Ta vihkas oma ema. Nüüd ei tundnud ta enam kahetsust, et aeg-ajalt ema surma ihkas. Kuidas ta oleks tahtnud praegu tuppa minna ja öelda: „Ma nägin sind härra Tollettit ihaldamas. Sa oled vastik, just seda sa oled, sa oled vastik.” Kui ema talle kraesse kargab, on tal lihtne talle vastu hakata ja tunnistada, et teab tema sahmerdamisest kõike. Aga ta ei tohtinud seda teha, isal oli niigi raske.
Kui ta tuppa astus, hakkas Alice tema kallal peaaegu kohe võtma. „Läksid mind otsima, jah? Siit poe juurde on sirge tee. Kas sa muutsid end nähtamatuks, et ma sind ei näinud?” Ta astus tütrele lähemale ja karjus: „Kui sa olid seal põiktänaval, preili, ja seal kellegagi sahmerdasid, siis ma võtan sult naha maha …”
Aga ta ei saanud lõpetada, sest tütar kähvas talle vastu: „Jää vait!”
Nad jõllitasid teineteist pärani silmi, samal ajal kui Alec, Jimmy ja vanaema McAlister neid vahtisid, ning kõik kolm imestasid, et Alice kätt ei tõstnud ja tütrele ei virutanud. Alice ei teinud muud, kui tõmbas sügavalt hinge, pööras ringi ja lõi pliidil olevat raudpanni, vajutades selle hooga sütesse, justnagu soovides selle pooleks murda.
Mary võttis aeglaselt märjad riided seljast, läks emast mööda ja astus oma magamistuppa. Voodijalutsis seistes võttis ta selle raudvõrest kinni ning õõtsutas end selle kohal edasi-tagasi. Ema teadis, et ta teadis. Vahest hakkab ta nüüd kartma ja võtab aru pähe. Ja sellest võib veel midagi head sündida. Ema ei tõsta enam kunagi tema vastu kätt, sest kui ta seda teeks, siis ütleks Mary talle: „Tee seda, tee seda ainult,” ja sellest piisaks. Naljakas, kuidas asjad käivad.
Kolmas peatükk
Nädal aega oli vaheldumisi paksu lund sadanud, sulanud, külmetanud, seejärel jälle juurde sadanud. Öösel sadanud lörtsile järgnenud külm oli muutnud linna, nagu Alec ütles, liuväljaks.
Alec ootas Maryt Hurworth Place’i nurgal. Mitte et ta oleks peljanud, et tütar ei saa libedaga koju minna, sest miski ei meeldinud Maryle rohkem kui üks tore liulaskmine – ta oli ikka veel sama pöörane nagu lapsed –, vaid ta ootas teda sellepärast, et tal oli uudiseid, mis võisid tema arvates Maryle oma elu alustamiseks parema pinnase luua.
Kui Mary tema juurde jõudis, hüüatas ta: „Isa! Mis sa siin teed! Sa oled ju läbi külmunud. Kas midagi on halvasti?”
„Ei, ei, halvasti pole midagi, mul on sulle lihtsalt uudiseid. Tule, lähme su vanaema juurde, ma ei hakka siin rääkima, külm tahab kõrvad ära võtta.”
„See oleks sulle paras, sa poleks pidanud siin seisma. Kas sellega ei oleks saanud oodata?” Ta haaras isal käsivarrest ja tolle kulunud mantlit pigistades surus end isale lähemale, öeldes: „Sa võid endale uue mantli saada, või vähemalt kasutatud – härra Turneri oma, proua sorteeris tema garderoobi ja ütles, et härrale kuluks uus mantel ära. Tal juba on kaks vana mantlit ja mõlemad on head, aga kui ta veel ühe saab, annab proua arvatavasti üleliigse mulle. Ta pole paha naine, kuigi on teega kitsi.” Ta tõmbas isa käsivart enda poole ja Alec pööras pea tema poole ning naeris: „Jah, ütle talle, et tegutsegu kiiremini, või ma külmun kangeks.”
„Kus sa päev läbi olid?” päris Mary.
„Shieldsis.”
„Või koguni nii kaugel!” Tüdruk vakatas. „Kas said tööd?”
„Huh!” Alec naeris vaikselt. „Nalja teed või?”
„Miks sa siis läksid? Kas sõitsid trammiga?”
„Ei, ma tahtsin jalutada.”
„Sellise ilmaga Shieldsi jalutada! Kui kaugele sa läksid?”
„Turule, Croftonisse. Aga kuule.” Mees tonksas küünarnukiga tüdruku külje pihta. „Ma ei räägi sulle enne rohkem, kui toas oleme, külm teeb kurgule liiga.”
Kui nad Bingley Street number 7 tagaukse lahti lükkasid, keeras vanaema Mary Walton ringi laua juures, kus ta parajasti seisis, käed savikausis jahu sees, ja kuulutas valjuhäälselt: „Noh! Kae, mis tuul sisse puhus. Tulge sisse. Tulge sisse ja pange uks kinni, või mul ei jää jalgadele ühtegi karva alles.”
Ust enda järel pauguga kinni lüües astusid nad naerdes sisse ja nagu Mary oli varemgi märganud, paistis isal vanust vähemaks jäävat, kui ta oli oma kodus, oma lapsepõlvekodus koos ema ja isaga. Alec oli kolmkümmend kuus ja see polnud kuigi kõrge vanus, ometi paistis ta Maryle vanana, välja arvatud nüüd, kui ta kätele puhudes oma ema kõrval seisis ja päris: „Mis sa siin teed? Teekoogikesi?”
„Ei, ei midagi nii peent, leiba. Aga kui sa jääd piisavalt kauaks, siis teen teile kaapekakku.”
„Ma jään piisavalt kauaks, jääme ju, Mary?”
„Jah, vanaema … Kus vanaisa on?”
„Kuulake.” Vanaema Walton vaatas seina poole. „See on sulle vastuseks.”
Mõlemad vaatasid ja kuulasid ning siis kostiski norsatus, millele järgnes madal ragisev norin. „Mine aja ta üles.” Vanaema noogutas Mary poole, aga too kostis: „Ah, las pikutab natuke.” Seejärel nõudis ta isa poole pöördudes: „Noh, räägi välja. Mis üllatus sul mulle varuks on?”
Nüüd võttis Alec mantli seljast, tõmbas selle sisetaskust välja paberi ning seda laual laiali laotades osutas kuulutusele, millele oli pliiatsiga ring ümber tõmmatud, käskides: „Loe seda!” Mary luges: „Kleidiosakonda otsitakse noort naismüüjat. Väljavaated head. Pöörduda Crofton’si kaubamajja King Streetil, Lõuna-Shieldsis.”
End sirgu ajamata pöördus ta isale otsa vaatama ja lausus siis silmi pööritades: „Aga, isa! Mul pole mingit šanssi, seda kohta tahavad endale miljonid. Crofton’si kaubamaja. See on suur pood, mitte mõni Huxteri poeke.”
„Tean, tean, ma olen Crofton’si poodi näinud.” Alec noogutas tütrele, nägu pooleldi naerul. „Veelgi enam, ma käisin täna hommikul seal. Vaata, mis ma ostsin.” Nüüd võttis ta pintsaku taskust rabavalt valge paelarulli.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
