style="font-size:15px;"> „Miks nii? Seda savijalgadel süüdistust on lihtne kummutada, kuritegu jäi ju lõpuni viimata.”
„Midagi pole siin lihtsat, antud juhul piisab vaid tahtluse tuvastamisest. Partei päevakäsk pärast kongressi on karm võitlus riigivara riisujatega ja kui neid pole, siis tuleb nad leida või välja mõelda. Plaan tahab täitmist ja see poiss läheb paariks aastaks istuma.”
„Kust sa seda nii täpselt tead?”
„Miks ma siis ei tea, kui sekretär hakkas juba hommikul otsust trükkima.”
„Sa siis tahad öelda, et otsus on juba varem valmis tehtud?”
„Muidugi on. Vaid otsustavasse ossa lisatakse karistuse määr juurde ja kõik.”
Kalvi raputas uskumatult pead, tema mõistusesse ei tahtnud kuuldu ära mahtuda.
„Kas neil siis häbi ei ole niisugust kohtufarssi lavastada?”
„Kellelgi pole siin enam häbi ega au. Kõik nad täidavad püüdlikult kompartei juhiseid ja selle eest makstakse nendele raha.”
„Ja kui nad ei täida?”
„Siis on karistus kiire ja karm. Need pagana parteilased võivad su surnuks nokkida.”
Pikas sumbunud õhuga koridoris valitses vaikus. Vaid kusagilt kaugemalt kostis hajus jutukõmin. Päike oli oma päevatiiruga umbes poole peale jõudnud, kuid läbi halli aknaklaasi oli tema täpset asendit raske kindlaks määrata.
Advokaat süütas järjekordse sigareti ja hakkas vaikse häälega rääkima:
„Selles süsteemis peab minetama igasuguse inimlikkuse ja empaatia. Muidu siin vastu ei pea. Enamikuga selle maja inimestest on see juba juhtunud. Nad teevad tundetult ja rutiinselt seda, mida tegema peavad – nad täidavad seadust.”
Öelda polnud enam midagi ja nad vaikisid seni, kuni vali kellahelin neid jälle tagasi kohtusaali kutsus.
„Püsti, kohus tuleb.”
Kõik tõusid toolide kolinal ja ootasid, kuni kohtunik koos kahe kaasistujaga lauani jõudis. Kohtunik enam ei istunud. Seisma jäid ka teised protsessiosalised.
„Eesti Nõukogude SotsialistlikuVabariigi nimel kohus otsustas …”
Kalvil läks nüüd kiireks. Kogu pikk keerukas kantseliidis kirjutatud kohtuotsus tuli kaebealusele võimalikult täpselt edasi anda. Ta tõlkis automaatselt, teksti eriti süvenemata, kuni piitsahoopidena kõlasid kohtuniku järsud sõnad:
„Kohus määrab karistuseks kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vabadusekaotuse, mis tuleb ära kanda üldise režiimiga parandusliku töö koloonias.”
Kalvi tõlkis. Noormees võpatas korraks ja tema pea vajus veel rohkem longu. Naine nende selja taga puhkes häälekalt nutma. Kalvi ei tahtnud tagasi vaadata, sest kujutas hästi ette vaese ema olukorda.
„Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.”
Eesistuja sulges kausta, võttis prillid eest, heitis pilgu saali, siis pöördus ja asus minekule. Temale järgnesid kaasistujad, kes polnud protsessi vältel suudki avanud. Kahe tunniga oli asi lõpetatud ja üks noor elu lootusetult purustatud.
Murelikult seisis Kalvi kohtumaja koridoris. Sürrealistlik farss, mis õiglast kohtumõistmist ainult mingil määral markeeris, tekitas tülgastust. Kate õigluse jumalanna Themise silmadelt oli maha rebitud ja too vahtis nüüd ammulisui kommunistlike võimurite poole. Kalvi oleks end kõige parema meelega täis joonud, kuid oli veel vara. Ees seisis taas üks tõlkega istung ja paari tunni pärast algab tal põhitöökohas koosolek. Ta vaatas kella ja astus kohtusekretäri kabinetti.
Nurgadiivanil istus vana seltskond pisut muutunud kujul: Mairet polnud, tema asemel jõi kohvi kohtunik ise. Rõõmsate ja muretute nägudega, nagu poleks midagi masendavat juhtunudki, arendasid nad vestlust tavalistest igapäevastest asjadest.
„Jah, sel talvel on ikka hirmsa lume maha ajanud, aga varsti on see kõik kadunud,” seletas kohtunik hasartselt. „Veel mõni päikseline kevadpäev ja maa on must.” Kohtunik rüüpas lonksu kuuma kohvi ja pöördus abiprokuröri poole:
„Kuule,Thea, mis sa arvad, kui kasutaks veel viimast võimalust ja läheks laupäeval suuskadega metsa?”
„Ah ei saa ma laupäeval,” vastas prokurör nördimust väljendava häälega. „Pean kohtumajas valves olema.”
„Mida siis prokuratuur puhkepäeval kohtumajas valvab?” sekkus Kalvi vestlusse.
„Mida ikka, pean vajadusel vahi alla võtmised sanktsioneerima.”
„Aga kas need siis esmaspäevani ei kannata?”
„Kannataks küll, aga kui ilmuvad välja lurjused dissidendid, siis ei saa oodata. Nendega on kiire ja need tuleb kohe ära peita. See on julgeoleku karm käsk.”
„Kes need dissidendid on?” uuris Kalvi.
„Riigivastased,” vastas kohtunik kiirelt.
„Aga miks nad lurjused on?”
Abiprokurör muutus silmanähtavalt kurjaks ja tõstis häält: „Sest mina pean nende kuradite pärast oma puhkepäeva tuksi keerama!”
Kalvi noogutas mõistvalt: „Põhjust ülearugi.”
„Ära irvita,” raevutses Thea. „Juhtumisi läheb meie partei poliitika selle koha peal minu omaga täpselt kokku. Need totakad dissidendid on masohhistid ja eneseupitajad. Nad teavad väga hästi, et neil on saba taga ja iga vale sõna eest võidakse nad hullumajja saata või vangi panna, aga ikka peavad nad lollusi tegema. Mida nad sellega saavutavad?!”
„Noh näiteks seda, et mõni ei saa laupäeval suusatama,” kommenteeris Kalvi süütu näoga. Kohtunik turtsatas naerma ja pritsis kohvi oma riietele.
„Nonii, tõlk. Nüüd rehkendame minu seeliku hinna sinu palgast maha.”
„Palun kergemat karistust,” vastas Kalvi süüdlasliku näoga. „Ehk piisaks ainult ühe pesukorra maksumusest.”
„Olgu pealegi, aga erimääruse teen ma sulle ikkagi.”
Ukse kriuksatus sundis Kalvit üle õla vaatama. Sisenes tundmatu poolpikkade kastanpruunide juustega naine, seljas hele impregneermantel. Tervitas, võttis mantli seljast, riputas selle varna, libistas käega üle soengu ja vaatas uudistavalt istujaid.
„Ahhaa, meie ekspert ongi kohal,” teadustas kohtunik ja küsis: „Kohvi soovite?”
Naine võttis kohvitassi, tänas ja istus nahkpõhjaga metalltoolile Kalvist pisut eemal. Ta oli keskmist kasvu, sale ja sportlik, kandis siniseid viigipükse ja sama värvi villast pulloveri. Esmapilgul tundus ta olevat tavaline, suhteliselt kena välimusega naine, kel eluaastaid ehk pisut üle kolmekümne.
Kohtunik ja abiprokurör jätkasid häirimatult oma katkenud vestlust, kuid Kalvi seda enam ei kuulanud. Tema hajevil pilk rändas äsja saabunule. Millegipärast äratas see naine huvi ja tõmbas peagi endale kogu tema tähelepanu. Naisel olid korrapärased näojooned, sirge nina ja pisut täidlased, kuid kaunikujulised huuled.
Ta
