loomulik, et küpseva noore mehe ja tema isa vahel ilmneb teatav rivaliteet. Kui tuua võrdlus loomariigist, siis võiks kõnelda võistlusest karja juhi koha pärast või midagi taolist. Arvatavasti te vaatate televiisorist mõnd loodussaadet. Noor mees tajub, et ta peab ennast tõestama. Vahel võtab ta väljakutse vastu, vahel loobub. Teate isegi, lihtsalt lahkub kambast ja keeldub üritamast, püüdes ennast tõestada mingil muul moel – kuid mitte sel viisil, nagu temast oodatakse. Pärast kooli lõpetamist kadus Gervase umbes aastaks, rändas ringi, nagu neil kombeks. Ma saan nii aru, et ta jõudis omadega Austraaliasse välja ja avastas seal surfamise. No ja kui ta tagasi tuli, siis oli ta juba harjunud tegema nii, nagu talle meeldib, tundub mulle. Tal hakkas tekkima pahandusi, aga pole minu asi neid siin teile ümber jutustada. Olukord ei olnud kõige parem. Sebastian temast enam juttu ei teinud.” Layton kortsutas kulmu.
„Aga proua Crown?” küsis Jess kiiresti, et ootamatu infoläte jumalapärast ära ei kuivaks.
„Proua Crown? Aa, te mõtlete Sebastiani naist. Ta jättis nad maha, oma mehe ja poja, kui poiss oli veel väga noor, kas kümme või üksteist. Jooksis teise mehega minema, nagu mõned rääkisid.” Ja lisas, võib-olla selleks, et teemat vahetada: „Ma jään tuleval aastal pensionile. Aeg lendab.”
Jess mõtles viivu. „Kui vana peaks Gervase Crown praegu olema?”
Doktor pidas veidi aru. „Kas kolmekümnendate keskel? Ta elab kuskil välismaal. Ma ei mõista, miks ta maja maha ei müünud, kui ta siin elada ei tahtnud. Milline ahvatlus igasugu heidikutele.”
„Kas mööbel oli sees? Praegu on sellest raske aru saada,” ütles Jess ja naeratas julgustavalt.
Layton niheles taas. Suund, mille vestlus oli võtnud, tekitas temas ebamugavust. Ta ei olnud kavatsenud lobiseda ega klatšida, isegi mitte ekspatsiendi Sebastian Crowni üle. Ta oli igati rõhutanud, et Gervase Crown ei olnud tema patsient, kuid sellegipoolest eksles ta selle piiri lähedal, mis eraldas professionaalset diskreetsust „politsei aitamisest”. Seal ahervaremetes lebas ühe noormehe surnukeha, sellest tõsiasjast ei saanud mööda vaadata. Kuidas ta sinna sai, las selgitab põhjalikum uurimine. Ta oli siia tulnud surma konstateerima, ei muud. Praegu tundis ta end rohkem asjasse segatuna, kui see talle meeldinuks.
„Pole õrna aimugi! Poleks igatahes eeldanud. Kui siia ka mingit mööblit oli jäetud, siis pidi see küll juba varastatud olema. Usun, et noor Gervase vedas mööbli mujale või müüs maha. Vanemad asjad arvatavasti oksjonil. Ma nagu uduselt mäletan mingit väljamüüki. Aga ma pole kunagi kuulnud, et ta oleks müünud ka oma perekonna maja. Arvan, et ma oleksin tähele pannud, kui ta oleks seda teinud. Selline asi saab kiirelt teatavaks. Siin kandis läheb inimestele korda, kui tulevad uued naabrid.”
Layton oli autoukse otsustava liigutusega lahti teinud. Jessi infoläte oli ennast ammendanud. Ta tänas doktorit tulemast.
„See käib mu töö juurde,” vastast doktor, rõõmustades, et minema pääseb. „Kahju, et see pole mõrv, saaksin suuremat honorari.”
Jess saatis lahkuvat autot pilguga. Nii nagu Layton, ei oleks temagi pidanud õieti siin olema – uurimise selles faasis ja kuniks pole märke vägivallast. Kuid mundris politseinikud, kes muidu esimesena kohale ilmuvad, olid just sõitnud suurel maanteel toimunud liiklusõnnetust fikseerima. Kui teatati surnukeha leidmisest, oli ta parajasti vaba, hüppas isiklikku autosse ja sõitis kohale. Nüüd pöördus tema tähelepanu uudistajatele. Kaks ringiuitajat olid seda ette näinud ja ära auranud, nii et Jessile olid jäänud vaid pikk mees ja naine mopsiga.
Ta astus kõigepealt pika mehe juurde – sest tollel oli selline nägu, nagu ta ootaks seda – ja tutvustas ennast. Mees uuris teda enne põhjalikult ja teatas seejärel, et tema nimi on Roger Trenton. Ta elab veidi vähem kui kilomeetri kaugusel Ivy Lodge’is. Ta oli kesköö paiku koduaknast märganud öötaevas punast kuma. „Toas läks valgeks, nagu oleksin küünla süüdanud.” Ja ta oli otsekohe teadnud, et see on Key House.
„Miks?” küsis Jess.
Trentoni pani küsimus nördima. „Sest see maja oli jäetud lagunema ja hävinema ja see oli ainult aja küsimus, millal skvotterid siia sisse ronivad. Nii läkski, kui just mõni jõhkard meelega ei teinud. Olen ise, oma käega kirjutanud palju kordi volikogule ja kaks korda omanikule, Gervase Crownile.”
„Nii et teil on härra Crowni aadress?” küsis Jess lootusrikkalt.
„Ei. Mul on tema advokaatide aadress ja selle ma võin teile anda. Kirjutasin Crownile nende kaudu. Oletan, et nad saatsid kirja edasi. Vastust ma ei saanud. Küsisin Crownilt, mida ta kavatseb teha ja kuna. Kui ta selle maja päris, oli tegemist suurepärase ja heas korras kinnisvaraga. Ta elas siin vähem kui pool aastat, siis müüs sisustuse koduse väljamüügi korras maha – pool Inglismaad vajus siia kokku! Crown pistis raha tasku, jättis maja omapead ja kadus nelja tuule poole. See mees on nupust nikastanud.”
„Te mainisite skvottereid,” sõnas Jess. „Kas olete viimasel ajal mõnd sellist näinud?”
„Ei,” kostis Trenton vastumeelselt. „Ma leian, et see ei ole minu amet Crowni varandust valvata, kui ta ise ei saa või ei taha.”
See avaldus oli vastuolus tema äsjase jutuga, kuidas ta on Key House’i olukorrast kirjutanud kaks korda omanikule endale ja lisaks pommitanud oma kaebustega volikogu.
„Ärge arvake,” lisas Trenton ennast oma täies pikkuses sirgu ajades, „ärge mitte arvakegi, et olen siin sellepärast, et mulle kangesti meeldib laipu vahtida! Ma teen igal hommikul ühe korraliku virgutava jalutuskäigu. Tihti tulen mööda seda teed.”
Selle jutu peale pööras mopsiga naine end kõneleja poole ja saatis talle grimassi, mida ei saanud pidada muuks kui põlglikuks irveks.
„Keegi tuleb pärastpoole teiega vestlema, härra Trenton, kui sobib,” lausus Jess. „Te ütlesite – Ivy Lodge?”
„Otsejoones sinnapoole,” osutas Trenton maja juurest eemalduvale teele. „Eksimisvõimalust ei ole. Kohe maja taga kasvab ilus vana tamm.”
Trenton lahkus ja Jess kõnetas koerajalutajat.
„Tühi tünn!” teatas too lakooniliselt, jälgides kiirel sammul eemalduvat Trentonit.
„Ja teie olete…?”
„Muriel Pickering – ja mina tõepoolest käin siin iga päev jalutamas. Hamletiga.” Ta osutas oma mopsile, kes kostitas Jessi kurjakuulutava pilguga.
„Tähendab, te elate kuskil lähedal? Või tulite autoga?”
„Ma jalutan!” kordas proua Pickering. „Ma just ütlesin teile. Mina ei karda oma jalgu kasutada. Ma elan Mullionsis, see on mu maja nimi. Mööda seda teerada sinnapoole.” Ta osutas rajakäänakule paari meetri kaugusel nende selja taga. Seejärel saatis ta silmist kadunud härra Trentoni suunas teele veel ühe kulmukortsutuse. „Ma pole Roger Trentonit kunagi näinud sellel teel kõndimas. Mõttetu jahvataja. Ainuke koht, kus Trenton mõne sammu astub, on golfiväljak. Ta oli siin puhtast uudishimust. Aga jah, ka mina ei näinud siin ühtki kahtlast isikut või isikuid ümber luusimas. Varem on hulkurid paar korda siin olnud. Aga mitte viimasel ajal. Vaevalt, et siia oli raske sisse saada. Julgen arvata, et igaüks, kes vaevus majale tiiru peale tegema, leidis mõne katkise akna või murtud haagi. Ainult et praegu,” lisas proua Pickering, „pole mõtet neid uurida. Praegu on kõik katki.”
See oli tõsi. Jess märkis üles tema aadressi ja ütles nagu Trentonilegi, et keegi tuleb ja vestleb temaga veel.
Mis puutub ringiuitajatesse,
