Kui ta oli kannatamatusest põlevana sellest Alecile rääkinud, oli tolle esimene küsimus: „Mis on üürihind?”
„Kaksteist ja kuus penni.”
Peaaegu kaks korda rohkem, kui nad maksid praeguse maja eest. Kas ta on hull?
Hull või mitte, oli ta mehele öelnud, ta pidi selle maja endale saama. Ta ei kavatsenud kogu eluks Cornice Streeti sugusel kasimatul tänaval elada ning kellegi teise kööki vaadata ja lasta teistel enda omasse vaadata. Pealegi oli ta juhmardite keskel elamisest tüdinud.
Selle peale oli Alec talle vaikselt öelnud: „Mul on sulle uudiseid, järgmisel nädalal töötame poole kohaga.”
Ning see oli olnud tema Vallikraavi majast unistamise lõpu algus. Siis oli hakanud muutuma ka tema iseloom. Varem olid tema loomuse ebameeldivamad küljed leidnud väljapääsu ta edasipürgimissoovis, soovis saada endale varasemast aina parem kodu, aina paremais rõivais lapsed, aina targemad lapsed. Aleci roll tema auahnetes plaanides oli varustada teda vahenditega, millega saaks vähemalt kaks tema eesmärkidest ellu viia.
Üsna kiiresti sai Alecist tema ärriti, aga kui Alec jäi töötuks, asendus Alice’i ärritus tigedusega, milles ei jäänud palju puudu mehe vihkamisest, ning selle vähese armastuse, mis tal tema vastu veel säilinud oli, koondas ta mitte oma esmasündinule, tütrele, vaid oma pojale Jamesile. James pidi saavutama kõik selle, mida tema isa polnud suutnud.
Nüüd vaatas ta poja poole, kes istus hiirekõrvul koomiksisse süvenenult kõrge kaminavõre nurgas, põlved lõua alla keritud, ja ütles: „Pane see käest ja hakka koolitöid tegema!”
„Mida, ema?”
„Sa kuulsid küll. Pane see rämps käest ja hakka õppima.”
„Aga ema, ma ei õpi kunagi enne, kui olen õhtust söönud.” Ta piilus üles ema poole ja Alice teatas: „Me ei söö enne, kui need kaks on koju jõudnud, ma ei hakka kaks korda kartuleid purustama. Ja kuhu see tüdruk oma arust on jäänud? Kell on juba peaaegu viis ja ta lõpetas kell kaks. Mida rohkem sa siin majas rügad, seda rohkem võidki rügama jääda, keegi ei aita … Kuuled mind või?” Ta hääl oli nüüd kile. „Pane see käest ja hakka õppima!”
Jimmy tõusis, pani koomiksi kokku ja tahtis selle taskusse pista, kuid see kisti talt käest ja Alice karjus: „Mitu korda ma pean sulle ütlema, et sa ei topiks asju taskutesse! See ajab need vormist välja. Jumal teab, et niigi on raske sulle riideid muretseda. Võta kuub seljast ja pane see rippuma. Ma olen väsinud seda sulle ütlemast.”
Ta ohkas sügavalt ja lausus vaiksemalt: „Ah, poiss, ma räägin seda sinu enda pärast. Kas sa ei saa aru?” Ta kummardus poisi poole ja too vastas pahuralt: „Mh-mh, ema.”
Selle peale sulges Alice silmad, pigistas käed kokku ja surus need rinnale ning lausus: „Mh-mh, emps. Mh-mh, emps. Mis kasu sul koolist on, kui sa ei suuda isegi tänavakeelest lahti saada? Mh-mh, emps. Sa pole õppinud isegi jah ütlema.”
Poiss seisis langetatud päi ja vahtis oma jalgu ning kui ema teda nurgalaua poole hakkas lükkama, kostis alumise trepiukse avamise hääl. Alice’i lõug värahtas, seejärel tegi ta pea poolringi, noogutades samal ajal, kui see ühe õla juurest teise juurde liikus. „Nad jõudsid koju,” sõnas ta ja marssis üle toa, tõmbas lahti nõudepesuruumi viiva ukse, kust tagatrepp alla viis, vahtis vihaselt Maryt, kes tuli Aleci ees, ja nõudis: „Kus sa oma arust nii kaua olid, preili?”
„Olin isaga.” Mary võttis rääkides kübara peast ja mantli seljast. „Ma … ma sain temaga kokku ja me läksime koos aiamaale.”
„Või läksite aiamaale!” Alice taganes tagasi tuppa, käsi sirutatud õhtusöögiks kaetud laua poole. „See, maadam, on sinu töö. Sa pead kell kolm kodus olema. Terve kuhi pesu ootab triikimist. See on kolm päeva seal vedelnud ja …” Nüüd pööras ta näo oma mehe poole, kuid ei vaadanud talle otsa, kui lõpetas: „Üleval pole tilkagi vett. Ja sütt ka mitte. Kas mina pean üksi kõike tegema?”
Alec ei öelnud midagi. Ta võttis nõudepesuruumis mantli ja mütsi ära, riputas need trepimademe ukse tagumisele küljele, läks väikese akna all oleva laua juurde, millel seisid tinakauss ja emailitud veekann, ning, valanud kaussi vett, pesi käsi, tõmbas puhta käeseljaga üle suu ja seejärel hõõrus niiske pihuga juukseid. Pärast seda läks ta kööki ja võttis vaikselt sisse oma koha laua taga.
Laud oli tööpäeva õhtusöögiks selle aja kohta hästi kaetud. Seal olid suur päts värsket leiba ja klaaskausis suur ruudukujuline tükk margariini; teises klaaskausis oli ploomimoos ja taldrikul olid mõned õhukesed viilud helepruuni pasteeti, servad ääristatud kollase rasvaga.
Tee välja valatud, jätkus söömaaeg mõne minuti vaikuses. Siis kuulutas Alice, nagu poleks ta oma tiraadiga vahet pidanudki: „Kolm korda päevas, iga päev, pean ma väljas käima ja kas keegi mind ait…”
Aleci tassi vali kõlksatus alustassil ehmatas neid kõiki. Tee loksus üle tassi ääre puhtale linale ja Alice vahtis seda, kui mees püsti kargas ja käratas: „Mitte keegi ei sunni sind kolm korda päevas väljas käima! See on su enda kuradima valik. Sa murrad endal selle väljaskäimisega kaela.”
Tema hammaste krigin pani Mary õlgu kühmu tõmbama ja ta ei vaadanud üles, kui Alec vihaselt toast välja sammus; ta ei vaadanud üles enne, kui kuulis trepimademe ust kinni paukumas. Selle heli peale kargas Alice, kes oli justkui korraks olnud mehe äkilisest rünnakust ehmunud, püsti ja karjus nõudepesuruumi poole: „Või et pole vaja väljas käia? Pole vaja väljas käia? Kõigil siin majas hakkaks halvasti minema, kui ma väljas ei käiks. Te kõik käiksite paljajalu ja kannataksite tühja kõhtu! Ja sina …” Ta pöördus Mary poole, kes asutas end lauast tõusma. „Kuhu sa oma arust lähed?”
„Lihtsalt tuppa.” Mary hääl oli ilmetu.
„Sa istud maha ja sööd õhtusöögi lõpuni.”
„Ma ei taha süüa.”
„Sa teed, nagu ma ütlen.” Alice’i käsi tema õlal tõukas ta tagasi toolile ja sabakondi kokkupõrge puust istmega pani ta õhku ahmima.
„Ja kui sa oled lõpetanud, siis võid pesu ära triikida, preilna.”
Nüüd pööras Mary nördinud pilgu üles ema poole. „Täna on teisipäev, teisipäeviti käin ma kinos, sa tead seda.”
„Siis täna sa ei lähe.”
„Lähen küll!”
Alice tõusis vihaselt tütre poole vahtides püsti ja, hääl nüüd vaikne, lausus: „Ah sa hakkad mulle vastu?”
Mary pööras ringi ja vaatas alla taldrikusse. Ta hammustas endale huulde ja ütles: „See on mu ainuke päev nädalas. See maksab kõigest kolm penni, sa tead küll.”
„Olgu see kolm või kuus penni või üldse mitte midagi, täna õhtul sa ei lähe.” Nende sõnadega marssis ta toast välja, läks magamistuppa, haaras sealt oma mantli ja tuli seda kinni nööpides tagasi kööki. Vaadates ühe laua taga istuva tõsise kuju otsast teise otsa, ütles ta: „Nii, te mõlemad teate, mis teil teha tuleb, sinul triikida ja sinul õppida.” Ja läks välja.
Köögis oli vaikne ning vend ja õde ei vaadanud teineteisele otsa, vaid vahtisid mõne minuti kumbki oma taldrikusse, enne kui nad aeglaselt, ühel meelel, sööma hakkasid.
Kui vihm hakkas vastu akent trummeldama, kiirustas
