poe ukseorvas seista, või siis Ormond Streetil.”
„Jah. Jah.”
„Ja näed, pane oma vana vihmamantel selga, muidu saad ise ka läbimärjaks. Ja väljas on jäiselt külm.”
Poiss oli tänulik, kui Mary talle mantlit selga aitas. Ta ei teadnud, miks see nii on, sest emalt saadava lahkuse vastu ei tundnud ta kunagi tänulikkust. Samasugust meeldivat tunnet tundis ta siis, kui isa talle mõne lahke sõna ütles. Ta teadis, et isale meeldib Mary rohkem kui tema, aga tal polnud sellest midagi, igatahes mitte eriti, sest Mary meeldis talle ja puha. Ometi teadis ta, et tunneks end paremini, kui isa temast rohkem välja teeks, sest ta pidas isast palju, öelgu ema mis tahes. Isa polnud süüdi, et tal tööd polnud, aga ema rääkis just nagu oleks. Tema klassi poistest käis ainult neljal poisil isa täiskohaga tööl. Kahe isal oli osalise koormusega töö, kõik ülejäänud olid nende omaga samasuguses olukorras, nii et miks pidi ema isa kallal võtma, nagu ta seda tegi?
Ta leidis Aleci ühe barrikadeeritud poe ukseorvast, selle poe, mis oli suletud siis, kui laevatehaski suleti. Ta astus vihma käest katuse alla ja seisis isa kõrvale ning lausus silmi pilgutades ja üles tema poole vaadates: „Ta on läinud, isa.”
„Kes ta? Kassiema?”
Sellisest isa suhtumisest ei saanud ta aru. Ta lausus vaikselt: „Ema on läinud, isa.”
„Nii on juba parem. Kas sulle koolis kombeid ei õpetata?”
Jimmy ei vastanud selle peale midagi, vaid ütles: „Mary palus sul tagasi tulla. Ta hoiab potti soojas.” See viimane oli tema enda väljamõeldis, aga tal oli hea tunne, et oli selle peale tulnud.
Alec vaatas alla poisi poole, pani siis käe talle õlale ja käe all poorset vihmamantlit tundes sõnas: „Sa poleks pidanud välja tulema, sa oled läbimärg.”
„Siis oleme mõlemad samas seisus.” Poiss naeratas talle ja nüüd naeratas Alec vastu ja andis talle kerge vopsu vastu kõrva. Seejärel astusid nad välja kallava vihma kätte …
Kell oli seitse, kui tuli vanaema McAlister. Mabel McAlister oli oma tütre vanem koopia. Tal olid samasugune kitsas nägu, terav nina ja sama väike üleliia pruntis suu, näojoon, mis oli tema tüüpi näoga vastuolus; tema juuksed olid helepruunid, peene tekstuuriga ja hõredad ning turritasid tuttidena sinise viltkübara alt välja. Kuid tema näos oli ikka veel näha jälgi kunagisest kaunidusest. Ta oli kuuekümne kolme aastane ja kui ta oli olnud kolmkümmend neli, nagu on Alice praegu, oli ta arvatavasti näinud välja samasugune ja olnud nagu Alicegi täielikus teadmatuses sellest, et tema kena välimust rikub pirtsakuse pitser.
Vanaema McAlister vaatas kõrge briketitule ääres tugitoolis istuvat väimeest ja juba tema toon oli süüdistav, kui ta lausus: „Ta pole veel tagasi tulnud?”
„Ei.” Alec tõusis püsti. „Ta on natuke hiljaks jäänud, aga ta peaks iga hetk tulema. Istu. Ole hea, istu. Kas ma teen tilgakese teed?”
„Ei, ei, tänan. Ma alles hiljuti jõin teed.” Ta potsatas vastas asuvasse tooli ja Alec võttis uuesti istet. Vanaema polnud rääkinud sõnakestki Maryga, kes triikis kööki toodud nõudepesuruumilaual pesu, ega öelnud sõnagi ka Jimmyle, kes istus ja tegi koolitöid. Kuid kui ta oli mõne hetke sirutanud üht ja seejärel teist jalga, just nagu krampi lõdvestades, pani ta jalad uuesti kokku, käed süles vaheliti, vaatas Alecile otsa ja küsis: „Ei midagi?”
„Ei, ei midagi.”
„Ted Bainbridge, tead, see, kes elab minu kõrval, tema sai eelmisel nädalal Wallsendis tööd.”
„Siis tal vedas. Me käisime täna hommikul seal, meid oleks seal tööle võtmise asemel peaaegu vahele võetud.”
„Noh, ei tohi sinna minnes rahutusi põhjustada.”
„Kes on öelnud, et me põhjustasime rahutusi?” Alec tõstis häält. „Me läksime tööd otsima. Meile oli öeldud, et seal on tööd pakkuda. Rahutusi! Mis tähendab rahutusi põhjustada?”
„Vaata, mis eelmisel aastal North Shieldsis juhtus. Räägitakse, et seda tegi Shieldsi kamp ja meilt sinna läinud mehed ässitasid neid.”
„Jumal küll!” Alec liigutas aeglaselt pead. „Neid pole vaja ässitada, nende abirahasabad on sama pikad kui meil. Sa räägid sellest demonstratsioonist. Nad avaldasid meelt …”
„Demonstratsioonist! Parem rakendagu oma energiat töö otsimiseks.”
„Oh taevane aeg!” Alec pomises neid sõnu justnagu palvetades. Kas sai Alice’ile süüks panna, et ta käitus nii, nagu ta käitus, kui teda oli kasvatanud see, kes praegu seal istub? Kui maailmas üldse mõni juhmard on, siis on see tema.
„Ta on kauaks jäänud.” Mabel McAlister vaatas toas ringi, tema silmad jäid pidama Maryl ning ta lausus: „Su ema on kauaks jäänud. Mine vaata, mis teda kinni hoiab.”
Mary ei vastanud vanaemale, vaid vaatas isa poole, ja kui see talle peaaegu vaevumärgatavalt noogutas, pani ta triikraua restile ja ütles isale: „Kas sa võtaksid kuumuti tulest välja, isa?” Siis lahkus ta toast ja läks oma magamistuppa, kus võttis oma töömantli, nööpis selle kurguni kinni, sidus rätiku tihedalt pähe ja läks eestrepist alla ja esiuksest välja, et ei peaks köögist läbi minema ja uuesti vanaema nägema. Ta ei sallinud vanaema McAlisteri.
Nende maja oli tänava ülemises otsas eelviimane ja selle allotsas oli härra Tolletti pood, kus ema tööl käis.
Härra Tollett oli Mary meelest kena mees, teistmoodi. Ta oli seal poes olnud ainult ligikaudu neli aastat; ta tuli ja võttis poe üle pärast oma isa surma. Tema isa ja ema olid surnud kuuajase vahega, see oli olnud väga kurb. Mõni arvas, et nad olid surnud murest, sest olid pidanud oma teised kaks poodi võlgade pärast sulgema.
Koju naastes oli härra Tollett olnud poissmees, kuid õige pea pärast tagasitulekut abiellus ta ühe Newcastle’i rikkast linnaosast Jesmondist pärit tüdrukuga. Jutustati, et see naine ei rääkinud peaaegu ühegi naabriga. Mary oli teda näinud kõigest korra või paar, sest poes ei näidanud ta oma nägu kunagi. Ta polnud inetu, kuid oli olnud kuidagi ninakas. Eelmisel aastal oli ta aga ära surnud ja jätnud endast maha kõigest aastase lapsukese. Sellest ajast oli ema käinud härra Tolletti juures tööl. Alguses tegeles ta ainult lapse, majapidamise ja toiduvalmistamisega, nüüd aga oli ta ka poes abiks. Ta käis seal kolm korda päevas, isegi pühapäeviti.
Poolele teele jäi kitsas tänav, mis viis Crowdon Roadile. Põiktänava vastas kõnnitee serval oli tänavalamp, mille ümber mängis alati kari lapsi, aga täna neid ei olnud, sest sadu oli tugev. Ometi märkas Mary tänavalambile lähenedes kaht ähmast kuju, kes teisel pool teed tuulises põiktänavas vihma eest varjus seisid, ja kui ta nad ära tundis, hakkas tema süda pisut kiiremini lööma. Need olid Hughie Amesden ja Paul Connelly.
See oli nagu alati Paul Connelly, kes temaga juttu tegi. „Tere, Mary,” ütles ta.
Tüdruk peatus kõhklevalt, jäädes keset kõnniteed lambi valgussõõri seisma. „Tere,” vastas ta.
„Lähed kuhugi?”
„Ainult poodi.” Vastates vaatas ta Pauli poole, kuid ei näinud midagi peale Hughie. Tal ei tarvitsenudki Hughiet vaadata, et teda näha; ta nägi teda öösiti nii selgesti, kujutades ette, kuidas poiss tema voodi äärel istub ja temaga räägib. Aga see, et poiss temaga kõneleks, oli, nagu ta teadis, niisama võimatu kui see, et ta leiaks ta oma voodiservalt istumas,
