sosinal:
„Oled sa niisugust siga enne näinud?”
„Ei,” vastas Kalvi.
Martin Lund korjas paberid laua pealt kokku ja pidas pisikese pausi, kuni kõik vait jäid, võttis prillid eest ja teadustas:
„Nüüd on niimoodi …” See fraas oli muutunud juhataja leivanumbriks, millega ta alustas igat tähtsamat teadet. See pidi tähendama, et kui asjad varem võisid ka teisiti olla, siis nüüd käib kõik nii, nagu ütleb Martin Lund.
„Nüüd on niimoodi, et sel aastal saab meie ehitusvalitsus tõelise suurehituse. Suvel hakkame ehitama kahesaja kohaga haiglat. Midagi nii suurt pole siinmail veel varem tehtud ega nähtud. Selle objekti töödejuhatajaks määran ma Kalvi Pallase.”
Ruumi läbis kerge kadedusekahin. Nii väärikat objekti oleks igaüks endale tahtnud saada.
„Pallas, sa pead uue objektiga kiirelt kurssi minema. Projekti ehituslik osa on juba kohal. Tehnoloogiaprojekti kooskõlastamine käib. Sa pead sellel protsessil käe pidevalt pulsil hoidma. Täpsema info saad peainsenerilt. Selge?”
„Selge.”
Lõpuks sirutas Martin Lund jalad laua all pikalt välja, süütas järjekordse sigareti ja heitis hooletult:
„Kõik vabad.”
Nõupidamine oli lõppenud. Üksteise järel kõndisid mehed vaikides välja. Vaid peainsener jäi juhataja kabinetti istuma. Juhataja langetas oma koguka keha lõdvalt tugitooli seljatoele ja tõstis jala üle põlve – ta nautis oma esimese nõupidamise tulemusi ja oli iseendaga väga rahul.
Ukse vahele ilmus partorg Nelli Plamuse blond soeng ja alatine rõõmsameelne nägu:
„Kas tohib sisse tulla?”
„Tule, tule,” vastas Lund.
Nelli tuli juhataja laua juurde, kuid istet võtta ei söandanud. Käsi muljudes ja kogeledes esitas ta oma soovi:
„Ma ei tea nüüd, kuidas uus juhataja sellele reageerib, aga meie pearaamatupidajal Mallel on täna sünnipäev.”
„No kuidas mina sellele reageerima peaks? Kui on sünnipäev, siis on sünnipäev.”
„Ei, ma mõtlesin seda, et meil on plaanis seda pisut tähistada, noh laua taga niimoodi. Muidugi on kõik seltsimehed juhatajad ja peainsenerid kutsutud.”
Nelli vaatas küsiva pilguga Lundile.
„Ah soo, või niimoodi. Mis sa, Kalle, arvad, kas meile ei kuluks pärast töist nõupidamist üks kärakas ära?”
„Küll ta ära kulub,” arvas peainsener.
„Aga me tahtsime nüüd üsna varsti peale hakata,” jätkas partorg.
Lund vaatas kella. Tööpäeva ametliku lõpuni oli veel tubli kaks tundi, kuid kontoripidusid peeti ikka ja alati töö ajal ning keegi ei teinud sellest probleemi.
„No mis seal siis ikka. Kui kohe, siis kohe. Ega kallist viinavõtmise aega saa lasta kaotsi minna.”
Kõik tõusid ja kõndisid raamatupidamise avarasse töötuppa, kus laud juba kaetud.
Raamatupidamise rahvas seisis poolringis ümber laua, sest enne juhatajat ei julgenud keegi istuda. Ka mõned töödejuhatajad ja varustusosakonna inimesed olid juba saabunud. Rahvast vooris aina juurde ja mõne minutiga oli kogu arvukas kontor kohal.
Lahtilõigatud leivaviilud taldrikutel, hapukurgid ja vähesed keeduvorsti lõigud oli kogu toit, mida peolauale panna. Vorsti vaadati maia pilguga, seda haruldust iga päev poest leida ei õnnestunud. Alkoholiga see-eest ei koonerdatud. Pealinna viina jätkus volilt, see oli odav ja alati saadaval.
„Oh sa poiss, laud kui äke,” kommenteeris juhataja muiates ja istus laua taha. Sama tegid teisedki, kuid nende silmapaistvalt kammitsetud olek ja vaikne võõrastus viitasid asjaolule, et jutt uue juhataja erakordselt karmidest töövõtetest oli jõudnud juba üle maja levida. Kõik käitusid hillitsetult ja ettevaatlikult, kuid peagi see muutus, sest nende uue ülemusega oli äkki toimunud kummaline metamorfoos: ta naeris, naljatas ja patsutas mõnele õlalegi. Kui kõik olid endale paiga leidnud ja esialgne kohmetus kadunud, võttis Lund viinaklaasi kätte ja tõusis. Sumin lõppes kui lõigatult ja ruumi tekkis vaikus.
„Lugupeetud koosviibijad, on rõõm teiega esmakordselt peolauas istuda ja vabas õhkkonnas lähemat tutvust teha. Seni pole niisugust võimalust veel avanenud.”
Juhataja vaatas tähelepanelikult rahvast enda ümber ja näis, et tema terava pilgu eest ei jää midagi varjule.
„Paljudega teist on meil juba toimunud töised jutuajamised ja usutavasti on teil minu tööstiilist mingi ettekujutus tekkinud. Kui kellelgi oligi siiani illusioone ja eksiarvamisi, siis praeguseks peaks kõigil selge olema, et siin majas tehakse nüüd tööd teisel viisil. Aga täna me sellest ei räägi. Täna on sünnipäev meie lugupeetud pearaamatupidajal Mallel ja võtamegi nüüd esimese pitsi tema terviseks.”
Kõik tõstsid klaasid ja lõid Mallega kokku. Karsklasi arvuka kontoripersonali hulgas polnud ja hetke pärast oli kõigil viinapits tühi. Ainult mõned naised jätsid klaasi poolikuks, kuid neid polnud palju.
„Nonii, anname nüüd sõna peainsenerile,” jätkas juhataja mõne viivu pärast. Sujuvalt oli ta võtnud endale lauavanema kohustused ja suunas mõjukalt joomapeo käiku. Kalle Miller tõusis:
„Mina suurem jutumees pole, ma rohkem tegudeinimene. Seepärast ütlen lühidalt: võtame Malle terviseks.”
Kõik tõstsid klaasid ja tühjendasid need kiirelt. Peorahvas maitses kurki ja vorsti ning pikapeale tekkisid nii siin kui seal lauanurkades lõbusalt lobisevad grupid. Kaua neil siiski lobiseda ei lastud. Peagi kamandas juhataja kõlava bassihäälega:
„Valage klaasid täis. Nüüd on sõna partorgil.”
Mitu meest küünitas viinapudelite poole ja hakkas püüdlikult klaase täitma. Nelli Plamus tõusis ja alustas soravat sisutühja juttu, nagu see pidudel ikka kombeks.
Lund süütas sigareti ja võttis klaasi kätte. Pea oli seegi tühi. Ruumi hakkas pikkamööda täitma ühtlane sumin, mida katkestasid üksikud kõlavad naerupahvakud ja Lundi valjuhäälsed käsklused. Plaaniosakonna iludus Annika oli nagu tavaliselt üldise tähelepanu objektiks: temaga tahtsid kõik meessoost isendid alati kokku lüüa. Ilmselgelt meeldis talle olla tähelepanu keskpunktis ja pidevalt kõlas tema kõrgetes toonides kile naer.
Paari tunni pärast oli pidu saanud sisse tõelise hoo. Kõik rääkisid läbisegi, üksteist kuulamata. Klaasistunud pilgu ja tugevate tasakaaluhäiretega töödejuhataja Merlin kõikus ühe juurest teise juurde ja üritas kellelegi pidevalt midagi tõestada. Keegi teda õieti ei kuulanud ja hoolimatult lükati ta eemale. Lundi bassihäälne naer konkureeris edukalt plaaniosakonna iluduse Annika kiledate hüüatustega. Piduliste read olid pisut hõrenenud, sest mõned tagasihoidlikumad naised lahkusid, kuid enamik neist pidas vapralt vastu ja jätkas joomist meestega võrdselt.
Hajameelse pilguga jälgis Kalvi ümbritsevat peomelu. Kõik see oli juba olnud, kõik see oli tuttav. Kümneid kordi oli ta kontoripidudel rõõmuga kaasa löönud. Mitte et talle ülemäära juua oleks meeldinud, lihtsalt midagi targemat polnud teha. Viin, mida neil pidudel ohtralt joodi, talle hästi
