kuid juuksed olid heledad ja lainelised.
Kõigile neile voorustele lisandus ka Hughie pikkus. Ta oli ümberkaudsete tänavate pikim poiss, nüüd vist küll juba kuus jalga täis, kuigi ta oli ainult seitsmeteistkümneaastane. Mary ei unusta kunagi seda päeva, mil ta mõistis, et armastab Hughiet. See juhtus eelmisel suvel ühel pühapäevaõhtul. Proua Turner oli andnud talle ühe kleidi. Ta oli selle ümber teinud ja tundis end selles kenana, niisiis oli ta õhtul kirikusse läinud, sest kirikus näeb sind ju rohkem inimesi. Kui sealt hiljem välja tulla, seisavad inimesed kiriku juures ja vaatavad sind. Ja Mary tahtiski, et kõik näeksid tema uut kleiti, sest tal polnud sellist kunagi varem olnud. Veelgi enam, ta oli pidanud selle pärast võitlema, sest ema oli seda endale tahtnud: ema võttis endale enamiku asju, mille proua Turner talle andis, sest emale meeldis end uhkelt riidesse panna. Kleit oli tuhmkollane, mitte kirev. Ta ei teadnud, mis materjalist see on, aga see meenutas peent villast riiet. Kleidil oli nelinurkne kaelus ja pikk puhvis seelikuosa. Enam tal seda kleiti polnud, ema oli selle ära põletanud. Ta oli selle ühe nende tüli ajal tulle visanud. Kuid tol pühapäeva õhtul olid Paul Connelly ja Hughie Amesden teeraja lõpus seisnud. Ta silmas neid kohe, kui oli kirikutrepist alla astunud, sest Hughie Amesden oli alati teistest peajagu pikem. Mary mäletas, kuidas ta oli nende poole sammunud ja kuidas siis oli juhtunud midagi äärmiselt veidrat. See oli ilus, aga hirmutav. Ta nägi, kuidas Hughie Amesden kadus aeglaselt heledasse valgusse; temast ei jäänud midagi järele peale heleda valguse, see varjas isegi Paul Connellyd. Ja teine imelik asi oli see, et ta ei mäletanud, kuidas ta neist mööda sai. Ta oli juba terve tänava jagu eemal, kui lõpuks jälle mõistusele tuli ja mõtles, et kuhu see Hughie küll kadus. Ning ta oli ringi keeranud, ja seal nad olidki, päris tänava teises otsas, ja ta polnud märganudki, et oli neist möödunud. Mary oli siis seal paigal seisnud, käsi kõril, ning õhku ahminud ja köhinud, ning üks mööduv naine oli jäänud seisma ja küsinud: „Kas sinuga on kõik korras, kullake?” Ta oli Maryl käsivarrest kinni võtnud ja lisanud „Sa ju värised üleni, tüdruk, sa oled külmetanud.”
Mary oli naisele noogutanud ja siis edasi läinud; ja ta oli mõistnud, et armastab Hughie Amesdeni, et oli teda armastanud kogu selle aja, sellest ajast saadik, kui Hughie oli sinnakanti elama tulnud, kui Mary oli kümnene. Kuid poiss polnud temaga kunagi, mitte kunagi rääkinud, välja arvatud see üksainus kord, kui nad kinosabas seisid. Poiss oli tulnud Mary kõrvale, seisnud ning lausunud: „Tere.” Ja Mary oli talle samuti tere öelnud. Siis oli Hughie läinud kuuepennisele ja Mary kolmepennisele seansile.
Paul Connelly aga tahtis kogu aeg temaga juttu teha. Kuid tema ei talunud Paul Connellyd. Ta ei saanud aru, miks Hughie Amesden ja Paul on sõbrad, sest Paul oli Hughiest poole lühem, nad olid koos nagu karikatuur.
Nüüd kergitas ta oma vihmamärgi ripsmeid ja vaatas Adonist ning too vaatas talle vastu. Seepeale langetas Mary pea ja pomises: „Ma pean minema, ma lähen emale järele.”
Kumbki poiss ei öelnud selle selgituse peale midagi ning kõik kolm vahtisid üksteist veel ühe hetke, seejärel pöördus Mary kohmakalt ringi ja jooksis mööda tänavat edasi. Ta värises jälle, ta värises alati, kui Hughie Amesdenit nägi.
Kui tüdruk poe juurde jõudis, polnud lävepakul ühtegi last üles-alla hüppamas ega kõnniteel kastanivõitlust pidamas. Ta küünitas näo aknale lähemale ja nägi, et pood on tühi. See oli haruldane, sest härra Tollett müüs peaaegu kõike kella poole kaheksast hommikul kaheksani õhtul ja pühapäeviti kuni kella kümneni, sest alati leidus kedagi, kes midagi tahtis.
Pood asus tänavanurgal, üks aken oli Cornice Streeti, teine Benbow Streeti pool, see lühike tänav oli ühenduses Crowdon Roadiga. Poe tagauks asus Benbow Streetil ja see viis tagahoovi, mis oli peaaegu kogu aeg täis igasuguse kujuga ja igas suuruses kaste. Poe taga oli kaks ruumi, mida kasutati laona. Suuremas laos hoidis härra Tollett oma võipütte, juustukerasid ja jahukotte, seal olid laes naelad, mille otsa ta riputas peekoniküljed. Teist ruumi kasutati kartulite ja aedviljade ladustamiseks. Tagahoovist esimesse ruumi viiva ukse ülemine osa oli klaasist. Selle ukse kõrval oli teinegi uks, mis viis hoonepoolde, mis oli kunagi olnud eraldi maja. Alumine korrus oli muudetud garaažiks, aga ülemisel korrusel, kus oli varem olnud neli tuba, olid seinad ja põrand maha võetud ja see oli liidetud poega. Kõik see kokku oli üks suur maja. Mary oli vaid ühe korra ülemisel korrusel käinud ja elutuba näinud, aga selle suurus oli teda rabanud. Härra Tollett oli lasknud kaks tuba üheks liita, seal oli väga kena. Ema oli ta sealt minema kihutanud. Ta oli öelnud, et ei tohi segama tulla, et härra Tollett ei taha, et inimesed tänavalt sinna tuleksid. Ta oli tahtnud emale öelda, et ta pole inimene tänavalt, ta on tema tütar, kes oli tulnud talle isalt sõnumit tooma.
Ta sammus nüüd majja viiva ukse poole, kui silmas äkki vihmamärja klaasi taga üht siluetti välja joonistumas. See oli tema ema. Ta aitas ehk tellimusi valmis panna. Samal ajal, kui ta käsi liikus ukselingi poole, lähenes ta nägu klaasile ja nüüd nägi ta mitte ainult oma ema, vaid ka härra Tollettit, ning märkas, et nad rääkisid omavahel midagi.
Ruum oli eredalt valgustatud, kuid vihmamustriline klaas moonutas ema näojooni ja algul arvas ta, et just see oli põhjus, miks ema nägi teistsugune välja. Siis langes ta käsi lingilt ja ta piilus teraselt aknast sisse. Ema nägi tõepoolest teistmoodi välja, kuid mitte märja klaasi tõttu. Ta polnud ema kunagi sellisena näinud. Ema vaatas härra Tollettile otsa ja tema ilme oli leebe ning anuv, ta paistis noorena. Mary märkas, et ta niisutas aina huuli. Ta nägi, kuidas härra Tollett pea langetas, sellal kui ema muudkui rääkis; tuule ja vihmarabina tõttu ei kuulnud ta, mida too ütles. Ent nüüd silmas ta, kuidas härra Tollett võttis midagi toolilt. See oli ema mantel. Mary jälgis, kuidas ema selle selga pani; nüüd oli tema pea norus.
Kui härra Tollett korraga ukse poole tuli, hüppas Mary tagasi ja oleks peaaegu seina äärde kuhjatud kastide otsa kukkunud. Kui tuult poleks olnud, oleksid nad kindlasti kuulnud, kuidas ta nende kõrval rüseles. Mary seisis paigal, selg vastu ülalt kinnist vihmaveetoru surutud, ja vesi pladises talle kaela ning muutis ta nägemise peaaegu olematuks, aga tüdruk ei julgenud kätt tõsta, kartes nende tähelepanu tõmmata, sest nüüd olid nad hoovis.
Ta kallutas pea veejoa alt ära ning nägi ukseavast paistvas valgusjoas härra Tollettit ja ema. Härra Tolletti käsi oli välisuksel ning ta lausus: „Mitte, et ma oleksin tänamatu, Alice, seda mitte, aga … aga see poleks õige. Alec on tubli mees, ma olen tundnud teda aastaid, ta on tubli mees.”
Nüüd kuulis Mary ema peenikese ja vihase häälega lausumas: „Või tubli mees! Sa ei tea midagi. Ta ei vaja mind ega mina teda, meie vahel pole midagi olnud, juba aastaid. Ma räägin sulle, Ben …” Järgnes vaikus, nagu oleks keegi talle käe suule pannud.
Härra Tollett hoidis tagaust lahti ja Mary nägi, kuidas ema sellest aeglaselt välja tänavale astus. Ta nägi, kuidas härra Tollett riivi kinni lükkas, hetkeks peatus, käsi ikka veel riivil, ja seejärel tagaukse poole pööras. Ta arvas kuulvat teda pomisemas: „Halastaja jumal!”, aga ta polnud selles kindel. End liigutada kartes jäi Mary paigale, kuni kuulis nõrgalt läbi ukse poekella helinat. Ta ootas veel paar minutit, avas siis riivi ja läks välja tänavale ning kummalisel kombel ei mõelnud ta mitte emast ja härra Tollettist, vaid isast, ning kordas mõttes endamisi: „Oh, isa, isa.”
Alles siis, kui ta oli juba peaaegu koju jõudnud, mõtles ta, et ema tahab härra Tollettiga jalga lasta, ta ise pakkus ennast härra Tollettile. Tüdrukule meenus ähmaselt, et ema oli tundnud härra Tollettit umbes sama kaua, kui oli tundnud isa. Siis oli härra Tollett läinud ära lõunasse tädi juurde elama ja oli töötanud autotehases – või oli ta mingil muul moel autodega seotud, see kõik oli väga hägune –, aga ta mäletas, kuidas isa oli sellest vanaisaga rääkinud ja öelnud: „Ta ei taha poodi pidada; ta ei kannatanud neid poode, sellepärast ta ära läkski.”
Isa polnud tööta jäämisest saadik olnud õnnelik, aga viimasel aastal, sellest ajast saadik, kui ema oli härra Tolletti juurde tööle läinud,
