mustast sillast, mis meid igal ööl unustuste vete kohal eraldab ja ühte seob…”
Temas otsivad kohta ihad, hellused, ovatsioonid… Enam pole tähtis, kelle käsi temal maandub, kui ta harkisjalu graniitäärel lebab; kelle silmad teda vaatavad ja kelle kõrvad teda ruloode varjust kuulevad – nüüd suudab ta tunda vaid uhkust.
Hetk hiljem on Emmanuelle ja Mario taas elutoas.
„Kuidas te soovite teed juua?” pärib Emmanuelle. „Kas tahate kaheksat või neljateistkümmet suhkrutükki? Või eelistaksite ühte meetrit?”1
„Kui te pahaks ei pane,” vastab Mario, „tean ühte inimlikumat ambroosiat.”
Ta vaatab neiut rahulikul pilgul.
„Tulge minu juurde,” lisab ta.
Emmanuelle istub ja tahab meest hellitama hakata. Mario hoiab teda tagasi. Emmanuelle jääb tema kõrvale istuma, rõõmus, et saab meest vaadata ja innukalt uusi asju õppida. Kes teaks paremini kui Mario, mida ekstaasi saavutamiseks teha? Huvitav, kas võimas nauding, mida Emmanuelle sel hetkel oma kehas tunneb, erineb sellest, mida kogevad mehed? Miks peaks? Kujuteldav riist paisub ja tuksleb tema kõhu all, jäigastub, lööb tema sõrmede vahel õitsele. Ta peaaegu minestab, järgnedes mõttes seemnele, mis tema käe kihutusel kikkis sugutit mööda üles liigub ja välja purskuma valmistub. Surudes end selle teise vastu, kelles ta tahaks, et tema kujuteldav riist sel hetkel oleks, jõuab ta temaga samal hetkel orgasmini, tühjendades end seemnest, mis on ööde viisi tähelepanuta jäänud.
Ta huuled paotuvad. Kes – kas tema või mees – kustutaks nende janu?
Mario ulatab talle pika peene jalaga klaasi. Milline hõrk armulaud! Enese avastamine teisest tulvanud vedelikus. Mõnusad aplad suutäied iseendast, armunud kehasse, mida jagub ka teistele…
„Nüüd olge naine!” ütleb Mario.
Emmanuelle tõrgub. Ta tahab olla Mario jaoks mees, nagu on naiste jaoks naine. Ta ütleb seda Mariole, küsib, kas too võiks temaga armatseda nagu poisiga.
„Milline poiss suudaks end minu ees hellitada nagu naine, isegi kui ta põleb ihast mulle meeldida?” küsib Mario. „Ärge pakkuge mulle seda, mida ma saan ka teistelt.”
Emmanuelle ei vaidle enam vastu, võtab džempri seljast, naeratab iseenda kauni alastuse peale. Tema käed libisevad üle terve keha, mida ta armastab, tõusevad rindade poole, kergitavad neid, suruvad nibudele, ajavad need kikki, muudavad tundlikuks nagu kliitori ja lasevad neist siis äkitselt lahti, järgides hoopis rinnakumerust, nagu vaigistades esile kutsutud spasmi, libisevad puusade poole, tõusevad õige aeglaselt uuesti kaenlaalusteni, jõuavad siis taas anuvate rindadeni ja tasuvad neile kannatlikkuse eest.
Tema huuled otsivad tühjusest suud, rindu või suguelundit, millele armastust väljendada. Aga käsi leiab hoopis tema enda häbeme ja hetketuju juhatab sõrmed tillukese avani, tillukeseni kui nõelaauk roosas siidises ihus. Sõrmed teevad sellel hellal punktil ringjaid liigutusi, puurivad seda, avaldavad sellele survet, õrritavad seda kõdituste, väristamise, vaevu tajutavate küünekriimustustega.
Silmad nüüd juba suletud, vaagen pinges, jalad V-kujuliselt paljastele taldadele toetumas, pakub ta hämmastavat pilti ristilöömisest, mis oleks justkui musta, ookerkollase ja roosaga algavasse hämarikku joonistatud.
Ta enda hellus täidab teda, pigistades temast lembe- ja kaebepisaraid. Ta nutab oma hukkumise pärast ja ammutab sellest meeliköitvast hukkamisest uut energiat. Asjatult üritab ta ootust pikendada ja armu anda sellele osale endast, millesse ta üleni on sulandunud. Aga ta ei suuda, ta peab jätkama, ta peab minema lõpuni, selle piirini, mida ta peab iga kord viimseks, arvates, et seda pole võimalik ületada ja selleni pole isegi võimalik enam kunagi jõuda…
Teokarbina kumerdub ta käsi häbeme kohal, nagu kaitseks seda ja hoiaks endas selle vägivaldsust, sellal kui piinav nauding neiu kaasa viib, nii et taevas ja maa kärisevad lõhki, ja paiskab ta nagu suure alasti linnu vastu vaatleja rinda.
Mario käed ühinevad tema omadega ja Emmanuelle ei teagi enam, kas ta võlgneb selle lõputu õnne iseendale või Mariole.
Ometi eemaldub Mario temast ja asetab ta kõhuli, nägu vastu pingi kergelt karedat siidkatet. Neiu öökarva juuksepahmakas uputab õlad enda alla ja langeb üle alaselja. Tema tuharad pingulduvad, õnarduvad lihaste võbinaist.
„Ma tulin siia kui kuninglik käskjalg,” teatab Mario. „Mul on aeg oma ülesanne täita.”
Seejärel annab ta olukorrale sobiva ametlikkusega teada:
„Tema Ülim Kõrgeausus prints Orme Séna Orméaséna tahaks, et teeksite talle au ja osaleksite piduõhtul, mille ta korraldab ülehomme oma Maligâthi palees. Kui lubate, viin teid sinna isiklikult kohale.”
„See prints siis tunneb mind?” üritab Emmanuelle huvi üles näidata, ise endiselt tasakaalust väljas.
„Teda pole teile veel tutvustatud ja sellepärast ei söandanudki ta kutset ise esitada. Ometi julgesin väljendada veendumust, et võtate selle aupaklikkusega vastu.”
„Ja Jean?”
„Teie abikaasa? Tema pole oodatud teid saatma.”
„Aga siis…” protesteerib Emmanuelle.
Ent Mario sekkub:
„Kullake, mul ei sobi hoida teid kauem teadmatuses selles osas, millisele koosviibimisele teid on palutud. Te saate seal süüa ja juua. Saate tantsida. Aga eelkõige on teil võimalus pakkuda oma keha kõigile, kes on sellise au väärilised. See, mida te seal korda saadate, aitab teil saada aimu oma võimetest, eeldusel – milles ma üldse ei kahtle –, et võõrustajad on teie geniaalsuse kõrgusel.”
„Teisisõnu, te tahate mind orgiale meelitada?”
„Mulle ei meeldi sõna „orgia”, kuna tänapäeval seostub see kaose ja labasusega. Ma eelistan kujutleda, et tegemist on naudingufestivaliga. Pidage meeles, et teiega ei võeta ette midagi vägivaldset, kui te seda just ise ei nõua. Ehkki meie võõrustaja võib teatud koolkondadele pettumust valmistada, hindab tema naiste puhul üksnes vabatahtlikku erootikat.”
Vaid viivuks jääb Emmanuelle mõtlema.
„Kujutan ette, et pärast seda ööd olen ma teie ideaalile lähemal, kas pole?”
Enne kui mees jõuab vastata, lisab Emmanuelle:
„Ma olen valmis järele proovima.”
Ometi ei tunne ta end päris kindlalt.
„Mida ma Jeanile ütlen?”
„Ma arvasin, et eelistate kõigest vaikida?”
„Ta ei lase mul ometi kõiki öid väljas veeta, ilma et muretseks, kuhu ma lähen ja kuidas oma meelt lahutan.”
„Küll ta lõpuks taipab.”
„Ja mis siis saab?”
„Siis saate teada, kas tegite õige panuse.”
„Mina? Panuse? Mille peale?”
„Tema armastuse.”
„Ma
vt Emmanuelle’i esimest osa „Inimsuse õppetund”. (Autori märkus)
