kortisoone ja südametransplantaate. Loomulikult on hea, kui ta suudab ainevahetuse ründajaid relvituks teha ning mesoneid ja molekule enda huvides ära kasutada. Ent maailmas, kus inimene teab oma reesusfaktorit ja oskab enda leiutatud solenoidide abil mõõta oma iha lainepikkusi, peaks ta enam kui eales teadvustama elamise väärtust.”
Tema sõnadesse lisandub kirglik noot.
„Nähes, kuidas barbaarsus, mis tunneb uhkust sadula all klopitud liha söömise üle, eksisteerib kõrvuti – olgu see vaatepilt kui tahes sobimatu – embrüoga, kelle kromosoome me suudame vahetada, ja aatomiga, mille struktuuri me suudame muuta, tuleb hoolikalt jälgida, et mitte lasta käest väärtuslikku Ariadne lõnga, mis hoiab meid pimedalt vastu seina põrkumast ja julgust kaotamast nii suure segaduse ja hulluse keskel: selleks on meie kirglik iluarmastus. Ja nii ka armastus armastuse vastu, sest armastus – lisaks sellele, et see tähendab võimet universumis edasi liikuda – on kõige ilusam kunstiteos; see on inimese loodud kunst, inimest loov kunst, aga ka inimese loodav kunst. Olgu kunst meie enda ihu armastus, selle imeline igavikustaja! Et meid põlistataks nagu kivi, nagu lõputuse uhtliivasid, mis koosnevad miljarditest vääriskividest ja kannavad kvantjõgede kõrgvesi üle maailmaruumi tasandike. Ma ütlen teile, pole suursugusemat tulevikku meiesuguste üksikute, hääbuvate hingede jaoks, keda on ingelliku hädana tabanud tuigete ja rakkude haprus, kui meile osaks langenud võimalus jätta endast mateeria hävimatusse tühjusse tõstetud käte ja tähesilmadega kujud, mida oleme enda rõõmuks vorminud ja millest saab meie suurim au. Oo jaa, see on ainus, mis inimesest tõeliselt jääb; tema tunnustatud järelpõlv, tema võidukas väljakutse surmale, tema kätetöö! Peljake surma, kui teil pole jätta endast enamat, kui te ise olite. Ent millistesse kõrgustesse maise vagaduse ja agoonia kohale te tõusete, kui teie elu meisel jäädvustab teie askeedisärgist ja surilinast ähvardatud keha õnnejoontena ilu marmorisse.”
Mario ajab käed laiali ja tõstab näo taeva poole. Tema hääl on summutatud, kui ta tsiteerib Koguja raamatut:
„Enne kui pimenevad päike ja valgus, kuu ja tähed…”
Emmanuelle päästab põlved kokkusurutud käsivarte vangistusest. Ta vaatab Mariot nagu siis, kui too kõneles kanali ääres. Mario jätkab:
„Jah, teatud hetkel oli kõigest kasu. Isegi kristlusest. Ühel päeval tuli ohverdustest ja maagiast kurnatud surelike, umbusust ja põlgusest räsitud hõimude juurde mees, kes ütles: armastage üksteist! Te olete ainulaadne vennalik liik. Mingit väljavalitud rassi, nagu ka orje ja neetuid ei ole. Ma äratan teid pettekujutelmadest ja verevalamisest. Ma päästan teid kõiksugu iidolitest ja pärispatu peletislikust koormast. Teie preestrid, nende templid ja raamatud ei paku enam vastuseid kõigele; küsimused peate esitama iseendale, unustamata, et vastuseni ei jõua te kunagi. Lõputu ja lakkamatu otsing on see, millele tugineb teie eksistents ja vabadus. Teie üle mõistetakse kohut üksnes selle põhjal, mida te ise olete korda saatnud… Tol päeval astus maailm sammu edasi. Siis kaotas aga evangeelium tähenduse ja progressi doktriinist sai suur piirangutesüsteem, kus igasugune elusäde on patt. Messias oli aidanud kaasa evolutsioonile, kirik aga takistas seda. Nüüd on teie kohus kuulutada armuvallas rõõmusõnumit. Kuulutada armastust, mis ei solvaks. Armastust, mis vabastaks häbist ja mis oleks pühaduseteotus üksnes variseride jaoks, kes taas oma näo ära peidavad. Armastust, mis demüstifitseeriks ja oleks ometi nõiduslikkusest ja suurtest saladuslikest algustest puhvis nagu puri. Armastust, mis saaks võitu nõrkusest ja hirmust – mis oleks elu võit. „Naudi elu naisega, keda sa armastad,” kirjutatakse Koguja raamatus. „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” Keha on oluline, kui nutetakse armastusest. „Ei, mitte taevast!” anus surev naine. „Ei, mitte taevast, vaid mu armukest!” Üksnes hullumeelne kuulutab armastust surma vastu; mõistus vastab, et tahab uskuda vaid eluheadusse, elavate lihalikku lõbutsemisse. „Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi…” Ainult põlgus keha vastu muudab keha kaduvaks ja selle seadusi alatuks pidav labastab seda. Kui maailmas on üldse midagi püha, on selleks kahtlemata suguelund, mis pühadust kehastab. Õnnelikud on need, kes võivad suremise hetkel öelda: „Ma panustasin kehasse, mu elu ei läinud raisku.” Emmanuelle, ma ei pelga ega häbene anda kogu maailma tulevikku sinu keha kanda.”
Mario kogub end. Ta jätkab rahulikumal toonil:
„Ükski preester ei söandanud minna piisavalt kaugele, erosfäärini, milleni noosfäär oli üksnes vaheetapp. Erootika – evolutsiooni salanimi – pole muud kui mateeria kasvav spiritualiseerimine. Aju üksi ei võimalda meil haarata selle olemust; ajul on tarvis süütajat – ihuliiget, mis looks loodusest kaugemale minevaid nägemusi, mis kannaks meid maakerast edasi; selleks on suguorgan. Ilma selleta oleks inimene paigale naelutatud. Inimaju on üksnes sellepärast sedavõrd võimsam inglite ajust ja enamat veel kui ükski küberneetiline seadeldis, et selles voolavad spermajõed. Fallos on meie võimalus – ilma selleta oleksime vaid jäise vaagnaga masinad.”
Mario muutub hetkeks taas upsakaks.
„Ma loodan siiski, et kui räägin teile suguorganitest ja ajust, oskate nüüdsest mõlemale õiget tähtsust omistada ega aja enam segamini erootikakunsti ja lihtsat meelelist isu. Enamiku inimeste jaoks on meelte võime raisatud rikkus: nad kasutavad seda nii, et pisutki andekam ahv suudaks sama. Erootika peab olema eelkõige mõtteviis, mis teeb meeled inimese vääriliseks. Ärge laske end eksitada: erootika tõeline pale pole seotud nilbuse, vaid armastusega.”
Mario hääl kõlab äkitselt justkui haavunult.
„Kas pidasite mind südametuks maniakiks? Inimeste kannatus on see, mis sunnib mind sedasi karjuma! Ma usun, et nende elu mõte on olla õnnelik. Et see on võimalik. Et te leiate selle tee, kui just uudishimu ja vaprus teid ei hülga. Ma usun, et inimesed suudavad õppida elama, õppides muutuma, universumis, mille seaduspäraks on muutus. Inimesed peavad vabanema minevikuga seotud kinnismõtetest ja uuendama aegsasti oma mõtteviisi ja seadusi. Kõige tagurlikumad, kõige piiratumad, kõige ebaõiglasemad on need, kes sunnivad inimestele peale pseudoseksuaalmoraali aritmeetikat oma kaksliigete ja haledate ühikutega teadusajastul, mil üksikväärtuste uurimine on asendunud rühmade omaga, nagu te isegi matemaatikahuvilisena teate. Ah, millist kangelaslikkust nõuab loobumine harjumustest, mis põhjustavad ometi vaid kannatusi! Me peame endid moraalseteks olenditeks, ehkki pole ikka veel aru saanud, et meie kohus on elada õnnelikult! Pole tõsi, et „õnnelikku armastust pole olemas” – armastus, mida ma teile õpetan, annab õnnele uue võimaluse. See ei sünni tüdimusest ega allakäigust, vaid on märk heast tervisest ja on inimeste päralt, kelle noorus on alles ees. Selle läbi kogevad nad maailma, mida pole veel loodud. Ärge nutke, Emmanuelle, sest homne rõõm sirutab oma piinatud käed teie lihaliku reaalsuse poole. Üksindus ei saa olla inimese igavene kutsumus; see on kahtlemata vaid vajalik etapp teadlikkuse teel, vaimu lapsepõlvehaigus, millest see täiskasvanuks saades paraneb. Ma usun, et meie liigi tulevik on pigem liit kui eraldatus: esiti kahene, siis kolmene ja neljane liit; rühmad, mis moodustavad tõelise ühtsuse, keeruliste muutujatega tervikuid, mitme ihuga vaime. Võib-olla saame nii sadade miljonite aastate pärast üle seisundist, mis lubab meil täna alustada elu üksnes „teisel pool meeleheidet”. Just sellist voorust ma erootikale omistan: see lammutab üksildusemüüri. Et inimesele meeldiks lõpuks ometi olla inimene. Ma olen kindel, et erootikal see õnnestub, paremini kui ühelgi teisel distsipliinil, paremini kui igasugusel askeesil, kui kõigil sakramentidel ja droogidel. Seega mõistate, et eksklusiivsus ja armukadedus on minu jaoks ülimad kuriteod, katsed evolutsiooni tappa; need on sünnitanud enesetapjalike sektide silmakirjalik kurjus, sest nad põlgavad meie liigi imepärast võimekust. Sest rohkem kui ühega armatsemine ei solva kuidagi armastust ega reeda seda ega tähenda selle läbikukkumist; see on uks külluslikku ellu, kus armastus mitmekordistab seda, kes armastab, ega amputeeri seda, keda armastatakse. See armastus, milleks me ühel heal päeval võimelised oleme, teeb lõpu nürimeelsusele ja rumalusele; see teeb lõpu lapsepõlvele ning alata võib inimlik aeg. Vahest on see teesklematu rõõmu aeg.
