Shields Gazette’i toimetuses! Nii kaugel! Sa kõndisid selle pika tee Shields Gazette’i toimetusse? Sa oled segane!”
„Oh, ma ei käinud High Shieldsis, mitte seal peakontoris, käisin selles, mis asub Dock Bankil.”
„Kas nad viskasid su välja?”
„Jah,” ta silmad välkusid. „Peaaegu.”
„Mõni ime.” Alec pööras pilgu isalt kõrvale, vaatas lahtisest uksest välja juba maad võtvasse hämarusse ning sõnas siis: „Sa pead küll täitsa sõge olema. Keegi ei osta su vemmalvärsse. Tänapäeval ei osteta isegi väärt kraami, värssidest rääkimata, mees … Jumala eest, sa pead küll päris põrunud olema.”
„Ma ütlen sulle veel kord, et need pole vemmalvärsid, see on luule. Ja ühel heal päeval ostab keegi need ära, pane mu sõnu tähele.”
„Ah, isa.” Alec vaatas uuesti isa poole, pea vabisemas, nägu punane. „Tead? Mul on su pärast piinlik, sinu ja selle su luule pärast! Sa ei oska kirjavahepunkti ja piimapunkti vahelgi vahet teha.”
„Võimalik. Aga Robbie Burns ka ei teinud.”
„Sa eksid. Robbie Burns elas teisel ajal ja tal oli midagi öelda.”
„Minul samuti, poiss. Mul on ka midagi öelda ja puha. Kuula.” Ta pistis käe oma vormitu kuue sisetaskusse ja tõmbas sealt välja paberinutsaka, kuid Alec lausus tema poole käega lüües: „Ma ei taha kuulda.”
„Oh, isa! Isa.” Mary sikutas teda õrnalt varrukast, hääl vaigistav. Seejärel pöördus ta vanaisa poole. „Loe, vanaisa,” ütles ta. „Loe!” Ja Peter, hoides narmendavate servadega paberilehte näo ees, lausus: „Ma loen, tüdruk, minu vaikima sundimiseks on vaja rohkem kui mu aeglase taibuga poega. Kuulake, selle pealkiri on „Mida saab raha eest”. Nüüd tõstis ta lõua, vidutas silmi ja alustas:
„Me mängisime ema ja isa
neil aastatetagusel ajal;
ema põll ja seelik,
isa särk ja vana kõvakübar.
Kaminaseina
ülemise nurga taga
mängisime kodu,
suurim katsumus oli Sünd.
Meie Jimmy,
see kolme-aastane
lapsuke,
vastselt sündinud kodusse
kaminaseina taga,
kisas kui iga uus hingeke,
kui nahal õhupuudet tundis.
Tema ent kisas,
et saada komput,
mis oli ta tasu,
et titte mängis
tol päeval.
Nüüd kuid seisab ta
südame värinal
magamistoa ukse taga,
kust loodab kuulda
oma esmasündinu
kisa.
Ei mingit komput täna,
ei tasu,
vaid palav põrgu
ja tuhm üllatus,
et töötu abiraha sabas seismisest,
tööpuudusest,
Guardiani toidutalongidest,
nurgapealses poes saadud
jootrahast hoolimata
on tal, sel vintsutatud mehel
veel küllalt elujõudu,
et teenida need kaks šillingit,
mille kingib lapse sünni puhul
valitsus.”
„Nõndaks!” Peter noogutas oma poja seljale ja pojatütre leebetele, pisaraist kirgastele silmadele.
„Minu meelest see on kena, vanaisa.” Mary hääl oli katkemas. Ta kummardas Peteri poole ja ütles valjult: „Tõesti, ma arvan, isa, tõesti, minu meelest on see kena, kurb, aga kena.”
Isa pööras end aeglaselt tema poole ja sõnas raskelt: „Hästi, hästi, see on kena.”
Alec oli väiksest peale oma isa luuletusi kuulnud ja kui isa oleks suutnud neid pereringis hoida, siis poleks tal nende vastu olnud midagi, aga tema isa oli veendunud, et ta on poeet, rahvapoeet, ja luges igal võimalusel oma ponnistusi valjult ette. Tõsi, ta suutis neile neid valjult ette lugedes sära juurde anda, sest ta oli ka väikest viisi näitleja, kui ta hoogu läks, aga aastate jooksul hakkas Alec tema pärast üha enam piinlikkust tundma. Inimesed naersid teda. Ja ta ei tahtnud, et tema isa üle naerdaks, see vihastas teda, sest sügaval sisimas ta teadis, et isas oli midagi, midagi harukordset. Ometi tundus talle, et see miski oli pigem puue, sest isegi tookord, kui tööst polnud veel puudus, ei suutnud ta töökohta pidada. Alec arvas, et kui isa oleks leivateenimisel sama kõvasti pingutanud kui riimide seadmisel, oleks ema raskel ajal palju paremini vastu pidanud. Aga igatahes oli emal teiste inimestega võrreldes üks eelis, sest nagu isa oli just öelnud, oli ta õppinud juba ammu penni šillingiks venitama. Oli aegu, kui Alec tunnistas, et tal on isa vastu sügavad tunded. Ta ei nimetanud seda armastuseks, kuigi just seda see oli; sest kes oleks saanud teda mitte armastada, mitte armastada temasugust meest, meest, kes säilitas kõigele vaatamata elurõõmu.
Alec vaatas nüüd Mary poole. Tüdruku silmad anusid teda, et ta oleks oma isa vastu kena. Mary oli mõnes mõttes isa moodi, temas oli samasugust headust ning tal tuli nagu isalgi ette rõõmupurskeid, ainult et tema rõõm ei väljendunud, jumal tänatud, luuletamises. Alec naeratas sisimas ja ta silmad jäid tütrele pidama. Mida ta oma eluga peale hakkaks, kui tal poleks Maryt? Tütar oli tema ainus lohutus, tema ainus rõõm. Ühel heal päeval Mary abiellub, ja mis siis saab? Kuid kuni selle päevani, kuni ta tema jaoks olemas on, võib ta temast rõõmu tunda, kestku see siis kaua või viivukese. Ent nähes, milliseks tüdruk oli sirgunud, kartis ta, et nende ühine aeg ei saa olema pikk, sest Mary oli tõeline silmarõõm ja puhkes iga päevaga üha enam õitsele. Tema nahk oli kui rõõsk piim ja roosid ning tema silmad, need polnud tavalised silmad. Mitte kellelgi tema ega Alice’i suguvõsas polnud rohelisi silmi. Ilmselt oli ta need pärinud kaugetelt esivanematelt. Mary silmad olid sügavat selget rohelist värvi, nagu vaataksid alla vette, ja kui nad olid pikkade ripsmete varjus leebed ja niisked nagu praegu, siis tegid nad Aleciga midagi, tekitasid ribide alla pitsituse. Tema armastus tütre vastu oli kui valu, see näris teda vahel, kui ta kartis, et Maryga võib juhtuda midagi halba. Tüdruk oli nüüd tema pikkune ja kasvas veelgi. Kunagi, ja mitte kuigi kauges tulevikus, saab temast iludus, hingemattev iludus, ja ta väärib kedagi paremat kui poisid, kes elavad nende ümbruskonnas. Nende tänavapoolel oli viiskümmend maja ja kogu sellest kambast töötas täiskohaga ainult kolm meest. Need vähesed töölkäijad olid õpipoisid ja niipea, kui neil õpiaeg läbi saab, jäävad nad niisama logelema. See muidugi ei takistanud neid abiellumast. Mõni neist abiellus õpipoisiajalgi ja sai enne kahekümneseks saamist mitu last. Aga Maryga seda juhtuma ei pidanud; ei, jumala eest mitte, kui tema sinna midagi parata saab. Ta ei teadnud veel kuidas, aga ta kavatses Mary tänavalt ning proua Turneri ja ta neljapennise tunnipalga juurest ära tuua. Kas või mingisse poodi, korralikku poodi. See oleks igal juhul midagi prestiižikamat.
Ta oli viimasel ajal käinud igal hommikul instituudi lugemissaalis töökuulutusi vaatamas. Mitte enda jaoks – see oli lootusetu, sest ajalehed ei avaldanud kuulutusi monteerijate jaoks –, aga midagi Maryle. Kui tema ei teinud Mary heaks midagi, siis ei teinud seda üldse keegi. Ema seda ei teeks. Praegune olukord sobis emale. Mary tuli koju pärastlõunal,
