et keegi andis talle obaduse ja sirutas ta teadvusetult pikali. Minu meelest löödi teda vähemalt kaks korda. Esimene hoop võis ta pikali paisata ja võib-olla osaliselt halvata. Teise hoobi tagajärjel kadus teadvus täiesti.”
„Kuid ka see ei tapnud teda,” pomises Carter pigem endale kui ülejäänud kahele. „Kas ründaja arvas, et ta on surnud? Kas ta sellepärast panigi maja põlema?”
Jess vastas sellegipoolest. „Maja süttis öösel,” ütles ta. „Vool, nagu mulle öeldi, oli välja lülitatud. Kui ründaja oma ohvrit üldse uuris, siis pidi ta seda tegema taskulambi valgel, ja ta võis vabalt uskuda, et on ta tapnud.”
„Või olles ta oimetuks löönud, arvestas ta, et tuli ja suits viivad töö lõpule,” lisas Carter.
Järgnes hetk vaikust. Kõik kolm olid vägivaldse surma järelmõjudega tuttavad. Kuid kohtumine kõige tsiviliseeritumates inimestes vaikselt uinuva kalkuleeritud kurjusega mõjus ikka ja jälle šokeerivalt.
„Veel vigastusi?” küsis Jess lühidalt, katkestades mõtisklusmomendi.
Tom haaras küsimusest kinni ja asus kiirustades vastama. „Peale peahaavade ei leidnud ma ühtki jälge vigastustest, mis võinuks olla põhjustatud enne tulekahju. Keha…”
Laip ei olnud enam „ohver”, sellest oli saanud „keha”, objekt. Tom kõhkles, otsekui oleks seda taibanud, enne kui jätkas. „Nagu ma aru saan, kaitsesid seda sarikad, mis olid küll pealt põlenud, kuid siiski küllalt terved, et mitte koost laguneda. Langedes nad küll murdusid, kuid pikkadeks tukkideks, jäädes üksteisele toeks, nii et nad moodustasid keha kohal omamoodi püstkoja. Nii et ma kordan, minu arvates ei saanud langevad rusud olla kolju purustuste põhjuseks. Haavad lihtsalt ei sobi seda tüüpi juhuslike traumadega. Mõlemad haavad on peaaegu õpikunäited nüri esemega seljatagant antud võimsast hoobist kitsasse piirkonda, millega põhjustati koljuluu murd. Teatud muud kahjustused on tüüpilised põletuse puhul. Mõnes kohas on näiteks nahk lõhenenud…” – ta viipas ükskõikselt käega – „… ja seda teeb tuli. Ei leidu ühtki jälge mingist legaalsest või illegaalsest ainest, mis võinuks põhjustada surma. Ta löödi tahtlikult maha. Üks asi võib teil aidata tema isikut tuvastada. Käsivarre lihased olid kuumuse tõttu krampi tõmbunud, nagu ma ütlesin. Aga kui see juhtus, surus ta käed rusikasse ja seetõttu on peopesad osaliselt säilinud. Käeseljad on tugevasti kahjustatud, pihud aga, ehkki kuumas tuhas kõrbenud, on seda märksa vähem. Sisemiselt nahapinnalt võite veel mõne sõrmejälje saada.” Ta vaatas Carterile ja Jessile otsa. „Kas te tuletõrjujatelt olete juba raporti saanud?”
Jess raputas pead ja sõnas: „Selle järgi, mis sa ütled, ja mis me mõlemad arvame…” – ta vahetas pilgu Carteriga, kes nõusoleku märgiks noogutas – „…sai tuli peaaegu kindlasti alguse tahtlikust süütamisest eesmärgiga hävitada surnukeha ja/või muu tõendusmaterjal. Kui tuletõrjujad tuvastavad, et kasutatud on süüteainet, siis kinnitab see hüpoteesi. Kuid isegi ilma selleta on meil tegemist tahtliku tapmisega.” Ta pöördus vaikiva inspektori poole enda kõrval: „Kas te nõustute minuga, söör?”
Ka Carter oli napisõnaliseks muutunud. „Jah, selline saab olema koroneri otsus. Ning siis on meie asi kindlaks teha, kuidas ja miks. Tänan, Tom. Jätame sind rahule, et saaksid oma tuvastused kirja panna. Suur tänu kiire ja tõhusa töö eest.”
Tom avas suu, et vastata, kuid sel hetkel helises tema mobiiltelefon. Niisiis piirdus ta vaid vabandava pilguga ja võttis taskust telefoni. Jess ja Carter tõusid ja asusid lahkuma.
Uksest väljudes kuulsid nad Tomi häält: „Aa, tere, Madison! Anna andeks, et ma ei helistanud sulle varem, nagu ma lubasin, kullake, aga mul oli siin õige kiire…”
Kui nad juba väljas olid, ütles Carter kohmetult: „Kahju, et te Palmeriga lahku läksite.”
Jess peatus järsult ja pööras ringi, et Carterile otsa põrnitseda, väike, punapäine ja metsik, nagu ta oli. „Me ei läinud lahku, sest me pole kunagi mingi paar olnud. Meie Tomiga olime – ja oleme praegugi – sõbrad! Lihtsalt sõbrad, mõistad?”
„Vabandust veel kord, see tähendab, vabandust, et ma sel teemal üldse sõna võtsin,” tõttas Carter oma fopaad siluma.
Jess rahunes nagu pada, mis on tulelt maha tõstetud. „Hoopis mina peaksin vabandust paluma, söör. Ma ei oleks pidanud lahmima. Asi lihtsalt selles, nojah, et me Tomiga käisime vahel koos söömas või tegime dringi, kui olime omadega puntras või nii. Aga Tom ei ole enam vaba, enam mitte, sestpeale, kui ta kohtus Madisoniga.”
„Kas see on tema eesnimi?” küsis Carter hämmastunult.
„Jah, eesnimi. Tom on kirglik matkaja ja Madison tuli tema klubisse või rühma või mis ta on. Ma tean, et mõnel oli mulje, et mul ja Tomil on midagi teoksil, aga meil ei olnud, ega olnud olnudki, mitte sinnapoolegi.” Siinkohal suutis Jess muiata. „Mul oli kogu aeg kole hirm, et ema saab teada ja arvab siis ei tea mida. Ema… Aga hea küll,” kehitas ta õlgu, „perekonnavärk, tead isegi.”
„Mulle jälle toodi mu oma tütar paariks päevaks hoida,” kuulis Carter ennast ütlevat.
Jessi esialgne üllatus asendus kohe poolehoiuga. „See on küll kena, söör.”
„Parem oleks muidugi olnud, kui meile poleks mõrva kaela sadanud. Lootsin võtta paar päeva… Tema koolis leiti katuselt asbesti. Ma ei taipa, kuidas seda juba varem ei avastatud. Igatahes on kool senikaua kinni, kuni see krempel sealt kõrvaldatakse. Tema ema ja …” Carter vakatas ja alustas uuesti. „Sophie ja Rodney, tema uus mees, nad pidid New Yorki sõitma. Raske oli midagi ümber muuta. Jaa, mul on väga hea meel, et Millie on siin, aga mulle tundub, et ma ei saa ennast küllalt temale pühendada.”
„Küll me midagi välja mõtleme.”
„Kõik on korras. Millie on päeval Monica Farelli juures. Mäletad Monicat?”
„Muidugi mäletan.”
„Ma tahaksin sulle Millie’t näidata, ja ma tean, et Monical oleks hea meel sind jälle näha,” ütles Carter. „Võib-olla tuled kaasa, kui ma Millie’le täna või homme järele lähen.”
Jess peitis hetkelist paanikahoogu. Lapsed meeldisid talle küll, aga ta polnud nendega eriti tegelnud. Pealegi ei olnud see mitte suvaline laps, vaid Carteri tütar. Ta pidi alles harjuma mõttega Carterist kui hoolitsevast isast. Tagatipuks, kui ta koos temaga Monica juurde ilmub, võib viimane – või mis veel hullem, ka tüdruk – seda valesti tõlgendada. Kuid ta ei suutnud ära öelda. Ta tundis, kui haavatav on Carter selles küsimuses. „See pole minu probleem, see on tema oma,” meenutas Jess endale. „Ma pean mehele ausalt ütlema, et see ikkagi ei ole hea mõte. Samas oleks keeldumine parimal juhul matslik.”
Kokkuvõttes vastas ta nii: „Jaa, ma tutvun hea meelega Millie’ga ja ütlen Monicale üle hulga aja tere. Aga homme, et sa saaksid Monicat hoiatada, et me tuleme koos.” Ta püüdis seda öelda asjakohase innukusvarjundiga.
„Suurepärane!” teatas Carter.
Nad olid auto juurde jõudnud ja istusid sisse. „Okei, lähme nüüd ja paneme mõrvajuurdluse käima!” sõnas Carter süütevõtit pöörates. See kõlas märksa lõbusamalt kui asjaolud eeldanuks. Kuid tal oli korraga kergem tunne, ja tühja sest mõrvast. Tolsamal hommikul, aga märksa varem, siis kui Ian Carter Mac-Tavishi arvustava pilgu all putru keetis, naasis Alfie Darrow oma püüniste juurde. Kõigepealt uudistas ta lahinguvälja, mis oli kunagi olnud Key House. Seda piirasid sinivalged politseilindid. Lindi küljes rippusid hoiatussildid, mis keelasid lähemale tulla, kuna tegemist on
