teatava mõnuga, sest need lasid profiilis paista suurepärast rinnapartiid, mis pingule tõmmatud sinise kampsuni all reljeefselt esile kerkis. Naine kandis suuri läbipaistvate plastraamidega prille, mis ei suutnud varjata arukat ja elavat silmavaadet.
Mees silmitses vargsi uustulnukat ja leidis, et tegemist on väga omapärase naisetüübiga. Iluduseks teda just pidada ei saanud, selleks oli ta liialt tavaline, kuid ometi leidus temas midagi, mis muutis ta eriliselt meeldivaks ja kütkestavaks. Esialgu oli seda raske taibata, kuid pikapeale hakkas Kalvi mõistma, et naise peamine võlu seisneb just tema ilmete kiires vaheldumises ja huvis, millega ta jälgis kõike ümbritsevat. See polnud eriti tavapärane. Tema nägu oli raske meelde jätta, sest see oli pidevas liikumises. Ilme naise avalal näol muutus kiirelt sõltuvalt sellest, millest parasjagu räägiti. Tema suurte siniste silmade vahedast ja tähelepanelikust vaatest aimus terane mõistus, mille eest ei jäänud midagi varju.
Järgmise istungini oli veel pisut aega. Kalvi ootas vaikides. Tal polnud rohkem tahtmist kohturahva keskustellu sekkuda. Järgmisena pidi arutlusele tulema tsiviilasi, seega oli lootust, et see ei kujune nii traagiliseks ja stressirohkeks. Ta heitis taas pilgu võõrale ja proovis mõistatada, kellega tegu. Protsessiosaline ei saanud ta olla, sest kostjaid-hagejaid, rääkimata kaebealustest, sekretäriruumis kohviga ei kostitatud ja neil polnud siia eriti asja. Aga kes ta siis oli?
„Lähme ära,” kõlas viimaks kohtuniku võimukas hääl. Alati teadustas kohtunik protsessi algusest või jätkumisest juba pähekulunud fraasiga “lähme ära”. Kõik tõusid, tõusis ka tundmatu. Kalvi istus kostjapinki sümpaatse tumedapäise noormehe kõrvale ning vaatas huviga saali. Võõras naine oli ilmselgelt selles majas esmakordselt ja otsis silmadega endale sobivat kohta. Lõpuks istus ta otsustavalt teise ritta. Kohtunik avas istungi ja alustas nõuetekohaste formuleeringute ettelugemist. Nendega ühele poole saanud, tegi ta teatavaks istungi päevakorra:
„Arutlusele tuleb hageja IngaVallimäe hagi kostja Sergei Kovalenko vastu isaduse tuvastamise nõudes. Kas kostja on kohal?”
Sergei tõusis ja vastas, et ta on kohal. Eesistuja jätkas:
„Hageja IngaVallimäe ise istungil ei viibi. Ta on esitanud hagi kostja vastu Rakvere rajooni rahvakohtule ja palunud selles tõendada oma lapse Monika isadus. Loen teile hagiavalduse ette.”
Kohtunik alustas pika ja põhjaliku avalduse ettelugemist, millest koorus banaalne juhtum: kaks noort inimest olid kohtunud ja veidi vallatust teinud. Võimalikele tagajärgedele polnud nad eriti mõelnud, aga juhtus nii, et tüdruk rasestus ja noormees ehmus sedavõrd, et pani plehku ja elas nüüd Elvas. Tüdruk ei tahtnud siiski üksi last kasvatada ja soovis nüüd noormeest alimente maksma panna.
„Kostja, kas hageja IngaVallimäe on teile tuttav?” Kalvi tõlkis.
Sergei tõusis ja vastas: „On küll tuttav.”
„Kirjeldage, millistel asjaoludel te tutvusite.”
„Polnud seal mingeid asjaolusid. Saime peol tuttavaks ja läksime pärast tema poole.”
„Kelle poole?”
„Inga poole noh.”
„Ja edasi? Mis edasi juhtus?”
„Midagi ei juhtunud. Istusime, ajasime juttu …”
Noormees oli ilmselgelt närvis ega osanud kuidagi end väljendada.
„Mida te arvate, Sergei, kas paljast jutuajamisest jäävad naised rasedaks?”
„Ei ole nii, aga kust mina pidin teadma, et ta rasedaks jääb?”
Saalist kostis hõre naer. Ka kohtuniku ja kaasistujate näod venisid muigele. Kõigest jäi mulje, et eriti keeruliseks see kostja nende elu ei tee.
„Vastake nüüd küsimusele, kas te olite hagejaga intiimvahekorras või mitte.”
„Korra olin, aga ega sellest keegi veel rasedaks jää.”
Saalis kõlas üksmeelne naer. Niisugust lihtsameelsust poleks täiskasvanud inimeselt keegi oodanud.
„Kas jääb või ei jää, selle jätame ekspertide otsustada. Teie aga öelge vahepeal, miks te keeldusite juhtunu eest vastutust võtmast ja ära jooksite?”
„No mida ma siis pidin tegema? Kust mina teadsin, et ta üldse rase on?Võib-olla hoopis valetas mulle ja tahtis sedaviisi mehele saada.”
„Kas te siis raseduse tunnuseid tüdruku juures ei täheldanud?”
„Mida ma pidin täheldama? Kust mina tean, millised need tunnused üldse on?”
„Olgu pealegi,” lausus eesistuja leplikumalt. Temal oli võit juba käes ja jäi üle see vaid tsiviilprotsessi koodeksi nõuetele vastavalt vormistada.
„Kutsume eksperdi, kohaliku polikliiniku günekoloogi Tiina Hanseni.”
Kalvi nägi üllatusega, kuidas tundmatu naine tõusis ja tunnistajatepuldi taha seisma jäi. Ohoo, ta on arst, pealegi naistearst. Siit ka põhjus, miks Kalvi polnud temaga senini kokku puutunud.
„Ekspert, palun kirjeldage meile raseduse tunnuseid.”
„Kasvav kõht, menstruatsiooni puudumine ja iiveldustunne on kõige nähtavamad tunnused. Lisaks sellele toimuvad naise organismis mitmed muutused …”
„Need muutused meid praegu ei huvita. Nähtavaid tunnuseid loetlesite piisavalt. Öelge nüüd kohtule, kas naine võib rasestuda ühestainsast intiimvahekorrast.”
„Võib küll,” kõlas selge vastus.
Kalvi vaatas huviga naist, kelle enesekindel esinemine, meloodiline kõlav hääl ja sihvakas figuur ta tähelepanu köitsid. Üha enam veendus ta, et naine on erakordselt sarmikas.
Kohtuprotsess aga edenes omasoodu. Poole tunni pärast sai isadus tuvastatud ja lihtsameelne noormees Sergei, kes ei teadnud, kuidas naised rasestuvad, alimendid kaela. Istung lõppes ja kõik asjaosalised kõndisid saalist välja. Kalvi astus arsti kannul väljapääsu poole ja riidehoiu juures kõnetas teda:
„Doktor Hansen, kas võib teie poole ühe murega pöörduda?”
Naine peatus, vaatas naeratades Kalvit ja lausus oma meloodilise häälega:
„No laske tulla, mis mure teil on.”
„Teate, mul on tunne, et ma olen rase.”
Rõkkava naerulagina saatel tegi naine protesti väljendava liigutuse, kuid küsis siiski:
„Ja mis paneb teid niimoodi arvama?”
„Noh vaadake, kõht kasvab.” Kalvi silitas sealjuures väikest, kuid juba tuntavat õllekõhtu. „Menstruatsiooni ei ole ja aeg-ajalt esineb ka iiveldust. Eriti just hommikuti.”
Naine vaatas naerdes Kalvit ja vastas:
„Sel juhul pole midagi teha, peate minu juurde vastuvõtule tulema, võtame teid rasedana arvele.”
„Eks ma siis tulen. Millal vastuvõtt on?”
„Igal tööpäeval kella üheksast kaheni,” vastas arst ja pöördus muiates minekule.
Kalvi seisis
