teate väga hästi, et ma pole vooruse verstapost, teie litaaniad vaimustavad mind. Aga kas peab kõike nii tõsiselt võtma?”
„Inimene rebis end okaste külge lõhki, jäi puuväätidesse kinni. Ta pelgas oma rivaali küüniseid ja hambaid ning veetis suurema osa ajast ronides, hüpates, okaste ja kivipuru sees püherdades, mitte koopa soolases niiskuses emaseid silitades. Esimene, kes taipas kaitsta ihuliiget, millest sõltus järeltulijate sünd ja arvukus, tegi teene kogu liigile. Kui poleks tuldud selle peale, et muuta see ettevaatusabinõu eetikaseaduseks, riituseks, elegantsi küsimuseks, võluks, siis kes teab, kas inimesel oleks õnnestunud oma ülemvõim kehtestada? See, millest hiljem kujunes välja vagatsemine, oli alguses bioloogiline ettenägelikkus, algatus, mis viis evolutsiooni edasi. Seega tõelise moraali seisukohast hea asi.”
Mario istub Emmanuelle’i vastu.
„Kui siis millalgi poleks rõivaid leiutatud, oleks meie liik surnuks külmunud.”
Mario näpistab murelikult higiplekilise särgi volti.
„Ent praeguseks on põhjapõtrade ajastu kaugele jäänud ja suured liustikud sulanud. Meie aga käime endiselt riides, sest alastiolek on halb!”
Ta ohkab heitunult.
„Meie istmed on kaetud sameti ja aiad muruga. Meie koduloomadel puuduvad soomuskatted ja kihvad. Aga meie kardame endiselt oma suguelundite pärast. Aluspüksid, mille eesmärk on täidetud ja tähendus nüüdseks kadunud, on muutunud pühaks. Te küsite, miks peaks need jalast kiskuma, nagu oleks see Deianeira rüü? Klammerdumine müüdi külge, mis on oma aja ära elanud, juhmistab inimest. Olematu eesmärgi nimel raisatakse energiat, mida võiks kasutada loovaks mõtlemiseks.”
Mario on äkitselt taas ärgas, särab.
„Kui kreeklastel tekkis mõte meid tsiviliseerida, pidasid nad kõige pakilisemaks ülesandeks riietest loobumist. Kuna kiviaeg oli neil veel meeles, varjasid nad alguses oma fallost – palestras võeti end alasti alles mõistuse ja kultuuri ajastul. Kui kreeka sõdalased ja filosoofid poleks õppinud õigel ajal oma nappe riidetükke põlgama, oleksime vahest siiani barbarid.”
Itaallase silmist käib läbi kaval säde.
„Ärge mingil juhul arvake, et dooria efeebid otsustasid end viievõistluseks alasti võtta lihtsalt liigutuste hõlbustamiseks. Nende esmane kavatsus oli siiski pakkuda silmailu meesaustajatele, kes nende mälestuse igavikustasid. Ateena kuju kõrval seisis gümnaasiumis Erose kuju. Tema jalge ees tegi inimene oma esimesed sammud tarkuse poole.”
Hetkeks paistab ta unistavat ajajärgust, kuhu oleks soovinud kuuluda – Emmanuelle tunnetab seda. Seejärel ta jätkab, saates oma sõnu hoogsa viipega:
„See, mida ma teile häbelikkuse ajaloost meenutan, kehtib ka teiste seksuaaltabude puhul: millise häbi te endale kaela tõmbate, tunnistades kaaskodanike keskel, et teile meeldib tunda mehe suguelundit oma suhu tungimas ja seal naudingutippu jõudmas! Või et naudite hellitusi, mida pakuvad teile iga päev teie enda sõrmed! Et teie voodile meeldib tutvuda ka teiste kehadega peale abikaasa oma! Kunagi oli neil keeldudel mõte. Kuivõrd inimese kohustus oli planeet rahvastada, polnud mõistlik spermat raisata – seetõttu tasus teha onaneerimisest patt. Nüüd, kui inimese liigne sigimine on ohtlik, peaks hukka mõistma hoopis seemne purskamise tuppe ja pidama vooruseks seda, kui seemet külvatakse sinna, kus see vilja ei kanna. Seega on muutunud asjatuks mehe iidne hirm, et tema naise viljastavad teised; seda enam, et huulte ja hellituste kunstile on lisandunud kontraseptiivsed vahendid, mis on lõpetanud vajaduse sugusid eristada. Nii on meie sajandil igandlik ja lisaks mõistust kahjustav häbivääristada meeleliste naudingute otsimist reproduktiivsetest mehhanismidest eraldiseisvalt, nagu oleks ka aeg pidada kahjutuks ja legitiimseks seda, kui naistele meeldib pidevalt uusi peeniseid tunda saada.”
Mario justkui ootaks Emmanuelle’i kommentaari, aga too ei ütle midagi. Seega Mario jätkab:
„Kui tahame, et meie lapsed oleksid meist vaimselt võimekamad, peavad nad eest leidma paiga, mille oleme julgenud vabastada absurdsetest keeldudest ja asjatust ängist. Ülivooruslik ja vaga teadlane on kammitsetud olend. Mida kõike oleks Pascal või Pasteur võinud veel avastada, kui nad oleksid olnud vabad vaimud? Mida arvata kunstnikust, kes talub silmaklappe ja päitseid? Inimeseks, homse päeva uhkuseks ei saa nimetada kedagi, kes usub või teeskleb uskuvat, et alasti võetud keha tuleb hukka mõista. Neid tolmukaid, emakaid, nende alasti graatsiate silmailu, mille eest ülistame loodust, et ta on nendega lilli ehtinud – ükski perversne jumal poleks neid andnud oma lemmikolendile selleks, et teda kammitseda ja kukutada. Aga olgem rahulikud, neist imelikest pärssivatest šortsidest piisab, et tagada teile igaviku soosing… Ah, andestage, et ärritun, aga kuidas taluda mõtet, et suurest ja võimsast inimkonnast, kes on võimeline tohutuks tarkuseks ja teravaks meeleks; kes on aastatuhandeid karastunud julgustükke tehes ja riske võttes; kes naerab julgelt ja loob kaunist poeesiat, on tänaseks saanud kartlik Achilleus, kes otsib lunastust hilpudest, enda peitmisest ja neitsilikust häbelikkusest? See ongi erootika ülesanne: päästa elavad sellest karedast vammusest, mis neid kammitseb, ja voorusevööst, mis neid naeruvääristab.”
Emmanuelle vaatab tunnustavalt oma õhukest džemprit, millest nibud läbi paistavad. Ent Mario ei tee seda märkama ja meenutab talle endiselt tema kohust:
„Ma ei oska öelda, kas erootika on iseenesest hea. Tean vaid seda, et see tekitab põlgust rumaluse ja silmakirjalikkuse vastu, sünnitab iha olla vaba ja annab jõudu selleni jõudmiseks. Kui maailm on vangikong, on erootika metalliviil, redel ja võlusõna. Ma ei tea ühtegi saladust, mis suudaks erootika selgusest paremini vabastada inimest kõige viljatumatest hirmudest, anda talle võimaluse kiskuda end lahti paleosoikumi raskusest, et tungida tähtede abita kosmosesse. Kuna ma ei taha, et tiibade ajastul suunaks teie liigutusi endiselt eelajaloolised köndistused, ettevaatusabinõud ja võtted, õhutan teid uhkeldama oma ilu ja mõistusega, et need, kes teid vaatavad, sigitaksid vähem koledaid, vähem võimetuid, vähem pimedaid, vähem alandlikke ja vähem teesklusele pühendunud järeltulijaid.”
Mario heidab selili, pea Emmanuelle’i jalgadel.
„Inimestes, kellelt liiga noored loodusseadused ja liiga vanad linnaseadused ähvardavad inimlikkuse röövida, võivad teie väljakutsuvalt alasti häbeme peale sel kivil taas tärgata allumatus ja ohuarmastus.”
Mario tõuseb püsti.
„Kui mõistuse roll on jõuda tõeni, siis moraali roll on seda tunnustada, üheainsa meetodiga – silmade avamisega – ning järgides ühtainsat reeglit: mitte valetada. Tundub olevat lihtne ülesanne. Ja ometi!”
Ta kehitab õlgu.
„Aga olgem kannatlikud! Nagu ütles üks teie matemaatikust kaasmaalane: tõde ei võidutse eales, aga tema vastased hukuvad lõpuks.”
Mingi nägemus tema peas paistab tal äkitselt tuju tõstvat.
„Kes teab,” ütleb ta naeratades, „kas ikka on mõistlik liiga kaua oodata? Ajal, kui roboteid hakatakse tasapisi hindama rohkem kui inimesi, peaksime ehk kiiresti oma keha proovile panema ja selle võimekust esile tõstma, kui tahame üldse ellu jääda. Täheldasime juba, et teistest loomadest eristab meid kõige paremini see, et me joome, kui meil pole janu, ja armatseme, kui tuleb isu. Mind ei üllataks, kui mõne aja pärast eristaks inimest masinast üksnes esimese kalduvus trotsida seksuaalset korda erootika korratusega. Ärge üldse kahelge, et transistoritega androidid, kes juhivad meie kosmoserakette, on kunagi võimelised ka sugulisel teel paljunema ja – pange tähele! – veel naudivad seda. Ent seni, kuni nad ei sea kahtluse alla loodusseadusi ja üldisi tõekspidamisi ega eelista masturbeerida; seni, kuni nende emased pole õppinud nautima orgasmi armukeste fallose
