et sellesse uskuda – see on mu ainus usk!”
Mario pilk liigutab Emmanuelle’i. Neiu laseb mehel öelda veel järgmist:
„Maailm muutub selliseks, milliseks selle muudavad teie leidlikkus ja kartmatu keha. Minu roll on pöörata teie tähelepanu sellele, milline on teie võimalus. Nende roll, kes tulevad hiljem, on aga hoolitseda selle eest, et teid ei jumalikustataks ega hakataks kummardama. Kui ka erootikast saab religioon oma kultuste, kirikute, piiskoppide ja kuradite, oma ladina keele ja tabernaaklite, ekskommunikatsioonide, indulgentside, kuuriate ja ususõdadega; kui seegi väidab teadvat vastust kõigele ja kui maa muutub selle seaduse ja tuleriitade all nukraks, on see inimesele piisavalt tuttav, et uut mässu tõsta. Praegu on aga teie kord kukutada valejumalad, nende kõledad templid ja uskmatud riitused. Emmanuelle, päästke meid sellest kurjast!”
Emmanuelle vaatab teda veel hetke ja ootab. Tema laud pilguvad korra või kaks; lõpuks sulgeb ta need ega liiguta end. Pärast mitut pikana tunduvat minutit ajab Emmanuelle selja sirgu ja kergitab aeglaste liigutustega džempriäärt, haagib lühikesed püksid lahti, aitab neil üle põlvede ja sealt pahkluudele libiseda, lükkab neid jalaga ja laseb neil langeda kivimüüri alla murule. Puudutades kivi, mis pole külm ega soe, mis on sile ja kõva, tõmbuvad tema tuharadkokku.
Ta ei esita vastuväiteid, kui Mario palub tal selili heita ja paljastada kogu alakeha. Et end veelgi enam pakkuda, laseb Emmanuelle jalgadel üks ühele ja teine teisele poole müüri vajuda; tema häbe sirutub ette ja reied avanevad, ilusad oma pikkade ja peenikeste lihastega otse naha all, nahk kordamööda merevaigukarva ja varjuline, sedamööda kuidas mussoonpäike pidevalt oma palet muudab.
2
KUTSE
„Ta siseneb sellesse väikesesse neetute ja õndsate seltskonda, ainsasse aristokraatiasse, millesse võib veel teatud austusega suhtuda. Sest sinna siseneda pole niisama lihtne kui „kohviseltskonda” – arvatagu mida tahes.”
Puude tõttu pole teda tänavalt hästi näha. Aga ta ei kõhklegi, et naabrid jälgivad teda nende aeda avanevatest akendest heki kohal. Kes nad on? Emmanuelle’il pole aimugi, ta pole neid kunagi näinud. Mida võivad nad tunda? Äkki nad masturbeerivad? Ta kujutleb nende närvilisi käsi ja tema kliitor tärkab ja kõvastub, saadab tunglevaid laineid meelekohtadeni välja…
Mario hääl sunnib teda võpatama.
„Kas hellitate end vahel teenijate ees?” pärib mees.
„Aga muidugi.”
Tegelikult on Ea ainus tumm tunnistaja, kui Emmanuelle endaga armatseb, hommikuti voodis või duši all või siis pärast lõunasööki lamamistoolil lugedes või plaate kuulates. Ülejäänud teenijaskond ei ilmuta vähemalt Emmanuelle’i teada erilist huvi.
„Olge kena,” jätkab külaline, „ja kutsuge siis boi siia. Jah, kohe praegu. Ta on nii nägus!”
Emmanuelle tunneb, kuidas süda jätab löögi vahele. Ei, ta ei saa seda teha! Mario peab mõistma… Aga talle langeb arvustav pilk. Mees teeks justkui kaotatud aega tasa, mõtleb Emmanuelle. Mõnda aega usub Emmanuelle kuulvat prohvetlikke piiksatusi, mis mõõdavad tema süüd. Veel üks ja siis veel üks: mitu minutit igavikku ta juba võlgu on? Kuivõrd ta teab, et varem või hiljem käitub ta ikka Mario ettekuulutuse järgi (sest mees ei anna käske, vaid aimab lühiajalise edumaaga Emmanuelle’i enda salasoove), siis milleks viivitada?
Ta isegi ei ohka ja toob kuuldavale boi nime, esiti vaevukuuldavalt, ent kordab seda siis valjemini.
Kui kassisilmade ja džunglikõnnakuga teenija kohale ilmub, annab Mario talle märku lähemale tulla ja nende juurde põlvitada.
„Kas te soovite, et ta teid orgasmini viiks?” küsib Mario Emmanuelle’ilt.
Emmanuelle hammustab huulde ja tahaks Mariot hoiatada, et noormees saab prantsuse keelest aru, aga Mario hakkab äkitselt kõnelema keeles, mida Emmanuelle pole eales kuulnud. Poiss vastab pominal, pilk maha löödud, nähtavasti sama kohmetu kui Emmanuelle. Mario justkui õpetaks talle midagi – Emmanuelle tunneb selle hääletooni ära! Kui kaunilt kõlab erotoloogiatund tai murdekeeles! Emmanuelle’ile pakub see olukorrast hoolimata nalja. Aga ta võpatab ja kirtsutab nina, kui Mario ette hoiatamata boi käe tema häbemele suunab ja talle vajalikud liigutused ette näitab, takistades tal end lahti riietada ja lihvides tema rohmakust. Juba mõne hetke pärast on heitunud sõrmed piisavalt vilkad ja Mario laseb neil ülesande kallal omapead edasi toimetada.
„Ta tunnistas, et ihaldab teid,” ütleb Mario. „Kas see on siis õiglane, et lasete tal kannatada?”
Kuna Emmanuelle ei vasta, uurib Mario:
„Või pelgate langeda liiga madalale?”
„Seda kindlasti mitte!” pahandab Emmanuelle, kes saab kohmetusest hoolimata nii pahaseks, et leiab endas jõudu tunnistada: „Mees on mees!”
„See mees siin januneb teie rindade ja kõhu, teie suu ja häbeme järele, tahab katsuda teie keha ja sellesse tungida. Teie saabumise päevast peale on ta unistanud hetkest, mil leiab endas julguse teid ära võrgutada. Aga kas pole siis teie ülesanne nii praeguses kui üldse igas olukorras võtta algatuse ja julguse au enda kanda? Kas te oleksite talunud seda, et noormees oleks osutunud teist ettevõtlikumaks?”
Seejärel lisab ta ilmse põhjuseta:
„Mõelge Anna Mariale.”
Emmanuelle proovib seda teha. Ta sulgeb silmad. Aga mälestus Beest viib ta kaasa enne, kui ta jõuab end selle eest kaitsta. Äkki tuleb see roosipõõsaste lõhnast?
Talle meenub kiri, mille ta eelmisel päeval kadunud sõbrannale oli kirjutanud. Ta meenutab katkendeid kirjast, sõnu, mille kasutusest ta on teadlik, sest kirja adressaat ei loe neid kunagi.
„Ma tahan sulle teada anda, et Siiami päike on veel kord tõusnud üksnes sinule ja minule. Päike, mis paistab sinu peale ja äratab samas minu, justkui kellahelin, rõõmus iseenda kirgliku õigeaegsuse üle. Me oleme teineteisele piisavalt lähedal, et võiksime jagada taevast.
Ma sirutun sinu poole, avanen sulle nii paljude seinte taga uneluses, mis pakitseb su äraolekust. Surun sind enda vastu, mu õrnuke unehärmas igatsetu, et mu hingeõhk võiks niisutada su huuli.
Mu sõrmed annavad su silmadele tagasi nägemise, siluvad su juukseid, äratavad elule su siidised jalad, ning ma võtan su näolt emailist maski. Ma olen su taas sinuks endaks teinud.
Aastaaegadestki täpsemate mälestuste numbrilaual sätin oma elukäiku sinu varju rütmis. Tiirlen sinu ümber kohe koidiku tärgates ja jään tiirlema ilmaruumi lõpuni, tunnisammul sinu kiviteel. Ja ometi olen ma päikeseta planeet.
Iga kord, kui ärkan, räägin sinuga su äraoleku sügavusest, ehkki võimalus, et mind kuuled, on imepisike. Kraabin need sinuta mööduvad päevad armastaja kombel ükshaaval tammekoorde. Kui kunagi peaks mõni rändur eksima meie lahus veedetud unede ja ärkvelolekute metsa, jutustavad meie põimunud nimed talle meie loo.
Ühe puu juurest teise juurde kõnnin ma sinuni, mu purskkaev lagendikul, kuhu tean, et ma lõpuks puhkama jään. Heidan siis sinu servale ja kummardun, et näha
