arvas arst lakooniliselt. Tema nimi oli Layton, ta oli pikka kasvu ja kühmus mees, ilmselt üsna lähedal pensionieale.
Tema rohekas tviidülikond oli hea lõikega ja korralikult õmmeldud, kuid vanamoodne ja rippus viisil, mis vihjas, et selle kandja oli kunagi märksa tüsedam olnud. Kõneldes püüdis ta erilise eduta pühkida käiselt maha sinna pudenenud nõge. Nähes, et ta on sel viisil käisele vaid tumeda pleki tekitanud, mühatas ta nördinult. „Te ei suuda ette kujutada, kui sageli nad ennast pildituks tõmbavad, ja siis juhtub midagi sellist. Nojah, võib-olla teie suudate, inspektor. Teie olete selliseid asju varemgi näinud, julgeksin arvata.”
Layton noogutas vabandavalt. Tema pisut liiga pikaks kasvanud hallid juuksed läksid sellest rohkem sassi.
Ehkki tegemist oli kõrvalise teekesega, ei olnud nad ainsad uudistajad. Jessi oli alati hämmastanud, kuidas inimesed isegi sellises kohas õnnetust või selle toimumiskohta vaatama tõttasid. Tõsi, rahvast ei olnud palju. Oli üks pikk vimmas vanem mees, vihmajakk seljas, kiilanevat peakolu ümbritsemas hall juusteraamistus nagu oreool. Kust pagan küll tema oli välja ilmunud? Eemal seisid kaks tuules ja päikses parkunud näoga nooremat meest ning uurisid majavaremeid kergelt vargsel pilgul viisakalt kauguselt. Jess liigitas nad ringiuitajateks, kes võib-olla kaalutlesid, kas tasub hiljem, kui kõik on lahkunud, tagasi tulla ja järele uurida, ega seal mingit metallikola leida ei ole.
Jessile kõige lähemal seisis prillidega vanaproua, peas kõrvadeni tõmmatud villane müts, seljas helekollane paksem jakk ja jalas silmatorkavad püksid, mis pidid ta sel vaevalt jalgraja laiusel teel oma koeraga jalutades nähtavaks tegema. Kõnealune koer näis pahuras tujus olevat. Teda tulekahjud ei huvitanud. Koer oli mopsi moodi, jässakas, rangis esijalgadega, aga oma tõukaaslastest suurem, mis vihjas, et tema esivanemate hulgas oli ka mõne teise tõu esindaja. Kuid ta oli pärinud mopsile iseloomuliku laiakslitsutud välimuse. Jess mõtles, et küllap on tema punnsilmades alati selline põlastav pilk. Või siis, teine võimalus, oli tegu järjekordse näitega olukorrast, kus inimene sarnaneb oma lemmikloomale. Sest mopsi omanik oli kaheldamatult vihane, otsekui oleks kahjutuli teda isiklikult solvanud.
Layton võttis jutujärje uuesti üles. „Küllap teete kindlaks, et see vend, kes siin põõnas, süstis endale mingit solki ja ajas kokku vajudes maha küünla, mis põhjustas tulekahju, või midagi sellist. Majast oli vool välja võetud, nagu ma kuulsin. Ja gaas ka kinni keeratud. See on Sebastian Crowni surmast saati tühi seisnud. Arvatavasti kuulub maja praeguseni tema pojale, kuid too ei käi siin kunagi. Tegelikult häbiasi, sest see oli päris sarmikas vana hoone. Siin tuha sees võib süstlanõelu olla. Halloo, ettevaatust!” hüüdis ta äkki kellelegi teisele.
Nõuanne oli mõeldud lähedal seisvaile tuletõrjeinspektoreile ja suitsustele-tahmastele tuletõrjujatele, kes ahervaremes siiani tulekoldeid summutasid. Sedasama tulevad nad tegema veel mitmel päeval. Tuli võib näida kustutatud, kuid sealsamas hüppab ta ilma hoiatamata jälle kuskilt välja, Jess teadis seda.
„Lähevad puhtalt läbi saapa, need kuradi nõelad,” hõikas lähim pritsimees. Kõik noogutasid.
Söestunud keha lebas ikka alles puutumatult, looteasendis ja nägu vastu põrandat pööratud, oma tuhast asemel. Allakukkunud sarikad olid selle kohale midagi telgilaadset moodustanud ja laip oli jäänud vigastamata. Kõverdatud käsivarred olid üles tõstetud, nagu seda tuleohvrite puhul sageli ette tuleb, ja käed rusikasse surutud, nagu oleks tegu pentsiku paroodiaga poksijast, kes provotseerib praksuvaid leeke: „Tulge, kui julgete!” Keegi kaitseülikonnas isik tegi vaatepildist viisakalt kauguselt filmisalvestust.
„Pole mingit kahtlust,” võttis Layton asjad kokku. „Ta on surnud mis surnud. Teil pole tarvis siin tuhnima hakata, et teda kohapeal uurida, isegi kui oleks võimalik küllalt lähedale pääseda. Pealegi on need säilmed arvatavasti rabedad ja peaksid laiali pudenema nagu küpsis. Ma ei tahaks seda vastutust võtta, enne kui lahkamine on toimunud.”
Doktor püüdis hoolikalt ennast mitte rohkem määrida, kui ta mustunud surnukeha teisele küljele pööras ja seda kompas, endal sealjuures käsi põletades. Ühtlasi varitses teda oht sattuda mõnele neist äravisatud süstlanõeltest, mille eest ta hoiatanud oli. Jess tundis talle kaasa. Layton ei olnud otseselt politseiarst, kes selliste juhtumite puhul kohale kutsutakse. Tal oli erapraksis, kuid antud juhul trehvas ta olema lähim ja tema poole oli pöördutud mõni kord varemgi. Mehe vastu õiglane olles tuli tunnistada, et ta oli nurisemata kohale ilmunud ja oma kohuse täitnud, konstateerides surma.
Võib-olla seetõttu, et tegemist oli tema tavalisest tööst mõnevõrra erineva juhtumiga, ei suutnud ta hoiduda veidi spekuleerimast. „Surma täpsema põhjuse ja narkootikumide tarvitamise kohta langetab muidugi otsuse teie patoloog. Lihaste kontraktsiooni põhjal ütleksin siiski, et ta oli tulekahju puhkemise ajal elus. Kuid ilmselt mitte piisavalt teadvusel, et ennast aidata. Kui ta elus oli, siis leiate kopsudest suitsu. Aga ise ei teadnud ta sellest midagi. Ta oli teadvuseta, uskuge mind, ja ilmselt suits tappis ta, mitte tuli.” Layton elavnes. „Ma peaksin oma ringkäiku jätkama. Mul on mõned visiidid teha.” Ta tõstis käe oma korratute hallide lokkide juurde ja silus neid tagasi.
Jessica saatis doktori autoni ja küsis: „Te ütlete, et tunnete seda perekonda, kellele see maja kuulub?”
Küsimus näis Laytonit üllatavat ja ta põrnitses inspektorit hetkeks ilmel, nagu oleks viimane maha saanud mingi seltskondliku taktitusega. Siis tuli talle ilmselt meelde, et tegemist on politseinikuga ja et just praegu algab surmajuhtumi uurimine, ning ta asus sõnu valides vastama.
„Ma tundsin Sebastiani – eelmist omanikku – kui oma patsienti. Ooh, sellest on juba palju aastaid. Ta on ikka tükk aega surnud olnud. Mäletan teda hästi, sest ta oli üks mu esimesi patsiente, kui ma siia tulin. Tänapäevalgi leidub inimesi, kes eelistavad riiklikule tervishoiusüsteemile midagi alternatiivset. Ma olin tema arst kakskümmend aastat. Tema poega, Gervase’i, ma õieti ei tundnud. See tähendab täiskasvanuna. Ma kuulsin temast. Enamuse ajast oli ta ära koolis ja valmistas isale peavalu, nagu ikka. Võib-olla koolidirektor ravis kõiki tema haigusi ise. Mina mitte kordagi alates tema teismeliseeast, kui ma hästi meelde tuletan, ja päris kindlasti ei ole ma teda pärast tema täisealiseks saamist arstina läbi vaadanud. Ema tõi ta paar korda minu juurde, kui ta väike oli, tavalised kaitsepookimised ja beebiprobleemid. Aga pärast seda – ärge minult küsige, kust ta meditsiinilist nõu sai. Ta võis olla ka mõne teise riiklikku süsteemi kuuluva arsti patsient. Ma ei mäleta, et oleksin Gervase’it oma arstikabinetis kohanud. Isa uhkustas temaga nagu inimesed oma teismeliste lastega ikka uhkustavad.”
Jess silmitses miilavaid majavaremeid veel kord. „Nii et oletatavasti oli Sebastian Crown rikas.”
„Üsna jõukas, ütleksin. Meie kandis on jõukaid inimesi vähe. Olen aru saanud, et tema raha tuli koertešampoonist.”
„Millest?” läksid Jessil silmad suureks.
„Mitte ainult šampoonist, seal on ka koerte ilutooted ja – vahendid,” täpsustas Layton oma avaldust. „Inimesed kulutavad oma lemmikute peale palju raha. Võite mind uskuda kui arsti, kui ütlen, et mul on ette tulnud juhtumeid, kus inimesed raiskavad koerale või kassile rohkem kui lapsele.”
„Kas Sebastian Crown oli oma lapse suhtes helde?” küsis Jess nii ükskõikselt, kui võimalik.
Layton vaikis hetkeks ja jätkas siis endisel ettevaatlikul toonil. „Saate aru, ma kõnelen praegu üldiselt, mitte konkreetselt Crownide perekonnast. Aga igaüks teab, kui raske on lapsi kasvatada, kui sa oled vaene. Vähesed teavad, kui palju on kasvatusprobleeme rikastel. Rahapuudust ei ole, seda küll. Kuid lapsel, eriti pojal, võib tekkida tunne, et ta jääb oma eduka isa varju. Kui isa on ennast ise üles töötanud, siis ta võib pojale kasvõi tahtmatult ikka ja jälle meelde tuletada, et perekonna lahe elustiil on tulnud kõik tänu tema tööle
