid armastasid tavaliselt oma väärikust rõhutada ja hoidsid õdedega kerget distantsi. Naistenõuandlas see kombeks ei olnud. Laura istus toolile ja jäi sõnatult oma arsti vaatama.
„Miks ma küll pean seda tegema,” ohkas Tiina vaikselt. „Sel jubedal maal on naistearstidest tehtud massihävitusrelv.”
Ta langetas pea ja sosistas:
„Ei tea, kas jumal karistab mind selle eest?”
Paljud noored arstid igatsesid täiendada end Leningradis, sest sealne meditsiinikoolkond paistis silma edumeelsusega, mis säras üle kogu suure Liidu. Seal ei suhtutud põlglikult homöopaatiasse ja paljud õppejõud tegelesid ise meeleldi alternatiivsete raviviisidega. Mitmetel neist oli avanenud võimalus õppida Hiinas sealset traditsioonilist meditsiini ning omandada akupunktuuri ja moksibustsiooni1 klassikalisi võtteid. Sealt toodigi kaasa teadmine, et uus elu algab eostamise hetkest ja tehislik raseduse katkestamine võrdub tapmisega. Isegi inimese vanust arvestati seal maal niimoodi, et sünnikuupäevale liideti üheksa kuud.
Paari töise kuuga Neevalinnas oli Tiina omandanud teadmisi, mis mõneti erinesid Tartu Ülikooli akadeemilistest seisukohtadest, kuid õnnelikumaks see teda ei teinud. Tartus jälgiti ortodoksselt Nõukogude Liidu Tervishoiuministeeriumi postulaate. Need aga ütlesid sõnaselgelt, et abort on kontratseptsiooni meetod ja seega kaasaegses meditsiinis vältimatu. Tiina mõistis hästi, et kogu sellel tohutul maal on abort põhiline pereplaneerimise vahend, kuid ta ei tahtnud sellega leppida.
„Miks kuradi pärast peab meie rahvas nii harimatu ja eluvõõras olema?!”
Tiina oli tõsiselt nördinud. Laura vaatas teda kaastundliku pilguga:
„Millest sa räägid?”
„Sellest, et noored naised võiks mingisugusegi ettevalmistuse saada, enne kui nad oma tagumikud meeste meelevalda annavad.”
Laura noogutas vaikides. Arsti pahatihti pöörane protest olude vastu oli talle tuttav. Seksuaalelu oli tabu: avalikult sellest rääkida ei tohtinud, veel vähem kirjutada, riskimata kriminaalsüüdistust saada. Fertiilsesse ikka sisenevad eluvõõrad noored said usaldada ainult oma instinkte, kuid need tõid noori tütarlapsi pahatihti murega nende kabinetti.
Eetiline probleem, mida Tiina igal kolmapäeval lahendama pidi, aina kasvas ja muutus kohati talumatuks. Ülikoolis anti talle küll oskus rasedusi katkestada, aga oli tal selleks ka õigus? Oli tal õigus purustada tärkav elu ja hävitada looduse looming? Keegi ei osanud sellele vastata. Vastama pidi ta ikkagi ise.
„Mida enam ma selle üle juurdlen, seda keerulisemaks see probleem läheb. Kardan, et mingil päeval muutub see ületamatuks.”
„Abortidest räägid?”
„Millest siis veel? Soovimatu raseduse vältimiseks on palju võimalusi. Neid tuleks edasi arendada ja rahvast teavitada, aga keegi kurat ei taha meil sellega tegeleda.”
„Küretiga saab lihtsamalt,” muigas Laura. „Naistearstid teevad töö ära ja ametnikel pole muret.”
„Muidugi. Aga kas keegi mõtleb, millist õudset hävitustööd me selle instrumendiga naiste organismides teeme?”
Tiina oli küllalt kogenud arst, kuid temas polnud veel ilmnenud harjumuslik hoolimatus, mis paljudel vanematel arstidel koos kogemusega oli tekkinud. Ta oli säilitanud tundlikkuse ja empaatia, elades kaasa haigete muredele ja mõnikord nendega koos lausa füüsilist valu tundes. Vastuvõttudel selgitas ta naistele püüdlikult, kuidas mehaanilisi eostumisvastaseid vahendeid kasutada, kuid see oli tühi töö. Isegi tema oma abikaasa ei sallinud paksuseinalisi Vene kondoome, öeldes, et seks nendega on sama mis kinnastes klaverit mängida.
„Tead sa, Laura, ma olen Tallinna kolleegidelt kuulnud, et välismaal on kondoomid, mille olemasolu absoluutselt ei tunne.”
„Mismoodi?”
„Noh sedasi, et sa ei tee vahet, kas kumm on peal või ei.”
„Soo. See ei saa küll võimalik olla.”
„Saab, kullake. Sul on kogemus karmi nõukogude kaubaga, mida Põhjala jalatsivabrikus koos kummikutega toodetakse, ja muidugi sa ei tea.”
„Kuule,”
moksibustsioon idamaine raviviis, kus põletatakse nahale teatud kohtadesse asetatud pehme põleva aine väikseid koguseid
