sammud kuulutasid, et ta on kööki jõudnud. Surudes maha kanget tahtmist nutma hakata, pöördus Maddie mehe poole. „Te olete äärmiselt lahke. Teil poleks tarvitsenud jääda.”
Mark pööritas silmi ja naeratas. „Kas ma oleksin pidanud siis neiud hätta jätma? Mu maine olnuks igaveseks rikutud.”
Maddie hakkas naerma. Tal polnud kahtlustki, et sellise välimuse ja naeratusega oli mehel kindlasti teatav maine, kuid see ei puutunud temasse.
Mark oli ära läinud ja Maddie vaatas, kas Hannah on autos ärganud. Tüdruk magas ikka veel. Hea, et vähemalt ükski neist puhata sai. Päike kõrvetas Maddiele lagipähe, kui ta ringi vaatas. Muru nägi välja nagu aas ja aias oli rohkem umbrohtu kui lilli, aga maja näis selle kõige keskel siiski rõõmus.
Tähendades mõttes üles asju, mida tuleb teha, hakkas Maddie maja ümber ringi käima. Roniroos oli lösakil üle võlvkaare, mis viis maja ette. Metsikud raod ronisid võlvilt selle lähedal oleva väikese ehitise otsa. Taim oli isegi läbi katkise aknaklaasi kasvanud. Tegemist oli nii palju. Jättes ka katkise aknaklaasi meelde, liikus Maddie edasi.
Tundus, et esiküljel oli Trevenenile iluravi tehtud. Fassaad püüdis olla ametlik, peaaegu George’i-aegne, hoopis erinev tagaküljest, kust paistis hoone keskaegset algkuju, mida oli järgmistel sajanditel täiendatud. Maddie astus oma majast eemale ja uuris selle kuju. Ta pidi seda endale veel kord ütlema: oma maja. See vana maja kuulus talle ja selle vildakas fassaad tõi talle naeratuse näole, aga see oli häirinud kedagi, kes oli püüdnud seal jäika tasakaalu tekitada. See polnud õnnestunud, aga kõrged George’ide stiilis aknad, mis püüdsid hommikuvalgust, olid meeldivad. Seesama valgus langes kohale, kus juurdeehitis oli maja külge liidetud. Uuemas tiivas olid kivid teistsuguse suurusega ja korrapärasema kujuga. Maddie astus ühenduskoha juurde ja libistas käega üle selle. Korraga jäid tema sõrmed paigale ja käsivartele tekkis kananahk. Kuskilt kostis vaikset nutuhäält. Maddie keeras pead, et kindlaks teha, kust see tuleb, aga ei näinud muud kui augustilõpu päikeses peesitavat rohtunud aeda. Maddie põlvede ümber sumises unine herilane.
Maddie pilgutas silmi ja side majaga katkes. Hääl kadus. Ta kehitas õlgu ja jalutas läbi aia suure männi juurde, mis kõrgus selle kaugemas otsas. Puu oksad sirutusid asümmeetrilise segadikuna taeva poole. Okste vahelt oli näha siniseid taevalapikesi, mis äratasid Maddie loovuse. Aga ta ei andnud järele. Täna pole maalimiseks õige päev. Kõigepealt peab majaga tutvuma ja selle ära koristama, enne kui nende maine vara tuleval nädalal kohale jõuab.
Ta kõndis läbi hekiaugu edasi sinna, kus ilmselt oli olnud köögiviljaaed. Postid seisid paljalt ja kõikjal oli võimust võtnud rohi. Maddie kummardus ühe peenra kohale ja leidis spinatit, mis oli ilmselt ise kasvama hakanud. Selle aiaosa viljakandvaks muutmine ei nõuakski liiga suurt pingutust. Ehk suudab ta Hannah’s selle vastu huvi äratada. Aia kordategemine on küll raske töö, aga see tasuks ennast ära.
Ennast uuesti sirgu ajades vaatas Maddie silmapiiri poole. Kaugemal jäid ehitisi varjavad puud hõredamaks ja avanes vaade aia tagumise osani. Ta vaatas põlde, mis langesid sügavasse nõkku, kus oli tihedalt puid. Maddie arvas, et nõo põhjas võib olla jõgi, aga näha seda ei olnud. Teisel nõlval olid taas põllud. Päikese poole silmi kissitades nägi Maddie hekkidest piiratud ebakorrapärase kujuga maatükke, mis kokku moodustasid juhusliku mustri küntud ja täisistutatud maalappidest ning karjamaast.
Ta pööras ringi ja kõndis läbi puuviljaaia maja poole. Puud oli saagist lookas. Ta hakkas õuna võtma, kuid hoidis end tagasi. Tema arvates kulus veel kuu, enne kui need küpseks saavad. Maddiet üllatas, kui palju erisuguseid õunu ja pirne ta nägi. Kõik need rohelised, punased, tume- ja helekollased toonid panid tal näpud sügelema. Varsti hakkab ta maalima.
Maja juures tagasi, hakkas Maddie sellega tutvust tegema. Advokaat oli talle lühidalt tutvustanud maja ajalugu. Alguses oli Trevenenis olnud esimesel korrusel üks tuba ja teisel kaks, seejärel oli hoonest kasvanud mõisahäärber, kuigi väike. Maja oli ehitatud enam-vähem L-kujulisena, L-i alumise kriipsu moodustas suur köök, mis ulatus tagaõueni. Ülejäänud maja oli pikk kriips. Kõik alumise korruse ruumid olid peakoridori ääres ning uut ja vana majaosa eraldas hall.
Maddie avas edasi liikudes kõik uksed ja lükkas aknad pärani lahti. Iga tuba oli omanäoline ja igaühel oli olnud ilmselt kindel otstarve, mis aga oli enamasti juba hulga aja eest kadunud. Asjade järgi, mis Daphnest järele olid jäänud, hakkas Maddie aru saama, kuidas tema heategija oli ruume kasutanud. Maja oli vanale naisele üksinda ülalpidamiseks liiga suur.
Õuele viiva ukse kõrval nagis rippus vana impregneerjakk. Selle all oli paar väga väsinud saapaid. Aknalaual olid mudased kindad ja nende kõrval oksakäärid. Kuidas Daphne oli surnud? Kas ta oli aias tööd teinud, siis sisse tassikest teed jooma tulnud ja kokku vajunud? Tundus, et nii oligi. Maddie puudutas kindaid, mõeldes naisest, kes oli neid kandnud.
Jätnud tagaukse, läks Maddie ilusa pika laua ja väga erisuguste toolidega söögituppa. Kolm neist olid Chippendale’i stiilis, teised pärinesid ilmselt Victoria ajast. Kui ta kamina kõrval seisva nõudekapi ukse lahti tegi, keerutas õhu liikumine lendu portselanil lebanud surnud ööliblikad. Maddie aevastas ja vehkis käega, et tolmupilve hajutada, aga kasu sellest polnud.
Ta lahkus söögitoast ja seisatas suures hallis. Trepimademel olevast kõrgest aknast hoovas sisse päikesevalgust, mis tõi esile põranda suured kiviplaadid. Enamik neist olid eri suurusega ristkülikud. Plaatide tuhmil pinnal paistsid kriipsud ja kriimustused. Maddie andis järele soovile keksu mängida ja hüppas ühel jalal trepini välja. Temas hakkas kobrutama naer ja ta tundis kergust, mida ta juba aastaid polnud tundnud. Trepist üles minnes astus Maddie kaks astet korraga.
Miski surus Hannah’le selga ja ta pidi ennast nihutama. Valgus lõõskas läbi silmalaugude ja ninna tungis lehmalõhn. Ta oli ilmselt surnud ja ärkas nüüd põrgus. Ei, ta oli auto tagaistmel. Aga miks? Ah jaa, see Maddie suurejooneline plaan hakata elama Cornwallis mingis osmikus. Sellepärast siis.
Hannah tõusis istuli ja vaatas ringi. Vasakul oli midagi, mis tundus olevat tall, ja otse ees oli kahe seinaga ilma katuseta majavare, kus päris kindlasti ei tulnud kraanist midagi külma ega kuuma. No tore. Kuri võõrasema oli jälle hoos ja tiris ta Londonist siia pärapõrgusse. Kas see oligi nüüd maja? Kui nii, siis oli see täielik õudus, öösel on õhk täis nahkhiiri ja seal on veel see ökotüütus Mark, kes neid, täpsemalt Maddiet, eelmisel ööl üksi ei jätnud.
Kui kaua oli Hannah maganud? Ta hõõrus silmi. Päike oli juba kõrgel. Kus Maddie on? Hannah vaatas paremale ja nägi tohutut katusega hoonet. See oli röögatu ja iidne, tõepoolest iidne. Talle olid alati vanad majad meeldinud – see kirg oli neil isaga ühine. Ajaloolised majad olid neile alati korda läinud. Nüüd hakkab ta siis ühes sellises majas elama ja ta polnud üldsegi kindel, et see on nii tore, nagu ta kunagi arvas. Ta võiks nüüd Maddiet tänada ühe oma unistuse täitumise eest, aga võibolla siiski mitte. Reaalsus oli nõme.
Autost välja astunud, uppus ta graniiti, akendesse ja kiviplaatidesse. Kivides, millest seinad olid laotud, tundus mõnes kohas olevat teatud korrapära. Madalal olid suuremad ja mida kõrgemale, seda väiksemaks need muutusid, aga mitte päris igal pool polnud asi nii. Hannah astus tahapoole ja mõtles, kas majale on tehtud juurdeehitis. Üht seina mööda jooksis alla õmbluselaadne joon. See polnud sirge. Näis, nagu oleks müürsepp ehitades purjus olnud, või oli ehk maja aja jooksul vajunud.
Ühes seinas oli igasuguse kuju ja suurusega aknaid, tagaukse kohal oli ka eendaken, mis pani Hannah’ mõtlema seal üleval istuvast ja ketravast naisest. Kummaline ajanihkega tunne. Hannah hakkas ümber nurga minema ja jõudis maja ette, kus püüdis pilku kõrge puu. Selle kõrval tundus maja omamoodi väike.
Puhus kerge männilõhnaline tuul ja Hannah
