tea, miks ma seda tegema peaksin, imestas Hannah. Maja tundub täiesti vastuvõetav. Kui ta ette vaatab, võib Maddiet täielikult vältida. See polekski ju nii halb. Londoni maja oli olnud väiksem ja seal polnud kuhugi põgeneda, eriti siis, kui isa oli haige. Kui Hannah ärkas, oli Maddie kohal. Kui ta koolist tuli, oli Maddie kohal. Kui ta magama läks, oli Maddie ikka kohal. Näis, nagu see naine ei usaldaks Hannah’t ega annaks talle kübetki ruumi. Nüüd viimaks oli Hannah’l ruumi, aga polnud lihtsalt sõpru, polnud Londonit ja polnud ka midagi teha. Mitte just eriti hea äri.
„Ei!” Maddie oma karjatus äratas ta jälle õudusunenäost. Süda tagus. Mööda nägu voolasid pisarad. Lein pidi ju aja jooksul vähenema. Nii talle kõik igatahes rääkisid, aga vaibumise asemel muutus kurbus iga ööga hoopis suuremaks. Ükskõik kui palju Maddie endale kordas, et peab leinal minna laskma, ta ei suutnud seda.
Ta ei teadnud, millega ta oli Johni surma ära teeninud. Mõistusega sai ta aru, et see ei sõltunud kuidagi temast, kuid siis imbus mõtteisse see, mida ta oli teinud pärast matuseid. Maddie oli ju teinud ainult seda, mida mees oli palunud, aga see oli vastuolus tema sisimate tõekspidamistega. Võib-olla sellepärast võitleski ta sellega igal ööl. Mõned asjad on nii sügavale sööbinud, et nendest loobumine võtab aega, kui see üldse võimalik ongi. Maddie surus need mõtted maha.
Veel ei koitnud, aga valgust oli siiski piisavalt, nii et kui Maddie aknast välja vaatas, paistis sealt sisse kuusk. Ta oli ilmselt unustanud eile õhtul kardinad ette tõmmata. Maddie pani hommikumantli selga ja läks ettevaatlikult trepist alla. Korraga kuulis ta mingit häält. Maddie pidas hinge kinni. Peale Hannah’ ja tema enda polnud majas kedagi, aga ometi kuulis Maddie nuttu. Maddie raputas pead ja hääl kadus.
Ta tabas silmanurgast mingi liikumise, kuid sisendas endale, et lihtsalt hiir jooksis üle elutoa põranda. Kui majas on hiiri, siis lahendab probleemi lõks, aga mis siis, kui see on hoopis kummitus? Maddie pilgutas silmi. Ta ei uskunud kummitusi. Siiski käis ta ettevaatlikult maja läbi.
Maddie pani köögis tule põlema ja teekannu matkapliidile, mida nad kasutasid, kuni pliit korda tehakse. Tee ajab tema öised ettekujutused minema. Kummitused. Mark ütles, et Trevenenis ei kummita. Maddie ei teadnud, kas uskuda meest või mitte, aga tema enda terve mõistus arvas ka nii.
Ülakorruselt kostis mütsatus. Maddie käsi jõnksatas, ta oleks peaaegu teed hommikumantlile ajanud. Ei, ebausklik ta loomulikult ei ole. Maddie hakkas naerma, ta teadis, et hääl tuli kindlasti sellest, et Hannah’l kukkus raamat või midagi muud voodist maha. Hannah polnud ju mingi viirastus. Tüdruk ja tema purunenud süda olid reaalsed ning Maddie ei teadnud, kuidas seda parandada. Tal ei olnud aimugi, miks ta üldse arvas, et võib sellega hakkama saada, kui ta enda omagagi mitte kui midagi ette ei suutnud võtta.
Maddie võttis tee, läks tagasi elutuppa ja vaatas, ega seal rohkem närilisi ei ole. Ta seadis ennast ühele aknaalusele istmele, keris jalad enda alla ja jäi vaatama, kuidas hommik aina valgemaks muutub. Iga hetkega ilmus aina rohkem valguskiiri ja taevaserv tõmbus roosaks, nii et lavendlitoonid tõusid kõrgemale taevasse.
Maddie sulges hetkeks silmad ja lootis, et see leevendab nende põletavat kuivust, kuid ta teadis oma kogemustest, et päriselt saab sellest jagu ainult mitu ööd korralikku und. Kui kamina kõrvalt kostis vaikne kraapsatus, plaksatasid Maddie silmad taas lahti. Seinu katsid puitpaneelid, mille värv oli kohati pleekinud ja koorus maha. See hommikune hiir oli ilmselt lipsanud seina ja paneeli vahel olevasse prakku.
Kui nüüd päike juba kogu tuba valgustas, otsustas Maddie asja uurida. Ta läks kohta, kust hääl tema meelest oli kostnud, ja pani kõrva vastu seina. Ta teadis, et oli midagi kuulnud, kuid hääled liikusid kummaliselt. Maddie koputas mitmele paneelile ja sai aru, et nende all on seinapind ebaühtlane. Kohati tundus see olevat lausa õõnes. Mingil ajal oli see ilmselt olnud maja otssein ja ehitatud kivist või koguni savi- ja õlesegust. Võib-olla oskab Mark talle öelda, kui ta peaks meest uuesti kohtama. Kui Maddie eile Helstonis poes käis, siis nägi ta seal vilksamisi Marki. Mees oli täiesti haaratud nägusast blondiinist – ja see polnud sama naine, keda Maddie Cornwalli saabumise ööl oli näinud. Mees oli ilmselt eluvend, kuid ümberkaudsetest majadest näis ta päris palju teadvat.
Käega mööda paneelide ülaserva libistades tundis Maddie, et miski liigub, ja tõmbas käe ära. Sõrmed olid tolmust mustad. Ta koputas vastu seina ja kraapimine lakkas. Maddie oli väsimusest ümber kukkumas, ta nõjatus seina najale ja vaatas välja aeda. Sisimas kinnitas miski talle, et kõik saab lõpuks korda, kuid selleks tuleb olla kannatlik. Maddie ajas ennast sirgu ja otsustas Hannah’t aidata. Pidi ju olema mingi viis, kuidas temani jõuda, ja Maddie tahtis kogu südamest just nimelt seda teha. Ta oli Johnile lubanud ja oma lubadusi pidas ta alati.
Kui elektrik sarikate küljes rippus, hoidis Maddie hinge kinni ja mõtles, miks mees redeliga üles ei roninud nagu normaalne inimene. Ta teadis, et peaks lihtsalt tänulik olema, et mees üldse siin on ja tallis juhtmeid vahetab, ning mitte tema meetodeid kahtluse alla seadma. Aga Maddie polnud kindel, kas tema närvid ikka peavad sellele vastu.
Maddie ümber olid laiali molbertid ja lõuendid, kõik talle eluks vajalikud. Noh, kunagi oli see nii olnud ja tulevikus peab kindlasti jälle olema. Ta kummardus ja avas kasti. Krimpsutas siis nina. Õhku täitis tärpentinilõhn. Miski oli ilmselt lekkinud. Ta soris kastis, leidis paki kirju ja kaarte ning lasi need kiiresti maha kukkuda, otsides midagi, silmad pisarais. Käsi jäi pidama jahedal ja siledal pinnal. See küll hea ei olnud. Kes selle kasti üldse kokku pakkis? Kes pani Johni kaardid ja Maddie tehtud Johni pronksbüsti kokku tärpentiniga?
Sügavalt hingates läks Maddie välja päikese kätte. Johni polnud enam, aga kõigi nende asjade puudutamine kergitas kurbuse taas pinnale. Millal see küll kaob või vähemalt leeveneb?
„Kas te saaksite redeli siia tuua?” hüüdis elektrik.
Nüüd rippus ta talli teises otsas. Maddie läks jooksuga ja taris redeli mehe juurde. Kui too oli turvaliselt alla roninud, jätkas Maddie pooleli jäänud tegevust. Ta polnud ju enam tita ja saab sellega hakkama küll. Kõigepealt võttis ta välja Johni büsti. Ta oli selle teinud nende kohtumise suvel. Maddie puudutas selle põski ja peaaegu tundis päikese soojust mehe nahal. Maddie ümber keerlesid joovastavad mälestused naeru ja armastust täis päevadest. Kas need olid tõelised? Ta ei teadnud enam isegi. Lõpp hakkas segunema algusega ja tahtis nende lugu Maddie peas teistsuguseks kirjutada. Liiga piinav.
Ta asetas büsti põrandale. Kuhu ta peaks selle panema? Kas ta tahab seda majja? Kas ta ikka tahab vaadata kujule näkku, kui see kogu aeg tema kaotust meenutab? Ta ei tahtnud sellega jälle peale hakata. See ei vii kuhugi, kulub ainult järjekordne karp taskurätte.
Elektrivalgus, mis täitis viimse kui prao, pimestas Maddiet, tema silmad kohanesid aeglaselt ja ta tunnistas, et saab sellises valguses töötada küll. Kummaline, valgust vajas ta hädasti, kuid liiga rohkes kunstlikus valguses võis tal värvitaju kaduda.
„Noh, on ju parem?” Elektrikul oli käes midagi, mis sarnanes küpsenud loomaga.
Maddie noogutas ja vaatas mehe käes olevat asja.
„Mis see on?”
„Trafo. Rott on paar juhet läbi närinud. Juhtmed meeldivad neile ja see põhjustaski selle plahvatuse,” ütles elektrik ja kõndis minema. Maddie mõtles, et elektrisüsteemi uuendamine peab olema tehtavate tööde nimekirjas esimeste hulgas. Küsimus oli ainult selles, kui paljuks tema vähesest rahast piisab. Niisugustel hetkedel nagu praegune mõtles Maddie, kas eksperimentaalsete vähiravimite kasuks otsustamine ikka tasus ennast ära. Kui nad poleks neid valinud, ei oleks nad Hannah’ga nüüd rahaliselt nii suures kitsikuses – aga kuidas ta võis üldse niimoodi mõelda, kui nad said ilmselt veeta veidi kauem aega Johniga? Aga selle rahaga võinuks Maddie… Ta ei mõelnud seda mõtet lõpuni ja tõmbas käega läbi
